..ja ongi aasta kohe-kohe täis!

As Salaam Alaikum!

Juba nelja päeva pärast algab Indoneesias kõigi poolt tohutult oodatud Ramadan. Tegu on moslemite kõige tähtsama kuuga. See on aeg, mil nad paastuvad ning tohivad süüa-juua vaid siis, kui päike on loojas. Ilmselt siis Allah ei näe... Kuid mida tähendab see püha meie jaoks? 

Esiteks märgiks ära, et Ramadani alguseks täitub meil esimene aasta Indoneesias! Saabusime siia ju Ramadani kuul, aastal 1434. Jutt käib nüüd siiski Islami kalendrist, mis järgib kuu faase. Siiski leping on mul mingil põhjusel Gregooriuse kalendri järgi ning seega on meil siin jäänud veel umbes 13 kuud. 

Teiseks pean pettumuseks tõdema, et suure tõenäolsusega õlut ma söögikohtades nüüd mõnda aega ei saa. Moselmite jaoks on alkoholi tarbimine niigi tabu ja seega seda kesvamärjukest on Ramadani ajal väga keeruline leida. 

Lisaks saab meil olema mitmeid ebamugavaid olukordi, kui oleme söögikohas ainsad inimesed, kes päriselt söövad. Nimelt oli Jakartas elades tavaline nähtus, et restoran oli inimesi paksult täis, mõnel isegi toidud ees, kuid kõik lihtsalt ootasid ning kontrollisid närviliselt kella, kas võib juba miskit põske pista. Samal ajal matsutasime meie juba mõnuga. Tuli ka ette olukordi, kus me ei pääsenud istuma, sest kõik istmed olid söögikohas juba võetud, kuid sööjaid polnud...

Märkimisväärne on ka see, et teatud konservatiivsemates linnades ei olegi võimalik Ramadani ajal väljas süüa. Nimelt rääkis üks hollandlasest sõber meile loo, kus ta sõi illegaalselt restorani tagaruumis autokummide varjus. Lihtsalt polnud võimalik linnas mujalt midagi hamba alla leida. 

Kui teisi lugusid saab naljaga võtta (v.a õllekeeld), siis minu jaoks on häiriv, et ka paljud moslemitest piloodid paastuvad tööd tehes. Rõhutan, et keelatud on isegi vee joomine! Just eile saadeti kõigile töötajatele firma poolt kiri, kus paluti mõistuse piires paastuda ning halva enesetunde korral midagi siiski tarbida. Õnneks töötan ma enamjaolt Hispaaniast ja Uruguaist pärit pilootidega ning saan muretult lendu nautida. 

Igatahes soovin kõigile mõnnat Ramadani ja edukat paastumist! 

Mehised sipelgad

Panen kirja ühe loo, mis juhtus kaugel-kaugel ajal, kui Mari-Liis veel meiega elas.

Meil on siin pidevalt probleeme sipelgate ja teiste putukate-mutukatega. Seega seisab meil enamik toidukraami külmikus, kuhu nad ei tüki. Kui köögis näed sipelgatejada, võid üpris kindel olla, et nad on midagi siiski leidnud. Olgu siis selleks pähklid või surnud prussakas... kõik sobis! 

Ühel päeval tekkis mul isu Mari poolt toodud alkoholiga kommide järgi. Pistsin ühe suhu, kuid oh pettumust... tunda oli vaid šokolaadi, mitte viina. Kiirelt rändas suhu veel üks, kuid jälle sama jama. Kolmandat haarates jäi silma pakendil sibav sipelgas... uurisin kommi vähe täpsemalt ja no aitäh! Selgus, et sipelgad käisid kommides alkoholi kaevandamas. Kavalpead olid suletud kommikarpi tee leidnud ning käisid nüüd seal kõrtsis.

Avasin veel mitmeid ja mitmeid komme, kuid kõik olid tühjaks tehtud. Šokolaadi jäeti sinnapaika ning pesa viidi viina täis, seega võib teha kiire järelduse, et sipelgad on isased.

Tüdrukute kätš ja Märdi valutavad kannikad

Tundub, nagu oleksime tagasi olnud juba mõningat aega, aga tegelikult pole nädaladki täis. Oleme tublilt osa võtnud hashrunist ja lauamängudest ning võõrustanud külalist. Jep, meil käis juba külaline. Vana hea majakaaslane Mari-Liis.

