Sest sa oled külm kass!

Vahelduseks panen midagi täitsa teisest teemast - lõikusin (lõpuks ometi) kokku väikse video Bulgaarias tehtud parasailingust ehk siis langevarjuga paadi taga lendlemisest. Kuigi enamikel teie jaoks pole sel Indoneesiaga muud seost, kui et mõnuš päike paistab, siis meie jaoks oli tegu minu perele tsu-tsu-frii ütlemisega. Nimelt käisime seal vaid mõned päevad enne lendu maakera kuklapoolele.

Mis ma ikka lobisen... videoni jõudmiseks tuleb vajutada SIIA. 'Cause you're a cool cat!

Surf, nuttev mees ja lobster

Nagu te võib-olla teate, on Madeke praeguseks tagasi isamaal. Juba kahe nädala pärast võite ka mind seal kohata. Praegu aga istun Yogjakartas ning ootan hilinenud lendu koju... ei tea, kas on seotud sellega, et kõrval olev vulkaan purskas või mis toimub. Igatahes saabusin siia Balilt, kuhu ma päev pärast Made lahkumist lendasin. Ei olnud soovi üksi kodus passida ning sattusid mõned vabad päevad jutti (okei, tegelikult andsin oma neli tänast lendu teisele piloodile, kuid siiski) ning otsustasin surfima minna.

(Järgnevad paar lauset on lennukipededele) Reis algas põnevalt – Jakartas ümberistumisega lennu esimene ots oli A330-200-ga ning teine 777-300-ga. Pole paha kahetunniste lendude jaoks. (Jätkame normaalsel lainel) Siiski esimene päev läks raisku, kuna jõudsime alles kell kaheksa õhtul Balile.

Alustuseks soovitaksin Balit kõigile – minu arust on tegu väga mõnusa puhkekohana ning hinnad on ülimalt soodsad. Põksusin kolm päeva seal üksi ringi, aga igav ei hakkanud kordagi. Eks enamuse tähelepanust võttis enda peale igapäevane iseseisev surfiõpe, aga üldiselt nautisin ümbritsevat rahulikku olekut. Puhkehetkedel libistasin rannas külma õllet, lugesin raamatut ja nautisin alla ühe-eurost kohalikku einet. Ei pidanud ka paljuks väikest lõunauinakut restoranis, kui ainult mööduv auto poleks valel hetkel signaali lasnud... Ühesõnaga riläx.

 Surfimine edeneb juba päris kenasti. Kui see meikib sensi, siis mulle tundub, et ma juba mõistan laineid, oma lauda ja merd. Kõik tuleb läbi katseeksitusmeetodi, lauaga näkku saamise ja jõhkralt väsinud käte, kuid nagu sõber sõnastas - kui püsti saad on ikka kuradi hea tunne! Kui liigselt rõõmustama hakkad ning keskendumise kaotad, keerled muidugi juba laines ning mõtled endamisi, et kuidas siit nüüd välja saabki. Kuid praeguseks on ka pesumasinast väljasaamine selgeks saanud! Võib-olla on hea, et mu GoPro on Eestis paranduses ning et mu harjutuspäevad peale ei jäänud...

Teisel päeval veetsin rannas peaaegu terve päeva. Vaikselt plaanisin päevale joone alla tõmmata ning veel viimased lainev võtta, kui kuulsin kaugusest abipalvet. Üks kergelt tüsedam umbes minu vanune kohalik lamas kõhuli oma laua peal ning vehkis käega ja hüüdis „help!“, et teda märgataks. Kuna keegi teine ei reageerinud, hüppasin oma lauale kõhuli ning sõudsin kiirelt kohale. Selgus, et tegelane oli juba kaks tundi merel olnud ning hoovusega võidelnud. Selleks ajaks oli ta aga nii sooda, et jõudis vaid vahetevahel paar edasitõmmet teha.

Rahustasin teda ning lubasin ta randa ära viia. Selgus, et see polegi nõnda lihtne. Pusisin erinevat moodi – tõukasin teda edasi oma laualt, kui ka veest ning üritasin ka tema laua sabast kinni hoides jalgadega hoogu sisse saada. Tegevusele ei aitanud kaasa asjaolu, et mu enda laud oli mu jala küljes kinni.  Kuigi tundus, et läheneme rannale,  mõistsin, et hoovus töötab meile (mulle) täpselt vastu. Teised surfarid liikusid ka mitukümmend meetrit rannajoonele lähemale ning mingi aeg olime päris kaugel vaid kahekesi. Ei tuldud ka appi, kui otse inimestelt abi palusin.

