E&E külastamas M&M-i.

Jaanuarikuu keskel kuulsime rõõmsat uudist, et kursusekaaslane lendur-Eiko plaanib meid oma neiuga järgneval kuul külastada. Ei läinud kuigi palju aega mööda, kui nad olidki juba ukse taga... ainuke häda oli selles, et mina olin sel hetkel Maa teisel poolkeral. Made lasi külalised ilusti tuppa, nuumas neid veidi ning viis nad põhku ära.

Järgneval päeval plaanisin uhket sisenemist oma piloodivormis... mida aga ei olnud, olid vaimustunud näod... ei olnud üldse mingeid nägusid, sest päeval kella kolmeks polnud veel külalised silmi lahti saanud. Igatahes, peagi juba toimetasime – laenasime hispaanlasest kaptenilt mõneks päevaks rollu, uruguailaselt saime lisakiivri ning seiklemine võis alata.

Päev oli planeeritud linnaga tutvumiseks. Ausaltöeldes ega siin millegagi eriti tutvuda pole, seega see sai kiirelt tehtud. Siiski tutvustasime oma lemmikkohti, põristasime niisama ringi, jalutasime oma toredas piirkonnas ringi ja lihtsalt nautisime seltskonda.

Teisel hommikul võtsime ette teekonna Balikpapani parimasse saadaolevasse randa. Teel sinna jäime korduvalt vihma kätte ning siinkohal mõtlen ekvatoriaalset vihma... KALLAS. Kuid vapralt põrutasime siiski edasi ning rannas ootas meid särav päike, sada ninjat/nahkhiirt ja kiisu. Täpsustuseks... vesi kihas mosleminaistest, kes olid pealaest jalatallani oma rüüdes, kuid lõbutsesid vees mängides ning liivalosse ehitades. Kiisu näol oli tegemist ühe järjekordse loomaga, kelle Made oma tiiva alla võttis. Muuhulgas tähendas see seda, et pidin kohalikelt mingit kahtlast toidukraami ostma, et Made saaks kanatükikesi sealt kiisule anda. Ülejäänud kahtlasevõitu kraami kugistasime Eikoga tublisti alla. Lisaks sulistasime muidugi ka ise meres.

Õhtuks oli meil planeeritud hash runist osavõtmine. Seekord otsustasime teeraja lihtsalt läbi jalutada, kuna külalistel polnud just kõige sobilikumad riided mudas plätserdamiseks. Eiko ja Elis said ära näha, kui kahtlase asjaga me tegeleme ning Elis oli väga rõõmus, kui küsisin, kas nad soovivad kodupoole ära liikuda.

Järgmiseks päevaks oli meil Garuda autojuhiga kokku lepitud transport Bukit Bangirai looduskaitsealale. Sõit sinna kestis peaaegu kaks tundi ning muuhulgas sai hea ülevaate ka linnaäärsest osast. Põhiliseks atraktsioon meie sihtpunktis oli 35 meetri kõrgusel puulatvade kohal kõrguvad rippsillad. Kokku oli õhuteed umbes 40 meetri jagu ning need olid kinnitatud nelja kõrge puu võimsate tüvede külge.

Minu suureks üllatuseks oli esimesena trepist üleval kõrgusi jubedalt pelgav Made. Peagi sammus ta juba mööda trossidest, võrgust ja puitlaudisest koosnevat rada ning kõrgus üle metsa. Sel samal hetkel tabas meid vähe suurem tuuleiil, sild kõikus ning oli vähe vildakas ning Made liikus Micheal Jacksoni  Moonwalki imiteerides tagasi meie juurde. Seal lõppes Madekese vaprus ning edasi suundusime meie kolmekesti. Siiski ootas mu neiu meid raja viimase puu tipus. Bukit Bangirais kooserdasime mööda metsaradasid veel pikka aega. Ahve küll ei kohanud, kuid nahkhiiri küll.

Tagasiteel külastasime tee ääres paiknevat puuviljaputkat, kus kolme euro eest soetasime endale sada banaani, kaks ananassi, kotitäie kirsstomateid ning kümme snakefruiti. Lisaks premeerisime end nähtud vaeva eest õhtusöögiga krabirestoranis Danditos. Neli esmakordset krabisööjat olid pärast kolme krabi kinnivitsutamist üleni kastmega koos ning paagid olid ääreni täis. Siiski mahtusid sinna veel kodus paar õllet ja uni tuli magus-magus.