Eestist ostsime kaasa Xbox-i, millega Made ennast lõbustab. Käisime linnas, et osta uusi mänge, kuid kahjuks pole meil lahti muugitud masin ehk saame ainult originaalmänge mängida, mida kahjuks siin ei müüda (va need kaks, mis meil juba olemas). Siiski õnn naeratas meile ja saime spordivõistlus mängu. Mari-Liisi saabudes hakkasime asjaga tuttvuma. Väga mõnusad mängud olid ja küll me alles kõik higistasime ja olime omadega läbi.

Hommikul sõime kõik laua taga hommikusööki, nagu vanasti ja lõunal läksime jõusaali, nagu vanasti (Märt bassu äärde ja meie jõmmi :). Õhtupoole saime kokku kahe teise lenduriga ja läksime ainukesse toidukohta, kus saame sealiha ning õllet. Kõhud täidetud, liikusime kodupoole tagasi. Kaptenil õlled kaasa võetud, Eesti šokolaad lauale pandud ja alustasime Xboxi võistlustega - punane ja roheline tiim.

Küll sai jalgpalli mängitud, tõkkeid joostud, ketast visatud jms. Väga lahe oli vaadata, kuidas 50 aastane kapten jooksis kohapeal kiirelt-kiirelt ja proovis tõketest üle hüpata või kuidas Zach hoidis pükse ja trulle kätega üleval, et joostes alla ei kukuks. Keeglit mängiti kahe käega ja oda viskamisega tuleb veel vaeva näha. Võistlused lõpetasid tüdukute omavaheline poksimatš - Made vs Mari-Liis. Meestele meeldis väga vaadata, kuidas kaks tüdrukut võitlevad (arutleti, kas peaks selleks muda ja valgeid t-särke muretsema). Korda mööda võitsime ja kaotasime. Õhtu lõpetasid loomulikult lõbusad piloodijutud.

Hommikul valutasid Mari-Liisil tallaalused, Madel käed ja üleselg, Märdil valutasid eile juba kannikad. Tulge aga külla mängima!

Tagasi Indoneesias

Tervist ! (:

Tahtsime öelda, et oleme elusalt ja tervelt jõudnud tagasi Balikpapani. Puhkus Eestis oli fantastiko ja nautisime kõike/kõiki.

Ootame Teie joonistusi, kirju, kaarte ja muud mõnusat kraami, sest leida väike ümbrik postkastist teeb tuju alati heaks ja toob naeratuse näole

BALIKPAPAN BARU , SAN FRANSISCO BLOK FG5 GN
SAMARINDA NO.5
KotaBalikpapan, 76125
INDONESIA

 

 

Olge mõnusad ja päikest ! (:

Made ja Märt

Sest sa oled külm kass!

Vahelduseks panen midagi täitsa teisest teemast - lõikusin (lõpuks ometi) kokku väikse video Bulgaarias tehtud parasailingust ehk siis langevarjuga paadi taga lendlemisest. Kuigi enamikel teie jaoks pole sel Indoneesiaga muud seost, kui et mõnuš päike paistab, siis meie jaoks oli tegu minu perele tsu-tsu-frii ütlemisega. Nimelt käisime seal vaid mõned päevad enne lendu maakera kuklapoolele.

Mis ma ikka lobisen... videoni jõudmiseks tuleb vajutada SIIA. 'Cause you're a cool cat!

Surf, nuttev mees ja lobster

Nagu te võib-olla teate, on Madeke praeguseks tagasi isamaal. Juba kahe nädala pärast võite ka mind seal kohata. Praegu aga istun Yogjakartas ning ootan hilinenud lendu koju... ei tea, kas on seotud sellega, et kõrval olev vulkaan purskas või mis toimub. Igatahes saabusin siia Balilt, kuhu ma päev pärast Made lahkumist lendasin. Ei olnud soovi üksi kodus passida ning sattusid mõned vabad päevad jutti (okei, tegelikult andsin oma neli tänast lendu teisele piloodile, kuid siiski) ning otsustasin surfima minna.

(Järgnevad paar lauset on lennukipededele) Reis algas põnevalt – Jakartas ümberistumisega lennu esimene ots oli A330-200-ga ning teine 777-300-ga. Pole paha kahetunniste lendude jaoks. (Jätkame normaalsel lainel) Siiski esimene päev läks raisku, kuna jõudsime alles kell kaheksa õhtul Balile.