Siiski vähehaaval jõudsime ka meie teistele järgi ning lõpuks tuli üks kohalik appi. Koos tõukasime seda tegelast kordamööda ning ühel hetkel jõudsime päästvate laineteni, mis tõmbasid meid ranna poole. Selleks ajaks oli poisu oma laual täiesti kurnatud. Kui üks kahemeetrine laine teda veel enda sisse tõmbas, siis sellest väljus nuttev ja karjuv tegelane. Upitasime teda jalgadest kiskudes tagasi lauale ning lükkasime ta uude lainesse... ise muidugi sattusime selle läbi pesumasinasse, aga polnud hullu. Ühel hetkel lainest välja tulles tekkis mul kerge hirm, kuna ma ei märganud teda enam kuskil, kuid siis nägin madalas vees hingeldavat tegelast, kes nuuksus vaikselt endamisi. Vaikselt libisesime teise abilisega tema poole ning võtsin veel lõpetuseks isegi ühe laine ning sõitsin selle seljas randa välja. Poisu sai korraliku peapesu oma reisiseltskonnalt, mina sain aga tuhat tänu. Kõmpisin seejärel vaikselt koju ära ning nautisin loojuvat päikest.

Kuigi kogu reisi jooksul panin endale pidevalt faktor 80 ja 50 päiksekreemi näkku ja jalgadele, põlesin ma täielikult ära (ülekeha kattis pikkade varukatega särk, seega keha on lumivalge... mõnus värvivahe). Üks jaapanlannast surfar naeris ning korrutas „lobster, lobster, lobster“. Kojulend oli lõpuks väga teretulnud – enam poleks päikse kätte saanud minna. CRJ-i pardal jäi veel kõrvu turistide lause „omg, this must be the smallest plane in the world“. Ffs, ma ütlen veel, ma lendan suure lennukiga... 100 istet on suur!

Igatahes tulge Balile ja tulge külla!

Metssea peenis, Luwaki väljaheide ja juustes rippuvad makaagid

Kuigi vahepeal olen juba uuesti jõudnud Balil käia, panen tagantjärgi kirja viimase korra seikluserohkema päeva.

Nagu eelnevalt kirjutasin, ei ilmunud kokkulepitud transport meil hotelli juurde ning seega lükkasime ringreisi järgmisesse päeva. Transport maksis 400,000 ruupiat ehk umbes 23€ terveks päevaks. Selle ajaga läbisime suure tüki Bali lõunaosast. Meie giid ja autojuht olid pärit Florese saarelt ning nendega oli päris mõnus kõigest lobiseda.

Äratus tuli jällegi liiga varakult... ajasime end söögilauda ning seejärel autosse ja sõit võis alata. On täiesti uskumatu, kui palju käsitööd müüakse Balil. Iga teine teeääres olevas majas müüdi puit- või kivinikerdusi, tekstiili, maale ja kõike-kõike muud. Variatsioon tõmbas silme eest väga kirjuks ning mul tekkis soov kõik kokku osta.

Esimene peatus oli meil kohalikus teatris, kus etendati Balile tüüpilist hea ja kurja igavese võitluse näitemängu.  Kuigi algus, mis sisaldas draakonitantsu ning kohalike tüdrukute sünkroniseeritud liigutus, oli paljulubav, kiskus tegevus üpriski lamedaks, kui metsseal lõigati noaga peenis otsast ning tulid mängu jalaga istmikusse naljad. Paljud valged tõusid sellel hetkel püsti ning marssisid minema. Ka meil käis sama mõte peast läbi ning 100,000 ruupiane pilet tundus olevat liiast.

Edasi võtsime suuna iidse Hindu templi Gunung Kawi suunas. Tee peal külastasime veidi enam kui kümnemeetrist võimsat koske, mäe nõlvale loodud astmelisi riisipõlde ning kohviistandust, kus saime proovida üheksat erinevat tee ja kohvi sorti. Lisaks nägime viimases kuulsaid loomasid luwake, kes söövad kohvimarju ning nende väljaheitest välja sorteeritud kohviumbadest tehakse maailma kõige kallimat Luwaki kohvit. Tempel, kuhu suundusime, pärines kümnendast sajandist ning tegime selle piires väga meeldiva jalutuskäigu. Kivinikerdused olid võimsad, seda läbi kaunis mängijõgi ning kõike seda ümbritsesid riisipõllud. Trepiastmeid oli mitusada ning seega saime kirja ka kerge treeningu.

