Komoodo rahvuspark and a Dance with Dragons

Laev oli ankrus, päike oli loojumas ning laiade naeratustega inimesed sulistasid punaseks värvunud meres. Meie asukoht polnud juhuslikult valitud, vaid ootasime järjekordset looduse näitemängu. Silmad olid meil taevapoole ilmselt ligi pool tundi, kui väikselt mangroovisaarelt tõusis õhku esimene puuvilja nahkhiir ehk nn. lendav rebane (SIIT pilti vaadates mõistate hüüdnime päritolu). Mis sellele järgnes, oli vähemalt ühe reisiseltskonna liikme jaoks reisi tipphetk (võib-olla seetõttu, et ka tema on puuviljade järgi suur maiasmokk). Juht nahkhiire järel sirutasid tiibu ka ülejäänud saarel pesitsev parv ning pikkamööda värvus taevas nendest puna-mustaks. Paarikümne tuhandene lendavate rebaste seltskond võttis loojuva päikese taustal ette retke Florese saarele, et öö jooksul seal tonnide kaupa puuvilja kinni pista, et koidu ajal taas naasta. Sellise uskumatu vaatepildi saatel võtsime meiegi suuna oma ööbimispaika, kus heitsime rahulikku unne kergelt loksutavas laevas.

Enesele ootamatult avasime silmad juba kella kuue paiku, nautisime päikese tõusu oma kajutiaknast ning sulpsasime siis otsejoones vette. Kui hommik algab nõnda mõnusalt, siis mida veel ülejäänud päevast oodata? Esimese tegevusena ootas meid matk Rinca saarel, mis on üks viiest Komoodo varaani elukohast. Meie õnneks ning loomakaitsjate õnnetuseks oli meiega sama aegselt seda kohta külastamas "big boss", kes ei viitsinud liiga pikka retke jalge alla võtta, et hiidsisalikke kohata, vaid oli pargivalvuritele maksnud, et kaks veristatud kitse puu külge riputataks. Kui meie platsi jõudsime, tegelesid kuus draakonit nende puruks kiskumisega ning alla kugistamisega. Neist suurim, umbes 80 kilone isend, neelas pärast pikka pusimist alla umbes kümne kilose kamaka, koos sõrgade, luude ja sarvedega. Nagu me pärast näha saime, jääb pärast kõhust läbi käimist sellest kõigest järele vaid üks suur valge märg laik (nagu üks väga suur linnu väljaheide). Edasise matka jooksul kohtasime veel mitmeid varaane erinevatelt tegemistelt - pesa kaitsmiselt, jooksmiselt, joomiselt, söömiselt ja enamjaolt mõnusalt lebotamiselt.

Pärast tantsu draakonitega võttis meie laev suuna saarekesele, kus saime tutvuda vee-eluga. Tuleb tõdeda, et see jäi ka mu ainsaks pettumuseks Komoodo rahvuspargis. Enamik koralle oli surnud ning mereelukaid vähe - sel hetkel mõtlesin, et ehk ajasin enda lootused liiga kõrgeks, kuid hilisem kogetu oli vapustav! Juba järgmine sihtpunktis nn. Roosas rannas kubises vee all ergas elu, kõik kohad olid täis erksaid värve ning liigirikkus oli uskumatult mitmekesine. Rand ise oli tõesti roosaka värvusega, mille efekti tekitas valge liiva sees peituvad punaste korallide puru.

Teise päeva viimaseks sihtkohaks oli Komoodo saare ainuke küla, mis jättis paljudele väga sügava mulje. Kui mina ja Made satume selle sarnastesse kohtadesse Indoneesias päris tihti (meie arust olid nad isegi päris heal järjel), siis teised vaatasid sellist eluolu pärani silmadega. Täielikus vaesuses ja enda prügi otsas elavad tegelased kappasid ringi rõõmsate nägudega ning lehvitasid meile oma kokku klopsitud putkadest, endal lõbus naeratus ees. Vahetevahel on ette tulnud ka olukordi, kus varaanid on mõne lapse külast ära lohistanud, kuid tavapraktika neil see siiski pole. Need loomad on neile pigem elu, kui surma tähiseks, sest just need sisalikud toovad sinna piirkonda turiste ja raha.

Ankru heitsime põhja külast mõnesaja meetri kaugusel ning viskasime merre ka oma õnged ning jäime õhtusööki ootama. Tuleb tõdeda, et pardal laeval oleku aja kostitati meid väga rikkalikult ning ootamatult maitsva toiduga. Kokku oli laeva meeskonnas viis tegelast, kes nägid kõik vaeva, et meil oleks naeratused näol. Lisaks muule heale ja paremale oli teise päeva õhtusöögi laual ka isa püütud punane ahven ja barracuda. Uinusime taas naeratustega näol ning rahuga südames.