Alustuseks soovitaksin Balit kõigile – minu arust on tegu väga mõnusa puhkekohana ning hinnad on ülimalt soodsad. Põksusin kolm päeva seal üksi ringi, aga igav ei hakkanud kordagi. Eks enamuse tähelepanust võttis enda peale igapäevane iseseisev surfiõpe, aga üldiselt nautisin ümbritsevat rahulikku olekut. Puhkehetkedel libistasin rannas külma õllet, lugesin raamatut ja nautisin alla ühe-eurost kohalikku einet. Ei pidanud ka paljuks väikest lõunauinakut restoranis, kui ainult mööduv auto poleks valel hetkel signaali lasnud... Ühesõnaga riläx.

 Surfimine edeneb juba päris kenasti. Kui see meikib sensi, siis mulle tundub, et ma juba mõistan laineid, oma lauda ja merd. Kõik tuleb läbi katseeksitusmeetodi, lauaga näkku saamise ja jõhkralt väsinud käte, kuid nagu sõber sõnastas - kui püsti saad on ikka kuradi hea tunne! Kui liigselt rõõmustama hakkad ning keskendumise kaotad, keerled muidugi juba laines ning mõtled endamisi, et kuidas siit nüüd välja saabki. Kuid praeguseks on ka pesumasinast väljasaamine selgeks saanud! Võib-olla on hea, et mu GoPro on Eestis paranduses ning et mu harjutuspäevad peale ei jäänud...

Teisel päeval veetsin rannas peaaegu terve päeva. Vaikselt plaanisin päevale joone alla tõmmata ning veel viimased lainev võtta, kui kuulsin kaugusest abipalvet. Üks kergelt tüsedam umbes minu vanune kohalik lamas kõhuli oma laua peal ning vehkis käega ja hüüdis „help!“, et teda märgataks. Kuna keegi teine ei reageerinud, hüppasin oma lauale kõhuli ning sõudsin kiirelt kohale. Selgus, et tegelane oli juba kaks tundi merel olnud ning hoovusega võidelnud. Selleks ajaks oli ta aga nii sooda, et jõudis vaid vahetevahel paar edasitõmmet teha.

Rahustasin teda ning lubasin ta randa ära viia. Selgus, et see polegi nõnda lihtne. Pusisin erinevat moodi – tõukasin teda edasi oma laualt, kui ka veest ning üritasin ka tema laua sabast kinni hoides jalgadega hoogu sisse saada. Tegevusele ei aitanud kaasa asjaolu, et mu enda laud oli mu jala küljes kinni.  Kuigi tundus, et läheneme rannale,  mõistsin, et hoovus töötab meile (mulle) täpselt vastu. Teised surfarid liikusid ka mitukümmend meetrit rannajoonele lähemale ning mingi aeg olime päris kaugel vaid kahekesi. Ei tuldud ka appi, kui otse inimestelt abi palusin.

Siiski vähehaaval jõudsime ka meie teistele järgi ning lõpuks tuli üks kohalik appi. Koos tõukasime seda tegelast kordamööda ning ühel hetkel jõudsime päästvate laineteni, mis tõmbasid meid ranna poole. Selleks ajaks oli poisu oma laual täiesti kurnatud. Kui üks kahemeetrine laine teda veel enda sisse tõmbas, siis sellest väljus nuttev ja karjuv tegelane. Upitasime teda jalgadest kiskudes tagasi lauale ning lükkasime ta uude lainesse... ise muidugi sattusime selle läbi pesumasinasse, aga polnud hullu. Ühel hetkel lainest välja tulles tekkis mul kerge hirm, kuna ma ei märganud teda enam kuskil, kuid siis nägin madalas vees hingeldavat tegelast, kes nuuksus vaikselt endamisi. Vaikselt libisesime teise abilisega tema poole ning võtsin veel lõpetuseks isegi ühe laine ning sõitsin selle seljas randa välja. Poisu sai korraliku peapesu oma reisiseltskonnalt, mina sain aga tuhat tänu. Kõmpisin seejärel vaikselt koju ära ning nautisin loojuvat päikest.

Kuigi kogu reisi jooksul panin endale pidevalt faktor 80 ja 50 päiksekreemi näkku ja jalgadele, põlesin ma täielikult ära (ülekeha kattis pikkade varukatega särk, seega keha on lumivalge... mõnus värvivahe). Üks jaapanlannast surfar naeris ning korrutas „lobster, lobster, lobster“. Kojulend oli lõpuks väga teretulnud – enam poleks päikse kätte saanud minna. CRJ-i pardal jäi veel kõrvu turistide lause „omg, this must be the smallest plane in the world“. Ffs, ma ütlen veel, ma lendan suure lennukiga... 100 istet on suur!

Igatahes tulge Balile ja tulge külla!