Kuigi algne plaan sisaldas endas ka vulkaani külastamist, olime selleks ajaks jäänud veidi ajahätta. Seega võtsime suuna Bali kultuurikeskuse - Ubudi – peale. Meie peamiseks sihtkohaks sai turistide seas kuulus olev Monkey Forest ehk Ahvide mets. Park oli oma nimevääriline. Kõikjal kohtasime makaake, kes ei pidanud paljuks mööda inimesi turnida. Madel kulus vaid minut, et ahv enda õlale meelitada. Lisaks ahvidele oli pargis mitmeid templeid, kuid põhilist tähelepanu said siiski esimesed.

 Püüdsin ka enda juurde makaake meelitada ning istusin maha. Mõne aja pärast käis minu seljas tihe andmine – umbes neli väiksemat tegelast turnis peas ja süles ning samal hetkel näksas mind üks tegelane seljast. Kargasin püsti ning Made, kes üritas tegevust pildistada sai enda selga samuti kaks tüüpi. Made juuksed nägid nende jaoks vapustavad välja – neid sai patsist lahti kista, neid sai peanahast välja kakkuda ning kui Made hirmunult end raputas, sai ka nende küljes rippuda. Üritasin oma neiut päästa, kuid samal ajal hammustati mind biitsepsist ning kisti juustest. Kõike seda said pildistada umbes 20 jaapanituristi, kes klõpsisid pilte ning naersid laginal. Ausaltöeldes oli ka endal päris lõbus ning hiljem kutsusin ahvikesi jällegi enda juurde.

Ubudis külastasime veel kohalikku turgu, kust soetasin endale suure puidust Buddha kuju lausa ilma eest. Seejärel võtsime suuna tagasi Kuta poole, kus kohtusime alustuseks kolmanda Eesti piloodi Margusega. Pärast mõnusat jutuajamist sõidutas Margus meid oma rollu seljas linna ning edasi kohtusime oma prantsuse sõbraga. Mõned Bintang õlled ning suundusime lõpuks ometi koju, et põhku pugeda. Oli alles pikk päev.

Surf ja pesumasin

Teisel hommikul ärgates teadsime, et meid võetakse rendiautoga peagi peale ning läheme väiksele Bali-tiirule. Mida aga ei tulnud oli meie transport... pärast mõningast ootamist ja vastuseta kõnesid otsustasime võtta suuna randa.

Algne plaan oli surfimine ja rannariläx. Vesi kihas teistest surfaritest ning mõnus liivarand jooksis kilomeetrite viisi. Päike siras sinises taevas ja meri oli vähemalt sama sinine. Lainete jõud ehmatas meid veidi ära... viskas vees olijaid siia ja sinna ning laual püsti püsimine ei tundunud just kergemate killast olevat.

Pärast mõningast jalutuskäiku ja kohalike surfipoistega kauplemist oli meil olemas instruktor ja surfilauad. Siinkohal Made surfipäev ka lõppes... lained kiskusid aina kõrgemaks ja endalgi oli selline tunne, et kerge ei saa olema. Made tõmbas mõnusalt rannavoodile pikali ja nautis kõrvetavat päikest.  

Algkoolitus oli vaid mõneminutiline. Andrease äraeksinud kaksikvend tegi mulle lühidalt selgeks, kuid püsti saada ja enne kui ma aru sain võitlesin juba lainetega, et „positsioonile“ jõuda. Kuigi esimene laine, mida ma püüdma läksin, viskas mind üsna kähku pikali, siis teisel olin juba püsti ning ei tundunudki nõnda keeruline olevat. Hiljem mõistsin, et instruktor lükkas mulle hoogu juurde ja tänu sellele oli kergem püsti saada.

Pärast mõningast harjutamist ranna juures murduvate lainetega suundusime pruuni Andreasega kaugemale, kus lained murdusid esmakordselt. Seal sain tunda seda õigemat surfimist... sõuad, neelad vett ja sõuad veel, et jõuda kohale, et siis saada laine poolt tümitada. Sõuad uuesti ja uuesti ja jälle keerled pesumasinas. Korra kiskus laine mul surfilaua nööri puruks ning see lendles kenasti randa välja. Sain uuesti sõuda ning samas võitlesin läbi kümnest suurest murduvast lainest, et kohale jõuda.