  

Hommik polnud just kõigi jaoks kõige mõnusam, kuid pärast üle parda oksendamist ning kalade toitmist, hakkas ka Madekesel parem. Meid ootas ees järjekordne matk draakonit seas, Rincast natuke suuremal Komoodo saarel. Lisaks varaanidele kohtasime see kord ka mitutkümmend hirve, raketi kombel liikunud metssigu, kakaduusid ning teisigi tegelasi. Rännak oli sarnane eelmise saare omale, kuid siin olid hiidsisalikud mõnevõrra kogukamad. Kokku kohtasime kahe päevaga umbes 25-te draakonit ning hiljem kirjeldas isa oma elu top3 momente järgnevalt - 1. Pille kohtamine, 2. Siimu ja Märdi sünd ja 3. Komoodo draakonite kohtamine. Eks see annab kõige paremini edasi selle, kui kustumatu mulje antud saarestik mõnele meist jättis.

Ülejäänud päev möödus loomulikult uskumatult mõnusalt. Laeval olles pikutasime ja nautisime merelt tulevat tuuleiili ning püüdsime endasse haarata kõike ümbritsevat, ankrus olles kargasime soovi korral sooja, kuid värskendavasse merre ning snorgeldasime parimates võimalikes kohtades. Muuhulgas käisime ujumas koos majesteetlike manta raidega, kargasime korduvalt liikuvalt laevalt vette, et jälitada merikilpkonne ning nautisime meeletu akvaariumi imelisi võlusid. Kahjuks on kirjapildis nähtut võimatu kirjeldada ning kuigi pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, jääb ka sellest väheks, et kogetut edasi anda.

  

Märkimisväärne on ka saarestiku vahel paiknev ala, kus omavahel kohtuvad India- ja Vaike ookean. Nende põrkumiskohta on võimalik silmaga näha, kuna joonistub välja selge joon, kus meri liigub kiirevoolulise jõe kombel. Sinna laevaga sisenedes vajus meie laev järsult umbes 30 kraadisesse kreeni. Kahe ookeani kohtumispaik on loonud mereelustikule mõnusa paiga, kus jõudsalt kasvada. Teiste seas liiguvad seal hooajaliselt mitmed vaala liigid, delfiinid, maailma suurim kala vaalhai, juba varem mainitud manta raide parved jne. Kuigi piirkond on kuulus draakonite tõttu, oli minu jaoks vapustavam just veepiiri all paiknev. 

Sel päeval külastasime veel kolme paradiisisaart ning lõpuks heitsime ankrusse Kanawa saarel. Nautisime järjekordselt mõnusat õhtusööki (Bachtiari vürtsikas kaste tõmbas nii mõnelgi silma märjaks ning kutsus esile luksumishooge), jälgisime, kuidas suured kalaparved hüppavad veest välja, tagusime kaarte ja lihtsalt nautisime suurepärast seltskonda. Ei pea vist uuesti kirjutama, et uinusime laia naeratuse saatel.

Viimane hommik Komoodo saarestikus algas kõigile, peale minu ja isa, päikesetõusu tervitamisega laevakatusel. Võeti sisse kringli sarnaseid poose Made juhendamisel ning olen üpris kindel, et mu onude jaoks oli tegu elu esimese joogatunniga. Kui mina silmad lahti tegin, ronisid parajasti ülalt alla ägisevad tegelased ning kargasid otsejoones vette (muidugi laia naeratuse saatel). Ajasime kered täis head ja paremat ning laev võttis järjekordselt suuna uude kohta. Merereisi viimaseks sihtpunktiks oli pisike valge rannaga saareke. Kuigi koralle ning kalaliike jagus ka siis kõvasti, oli snorgeldamine siin lühike. Selle asemel vedelesime kuumal rannaliival, solberdati vees niisama ning tehti meie suguvõsa kuulsat kujundujumist.

Esimene kord, kui meid ei saatnud laiad naeratused, oli siis, kui lähenesime taas Labuan Bajo sadamale. Mõisteti, et see kõik jääb selja taha ning mu onu ja ta kallima jaoks tähendas see ka reisi lõppu. Tuli jalge alla võtta tee Eestisse. Siiski aitas naeratused taas näole Madeke, kes oskas oma püksikud vette kukutada ning vaid viis sekundit hiljem oli kapten Bachtiar end alukate väele koorinud ning kargas vetelpäästja kombel liikuva laeva pardalt neile järele. Kuigi püksikud otsustasid, et nemad soovivad samuti mereelukaks hakata, saime olukorrast tagasi oma laiad naeratused. Tegime veel viimased pildid ning võtsime suuna lennujaama, et edasi juba kõikide turistide meelispaika - Balile - põrutada. 