Metssea peenis, Luwaki väljaheide ja juustes rippuvad makaagid

Kuigi vahepeal olen juba uuesti jõudnud Balil käia, panen tagantjärgi kirja viimase korra seikluserohkema päeva.

Nagu eelnevalt kirjutasin, ei ilmunud kokkulepitud transport meil hotelli juurde ning seega lükkasime ringreisi järgmisesse päeva. Transport maksis 400,000 ruupiat ehk umbes 23€ terveks päevaks. Selle ajaga läbisime suure tüki Bali lõunaosast. Meie giid ja autojuht olid pärit Florese saarelt ning nendega oli päris mõnus kõigest lobiseda.

Äratus tuli jällegi liiga varakult... ajasime end söögilauda ning seejärel autosse ja sõit võis alata. On täiesti uskumatu, kui palju käsitööd müüakse Balil. Iga teine teeääres olevas majas müüdi puit- või kivinikerdusi, tekstiili, maale ja kõike-kõike muud. Variatsioon tõmbas silme eest väga kirjuks ning mul tekkis soov kõik kokku osta.

Esimene peatus oli meil kohalikus teatris, kus etendati Balile tüüpilist hea ja kurja igavese võitluse näitemängu.  Kuigi algus, mis sisaldas draakonitantsu ning kohalike tüdrukute sünkroniseeritud liigutus, oli paljulubav, kiskus tegevus üpriski lamedaks, kui metsseal lõigati noaga peenis otsast ning tulid mängu jalaga istmikusse naljad. Paljud valged tõusid sellel hetkel püsti ning marssisid minema. Ka meil käis sama mõte peast läbi ning 100,000 ruupiane pilet tundus olevat liiast.

Edasi võtsime suuna iidse Hindu templi Gunung Kawi suunas. Tee peal külastasime veidi enam kui kümnemeetrist võimsat koske, mäe nõlvale loodud astmelisi riisipõlde ning kohviistandust, kus saime proovida üheksat erinevat tee ja kohvi sorti. Lisaks nägime viimases kuulsaid loomasid luwake, kes söövad kohvimarju ning nende väljaheitest välja sorteeritud kohviumbadest tehakse maailma kõige kallimat Luwaki kohvit. Tempel, kuhu suundusime, pärines kümnendast sajandist ning tegime selle piires väga meeldiva jalutuskäigu. Kivinikerdused olid võimsad, seda läbi kaunis mängijõgi ning kõike seda ümbritsesid riisipõllud. Trepiastmeid oli mitusada ning seega saime kirja ka kerge treeningu.

Kuigi algne plaan sisaldas endas ka vulkaani külastamist, olime selleks ajaks jäänud veidi ajahätta. Seega võtsime suuna Bali kultuurikeskuse - Ubudi – peale. Meie peamiseks sihtkohaks sai turistide seas kuulus olev Monkey Forest ehk Ahvide mets. Park oli oma nimevääriline. Kõikjal kohtasime makaake, kes ei pidanud paljuks mööda inimesi turnida. Madel kulus vaid minut, et ahv enda õlale meelitada. Lisaks ahvidele oli pargis mitmeid templeid, kuid põhilist tähelepanu said siiski esimesed.

 Püüdsin ka enda juurde makaake meelitada ning istusin maha. Mõne aja pärast käis minu seljas tihe andmine – umbes neli väiksemat tegelast turnis peas ja süles ning samal hetkel näksas mind üks tegelane seljast. Kargasin püsti ning Made, kes üritas tegevust pildistada sai enda selga samuti kaks tüüpi. Made juuksed nägid nende jaoks vapustavad välja – neid sai patsist lahti kista, neid sai peanahast välja kakkuda ning kui Made hirmunult end raputas, sai ka nende küljes rippuda. Üritasin oma neiut päästa, kuid samal ajal hammustati mind biitsepsist ning kisti juustest. Kõike seda said pildistada umbes 20 jaapanituristi, kes klõpsisid pilte ning naersid laginal. Ausaltöeldes oli ka endal päris lõbus ning hiljem kutsusin ahvikesi jällegi enda juurde.

Ubudis külastasime veel kohalikku turgu, kust soetasin endale suure puidust Buddha kuju lausa ilma eest. Seejärel võtsime suuna tagasi Kuta poole, kus kohtusime alustuseks kolmanda Eesti piloodi Margusega. Pärast mõnusat jutuajamist sõidutas Margus meid oma rollu seljas linna ning edasi kohtusime oma prantsuse sõbraga. Mõned Bintang õlled ning suundusime lõpuks ometi koju, et põhku pugeda. Oli alles pikk päev.