Kõik käis üpriski katseeksitus meetodil. Instruktorilt just väga palju õpetussõnu ei saanud, aga kui lauaga sain paar korda pikku vahtimist ning keerlesin laines natuke liiga kaua, siis sain aru küll, mis valesti tegin. Igatahes, jonni ma ei jätnud ning peagi juba sõitsin ka suurematel lainetel. Eks ikka sain neilt ka peksa ja eks ikka käed valutasid sõudmisest, aga tunne oli püsti saades ikka kuradi hea!

Lõpuks surfisin sel päeval kolm tundi ning sääred ja nägu kõrbesid mõnuga ära. Lisaks oli laua kummipind naha maha hõõrunud suurelt kõhu osalt, põlvedelt, lõualt, nibudelt ja näppudelt. Aga jällegi see oli seda kõike väärt ning kaks päeva hiljem olin juba tagasi ning siis tundsin end juba rohkem nagu kala vees. Okei, korraks tundsin end juba liiga osavana, kuid lained tõid mind kiirelt maa peale tagasi. Pesumasinas keereldes on aega mõelda küll...

Made käis samuti lainetes mängimas ning jäi mõnulemisega rahule. Pluss ta sai šhopata ja ära kõrbeda, seega võime rannapäevad lugeda kordaläinuks. 

Bali, Oleg, vandiste ja plätu

Taaskord peame vabandama, et pole pikalt kirjutanud, aga uskuge või mitte, meil ei ole mitte midagi põnevat juhtunud. Elame tavalist rutiinset elukest. Ainuke sündmus oli, et Märdil õnnestus Made ära rääkida, et minna viieks päevaks Balile. Pakkisime kohvri, päev varem ostsime piletid, bookisime hotelli ja olimegi teel.

Saabusime palju kiidetud Balile hilisõhtul. Lennujaamast välja astudes hakkasid taksojuhid enda teenust kahekordse hinnaga peale suruma. Niii tüütu, kuid saime siiski hinna normaalseks kaubelda. 

Hotell oli täitsa mõnna. Tuntud Kuta rand oli meist 2 km kaugusel. Seega saime sinna minnes alati hea jalutuskäigu kirja. Kuigi pool teed oli tavaline Indoneesia tänav, siis piisas vaid ühest pöördest vasakule ja äkitselt nägid mitmeid kenasid poode ja VÄGA paljusid valgeid inimesi. Hoopis teistmoodi Indoneesia.

Esimeseks päevaks oli meil broneeritud päevane reis - paadisõit kärestikulisel jõel ja elevandisafari. Äratus oli varajane. Unistelt tegime hommikusöögi ja tuuri autojuht oligi juba kohal. Autobussis oli veel inimesi - perekond ameeriklasi ja Malaisias elavad venelased (ema pojaga). Poolteist tundi sõitu algas.

Teeääred olid täis kunsti ja nikerdusi. Selliseid asju Balikpapanis kohe kindlalt ei näe. Kunsti otsid meie linnas nagu tikku heinakuhjast taga. Kuna Bali elanikud kummardavad hinduismi, siis sealne hõng oli teistmoodi. Naised olid värvilistes riietes ning kandsid asju pea peal. Meestel olid lahedad pikad Batik seelikud seljas või pikad tuunikad pükstega + lahedad mütsid peas. Tänavad olid puhtad ning neil olid kõnniteed (mida tõesti igas linnas eriti pole).

Kohele jõudes jagati meid väikestesse gruppidesse. Meie saime enda paati Malaisia venelased. Päästevestid  selga, kiiver pähe, suure sõudelabidas kätte ja saadeti välja ootama. Rahvusi oli igasuguseid. Saklased, japsid, venelased, eestlased(meie), hollandlased, ameeriklased jms. Kõik ootasid enda kollased kiivrid reas, nagu väiksed munapead (: 

Tee jõele oli päris pikk ja orgu viival trepil oli palju-palju astmeid. Minul jalad lõpuks värisesid ja pea käis sinkavonkatamisest ringi. Paadis tehti kiire õpe kuidas sõuda, mida hõiked tähendavad ja kuidas neid kuuldes reageerida, ning olimegi teel. Vaated loodusele olid lihtsalt fantastilised. Nii suured kui väikesed kosed igal pool, graveeringud kividel, võimsad puud ning karglevad ahvid.