Paljude jaoks oligi Komoodo rahvuspark reisi parim osa. Minu jaoks sai sellest aga lemmik koht Indoneesias. Uskumatu looduse mitmekesisus, mida soovitan soojalt kõigile! 

Sulawesi, paradiisisaar, Toraja ja matused

Balikpapani selja taha jättes oli elevus suur, kuid tunda andis ka ebakindlus, kas kõik läheb ikka plaanipäraselt. Ajakavas polnud just väga palju ruumi nihkeks. Siiski, lend sujus ilusti ning mu vanemad ja sugulased said järjekordse kogemuse lennufirma Garuda Indonesiaga. Kokku läbisid nad lausa viis otsa minu tööandja pardal ning lõpus jagus neil selle jaoks vaid kiidusõnu.

Sulawesi saarel, Makassaris maandudes said meie reisikaaslased taaskord aru, miks ma ütlesin, et Indoneesias reisides tuleb suurlinnasid vältida. Suuremad rahvastatud kohad kipuvad olema väga räpased, nendes pole midagi teha, ega tuhkagi vaadata. Kui küsida kohalikelt, mida siin või seal linnas ette võtta, siis nad lihtsalt selgitavad, kus on kaubanduskeskus ja tõdevad elevusega " very good air condition and shopping-shopping mister". Meie riigi elanikel on lihtsalt teised arusaamad meeldivast kohast ja vaba aja veetmisest.

Seega võtsimegi taksodega kiirelt suuna sadama poole. Ühe reisiseltskonnaga käisime korraks läbi bussijaamast, et õhtused piletid välja osta, kuid millegipärast ei jätnud meile eriti usaldusväärset muljet kanakuut (milles lebas mingi tegelena selili), kust müük käis, ega ka suvaline paberitükk, mis pidavat piletiks olema. Lubasime, et tuleme õhtul tagasi ja saime reserveeringu tehtud. Makassari "sadamas" ootas meid härra paadikapten, kellega eelnevalt olime telefoni teel korduvalt inglise keelseid sõnumeid vahetanud, kuid kes sedapuhku oli oma keele alla neelanud, ega lausunud sõnagi meile arusaadavas keeles. Samuti väitis ta, et kokkulepitud ühe paadi asemel tuleb meil minna kahe paadiga, kuna lained (mida polnud ollagi) on nõnda kõrged. Ei jäänud meil muud üle, kui alla vanduda ning tagantjärgi teda siunata. Sarnaseid olukordi tuli meil reisi jooksul veel korduvalt ette - kohalikega asjaajamine on meeletult närvesööv ja aeganõudev ning mõistusehäält ei võta siin riigis keegi kuulda.

Linn jäi kiirelt selja taha ning mõne aja pärast saabusime enam-vähem kaunile pisikesele paradiisisaarele, mille elanikeks on vaid 10 kassi ja hunnik rohutirtse. Selline seltskond oli Madele muidugi meeltmööda. Põksusime Kekel mõned tunnid, mille vältel snorgeldasime kaunites kohtades, hullasime lainetes ning tegelesime päikse käes kõrbemisega (Made asjatas muidugi ka oma uute sõprade kiisudega).

Tagasi Makassari jõudes tegime mõnusa õhtusöögi, nihverdasime end mingisse hotelli pesema ning võtsime suuna bussijaama. Nagu eelnevalt mainitud, oli kanakuudi sarnane müügiputka meid muutnud veidi skeptiliseks. Meid ootas ees umbkaudselt 10 tunnine sõit mööda käänulisi mängiteid Sulawesi saare keskossa ning hoidsime hinge kinni, kui oma bussi astusime. Ausaltöeldes vajus mul suu lahti, kui sisemust nägin - iga inimese jaoks oli ruumi ligi poolteist meetrit ning iste käis peaaegu voodiks. Ostsime piletid, naised kobisesid mehega, kes tegi bussis suitsu, onud ja isa tegid õues pilti automaadiga valvuriga, pistsime unerohu tabletid keele alla, pugesime Angry Birds'i piltidega bleedi alla ning suikusime unne.

Öö oli keeruline, kuid talutav. Varavalges Torajasse jõudes pugesime siiski hotellis taas põhku, kuna ees ootasid pikad päevad. Alustuseks viis meid tee kohaliku meile tundmatu vanadaami matusele. Nii imelik, kui see ka pole, oligi antud üritus peamiseks põhjuseks, miks me üldse suuna sinna üliraskesti ligipääsetavasse kohta võtsime. Antud ala traditsiooniline elustiil on nõnda põnev, et seda on raske ja mõttetu siia ümber trükkida. Annan ülevaate meie toimetustest, kuid lisahuvi korral saate juurde lugeda SIIT või meiega klaasikese taga.