Eiko ja Elis peatusid meie juures 6.02-10.02, edasi suunduti otselennuga mõneks päevaks Singapuri, sealt nädalaks Balile ja siis koju tagasi... Järgmistena ootame septembris külla Märdi vanemaid ning onusid oma kaasadega. Oktoobris peaksid meid lõbustama Rolpa koos neiu ja Kaleviga. Lisaks kohtume ilmselt juulikuus perekond Pautsidega Bali saarel. Aasta 2015 kevade on ära broneerinud härra Tenso. Seega kui keegi veel soovib meitsa tulla, siis andke märku... saadaval on veel viimased toad!

Terima kasih! (Aitäh!)

Selle pildiga sooviksime tänada kõiki toredaid inimesi, kes on võtnud ette vaeva keelega mark märjaks teha, postkaardile suruda ning postkasti pilust sisse pista. Teie pisike vaev on meile suureks rõõmuks. Istuvad nüüd meie telekariiulil aukohal ning tuletavad teid meelde. 

PS: Rekordiliselt kaua oli teel vasakpoolne leevike - kolm kuud! 

No tere õhtust!

Arvutikellal särab aeg 21:00. Väljas on juba pime ning pistsin õhtusöögiks pintslisse kaks praemuna võileiba. Nüüd higistame Madega kahekesi diivani ees ja vaatame filmi Vallatud kurvid.

Häda on selles, et Made pole veel muutnud kella Indoneesia aja peale. On 3:00 öösel ja oleme valvsad nagu öökullid. Juba peagi ärkavad ka sõbrad moslemid ning minarettide otsast hakkab kaikuma vana hea hommikupalvus.

Pärast 32 tunnist matka oleme taas Balikpapanis, Indoneesias. Selamat datang! Selja taga on kaks ülimõnusat üllatusterohket puhkusenädalat ning nüüd sukeldume tagasi argirutiini. Oleme puhkusest väga väsinud. 

Valge inimese õnnepai

Vaatasime kaubanduskeskuses arvuteid, kui äkitselt küsis kohalik naisterahvas, kas Made paitaks tema kõhtu. Palve võttis pahviks.
Igatahes... Kohalike seas on uskumus, et kui valge naine paitab nende rasedat kõhtu, siis nende laps sünnib hea tervisega ja sama ilusana kui puudutaja. Valge laps tal kindlalt ei tule, aga loodetavasti hea tervise ja hea väljanägemisega. (:

No one's gonna stop me now!

Vajutades SIIA saate vaadata väikest videokokkuvõtet meie reisist Maratua saarele. On kilpkonni, on meduuse ja on indoneesia mehi.
Toredat vaatamist! No one's gonna stop me now!

Koer nimega Liza

Nädal tagasi olid meist saamas poolekohaga koeraomanikud. Tulin mina enda joogast koju, kui helistab meie kohalik sõber Brilliant murega. Teda oli hakanud jälitama hulkuv koer, kelle ta lõpuks kinni püüdis ja küsis minult, kas ma saaksin ta puhtaks pesta. Alguses jäin kokutama, sest kuulsin algul hoopiski midagi muud – Kas ma tahaksin tema midagi pesta. Lõpuks, kui sain aru, et koerast käib jutt, olin natukene kahtlevalt nõus.

Olidki 10 minuti pärast ukse taga. Koeraks oli ülimalt ilus koer. Kõige esimesena jäid silma tema üliilusad sinised silmad. Keha oli natukene kõhn, tagumiste jalgade peal väiksed rastapatsid, aga muidu oli korralik. Kõrvad ja kikud olid puhtad. Tõuks oli Siberi Husky, vanuseks umbes 6 kuud ja sooks tüdrukuke.

Kuna meil koerte šampooni polnud, pidime karva läikima lööma Shaumaga. Minu üllatuseks ei kartnud ta pesu, nagu mõningad koerad heameelega jätaksid sellised protseduurid vahele.
Peale 30 minutilist pesu oli eluke teisel rohkem sees. Nüüd oli vaja teda toita. Kuna koeratoit ka puudus, hakkasin talle kaerahelbeputru võiga keetma. Väga ei maitsenud. Teise katsena olid makaronid võiga - need läksid väga kiirelt alla.