Teekond kestis kokku 2 tundi. Mina kukkusin päris mitu korda enda kohalt minema ning lömastasin väikest Olegi. Märjaks saime totaalselt ja esimese elamusega jäime super rahule.

Kui inimesed olid ennast kuivadesse riietesse saanud ning olid lõunasöögi lõpetanud, liikusid mõned grupid edasi elevantidesafarile. Algul näidati meile show-d, kus nad istusid, mängisid jalgpalli ning korvpalli ja üks näitas enda Picasso oskusi. Tegime nendega veel pilte ja söötsime ning siis läksime minu hirme täitma ja istusime ühe vahel pahura 52 aastase vandu selga. Olen Märti 2 aastat palun, et me läheks hobustega ratsustama ja ta vedas mind hoopis elevandi selga.

Istetooliks oli kahtlaselt kõikuv pink, millel oli nn turvavööks ainult lõtv nöör. Surusin enda küüned mõlemale poole tooli sisse ja startisin kiirete südamelöökidega. Nende kohmekuse pärast tuteradavad nad ühelt küljelt teisele, mis tekitas mulle mahakukkumise tunnet. Tagasi ma ennast enda häälitsustega ei hoidnud. Pilti tehes hõikas juht midagi, vandu tõstis londi üles ja kehahoiak muutus. Mina arvasin kohe, et nüüd tõuseb ta kahe tagajala peale. Hakkasin kohe otsima kohti, mis puuokstest ja kohtades kukkudes kinni haarata. Ühesõnaga hirm oli meeletult suur, aga samas kogemus jääb meelde eluksajaks ja vaevalt ma nii pea enam elevandiga sõidan. Ühel hetkel kukkus Märdil märkamatult plätu vandi seljast alla. Enne kui me seda märkasime peatus elevant vaikselt, pööras ringi ning võttis plätu maast üles ja ulatas selle oma juhile. Saime mõnuga naerda.

Kui  ringkäik oli tehtud, tegime veel viimaseid pilte, vaatasime üle suveniiri poe ja muuseumi ning jäime ülejäänud gruppi ootama. Tagasisõit autos oli vaikne, kuna enamik inimesi kukkus magama.

Õhtul otsustasime kiirelt käia veel linnapeal ja vaadata poode. Väiksed shopingud tehtud ja suund tagasi hotelli suunas. Säting magama, et hommikul puhanult surfima ja päevitama minna.

Vau-vau-vii-vau

Sain nädal tagasi välgunoolega pikku nina - õnneks see kord vastu lennuki oma. Eilsel lennul põrutas läbi öise taeva üks meteoor meist üpris lähedalt mööda (vähemalt mulle jäi mulje, et see põles vaid mõne kilomeetri kaugusel). Lisaks näeb väga tihti püha Elmo tulesid, mida Euroopa kohal õnnestus näha vaid korra. Kindlasti on ka mainimist väärt tohutud äikesetormide valgusetendused pimedusse mattunud Indoneesia kohal. Kuigi natuke igatsen Skandinaavia kohal mänglevaid virmalisi, on kõik siin nähtav lihtsalt imeline...
Ma armastan oma kontoriakna vaadet.

Kõige katkestus

Indoneesias elades oleme harjunud, et eks ikka läheb iga mõne päeva tagant (või siis päevas neli korda) elekter ära. On ka tavaline, et kord kuus lõikab keegi (näiteks trimmerimees)  läbi meie telefoni- ja internetikaabli. Muidugi juhtub ka seda, et meie piirkonna veepump ei tööta ja duššiotsikust tilgub vaid natuke vett. Lisaks kaovad vahetevahel ära kõik telekanalid.
Eks me elame need juhtumid üle. Eile oli aga üks tõsiselt suurepärane õhtu - hommikul paigaldati meile maja ette uut kaablit. Seda tehes lõigati läbi meie telefoni- ja internetikaabel ning peksti puruks nii majja tulev veetoru kui ka äravoolu oma. Töölt koju jõudes oli maja ees kaevik ja "purskkaevust" pritsis igas suunas vett (kuna kell oli saanud viis, siis töömehed lõpetasid muidugi tööpäeva). Kui lõpuks diivanile jõudsin läks paariks tunniks elekter ära, seega saime kirja esimese kõige katkestuse ning küünlavalge õhtu.
Hinnake Eesti toimivaid kommunaalsüsteeme!