Nüüd tuli mõelda edasiste sammude peale. Meie koera endale ei võta. Esiteks meie majaleping keelab looma pidada. Teiseks me oleme ainult 2 aastat Indoneesias. Oleksid teised olud, oleks maja kasse juba täis. Igatahes, Brilliant ütles, et võtab ta endale ja sellega sai mure lahendatud. Loomulikult hakkasid peas ringlema mõtted, kuidas ma temaga iga päev jalutama hakkan (sain endale ikkagi uue sõbranna), meie juures käib jms.

Märdi reaktsioonile kohe algul ei mõelnudki. Tuleb, mis tuleb. Tuli Märt koju. Algul hüüdis rõõmsalt: „Sau, olen kodus“. Seejärel nägi koera ja küsis: „Made, mis sa teed?“.

(Nüüd räägib Märt oma mõtetest – Tulen väsinuna töölt koju ning olin veidi üllatunud, et keegi uksele vastu tervitama ei tulnud. Aiast kostus vastu Made tervitus ja siis ma nägingi läbi klaasukse kahte sinist silma mulle otsa vaatamas ning suurt naeratust näol. Ei see ei olnud Made, vaid mingi koer, kelle eriti kikkis kõrvad olid suunatud taeva poole. Näis, et tegelane on ülimalt rahul.

Teadsin juba varasematest kogemustest ning lugudest, et Made veab vahetevahel kodutuid loomi koju. Ohkasin vaikselt ja läksin nende juurde õue. Väga lahe ja mõnus tegelane oli ja tõesti üliilus. Paistis, et tegu oli puhtatõulise Husky-ga ning need sinised silmad võlusid tõesti kohe ära. Kui ma olin ära kuulanud Made loo ja sain teada, et tema polegi süüdlane, ohkasin rahulikult. Siiski kujutasin ette, et temast saaks tore koduhoidja ja kaaslane Madele, kui mina vahetevahel kaheks ööks Manadosse lähen.)    

Õhtul läks Liza (minu valitud nimi, kuigi ta sellele nimele väga ei reageeritud) Brilliantiga koju. Öö oli neil huvitav olnud. Kuna mu makaronid võiga olid nii maitsvad, siis koer oli terve öö peeretanud ja kõik kohad täis kakinud (mitte tahket). Hommikul pesime teda uuesti, seekord spetsiaalse koerašampooniga, mis aitas ka kirpude vastu. Kanni pealt said ka rastapatsid hävitatud. Tund aega hiljem oli ta justkui uus koer.

Laupäeval võtsime koera hashrunile kaasa, kus ta osutus väga populaarseks. Kõik paitasid ja tahtsid temaga jalutada. Koer oli samuti tähelepanuga rahul. Tuli välja, et mõnel kohalviibijal on kodudes samuti Husky’d. Kas te teadsite, et Husky’d ei haugu? Meie ei teadnud. Indoneesias pidi see olema popp koeratõug ja hinnad algavad kolmest miljonist ruupiast (200€).

Tänaseks on koer ühe hashruni liikme uus pereliige. Kuna Brilliantile tulid kaebused koera kohta ja meie enda juurde ei saa võtta, siis hakkasime uut omanikku otsima. Õnnelikuks kandidaadiks osutus indohiinlasest naisterahvas, kellel endal on juba 3 koera (1 kuldne Husky + 2 väikest kasskoera) ja pidi olema suur koeraarmastaja. Teised koerad on tal mõnusalt pontsakaks toidetud ja hästi hoolitsetud, seega saame rahuliku südamega olla, et Liza on õnnelikus kodus, kus tema eest hoolitsetakse ja armastatakse. 

Video rollusõidust Balikpapanis

Järgneva video puhul pole tegu just eriti põneva klipiga. Tegu on argipäevase rollusõiduga kodust kesklinna. Postitame lihtsalt, et anda väike ülevaade meie piirkonnast, meid ümbritsevast linnast ning selles voolavast liiklusest.
Antud päeval läksin tüdrukutele sushit tooma ning kinnitasin gopro spidomeetri külge. Video juurde pääsemiseks vajutage siia.

Vot nii.