Pidu oli suurejooneline - inimesi voolas rongkäigu stiilis peole kõikidest lähiümbruse küladest ning kõigil oli ühes võetud vähemalt üks siga, mis rippus ja ruigas bambusikepi küljes pea alaspidi. Pärast põnevate hoonete uudistamist köitis muuhulgas pilku ka keset platsi vedelev pühvli pea, mis rahulikult immitses verd välja ning kutsus kärbseid külla. Selle neljapäevase matuse jooksul ohverdati paarteist härga ning mitukümmend siga (need arvud on mitmekordsed kõrgklassi kuuluvate inimeste ärasaatmisel). Platsil veristatud härg oli neist esimene ning tema hinge seljas pidavat kadunuke minema oma viimasele teekonnale ning meil oli au saada maha istutatud kohta, kuhu härg veel tühja pilguga jõllitas. Seal tutvusime giid Gibsoni abil põhjalikumalt kohaliku kultuuriga, sõime bambuskeppide sees tulel küpsetatud eriti pekist sealiha, mekkisime isukalt värsket palmikärakat, ajasime juttu külarahva ja kadunukese pereliikmetega, lõime laulu ja tantsu ning kogesime kirjeldamatut.

Pärast matuseid viis tee meid puu juurde, mille sisse oldi maetud paarikümne beebi säilmed (puu oli paari aastaga sisse raiutud avavused kinni kasvatanud), külastasime tähtsama perekonna iidset hauapaika, mis oli kaetud pealuudega, käisime uudistamas kõrguvaid kaljusid, mis oli muudetud hauakambriteks (parasjagu toksiti sinna peitli ja haamriga uut avavust ning töömehe mitme nädala tasuks on muidugi härg), läksime ka turgu, kus müüdi sadu pühvleid ning kordades enam sigu, kelle kõigi saatuseks on ohverdatud saada (ausaltöeldes näis, et torajalaste elu keerleb surma ümber), nautisime kauneid panoraam vaateid riisipõldudele (lisaks riisile kasvatavad nad põllul olevas vees ka karpkalu ehk nagu nad ise ütlesid - kaks saaki samalt põllult), pistsime uskumatult odavalt uskumatult head kraami, tutvusime veel ja veel kohaliku külaeluga ning õppisime tundma seda peidetud pärlit, mis üritab ellu jääda tänapäeva maailmas (nagu meie giid selgitas põimumist kristlusega - usk toodi neile ning selgitati, et kui palud andestust, siis Jumal andestab sulle, kuid nende uskumuste kohaselt langeb halva teo tegija tervele külale needus. Seega lähevad nad kindlamat vastupanu teed ning on kristlased ainult pühapäeviti kirikus käies ning muidu austavad ja kardavad ikkagi omi vanu jumalaid).

                             


Kaks päeva, mis me Torajas veetsime olid väga tiheda kavaga, kuid kui sõõm värsket õhku. Ei lastud meil (või täpsemalt öeldes mina ei lasnud teistel) pikalt nähtut seedida või jalgu basseinis sulistada, sest juba ootas meid vana hea 8-tunnine bussisõit ning sellele järgnev ümberistumisega lend Florese saarele (kust muuhulgas on leitud Homo Sapiensi sugulase nn. Florese inimese luid), Labuan Bajo külla. Makassarist õhku tõustes pidin korraks hinge kinni hoidma, kuna lennuk tegi sellele reisietapile väga ebatavalisi manöövreid, kuid pärast kümneminutilist jamamist teatas kapten, et lend võib normaalselt jätkuda (esines probleeme teliku sissetõmbamisel). Meie ajakavva poleks tagasipöördumine mahtunud.

Õnnelikult Labuan Bajo lennujaama jõudes tervitasid meid uksel härra Bachtiar ning kolm autojuhti. Kõik sujus uskumatult libedalt ning juba peagi põristasime mööda merd 21-meetrisel paadil/laeval, mis oli meie päralt. Mõelda vaid, et vähem kui 24 tundi tagasi olime teele asunud Toraja piirkonna mägede keskelt ning nüüd nautisime Bachtiari laeva katusel pehmet peretuulekest ning kauneid vaateid. Absoluutselt kõigi nägusid kaunistasid laiad naeratused.

Looduse bucket list ja hirmunud Märt

Täna on olnud tore päev - sain uue kogemuse võrra rikkamaks, kui tunnetasin esimest korda elus maavärinat. Polnud teine just tugevamate killast, aga võttis südame põksuma küll, kui laua all kükitasin. Keha tunnetas hotelli tugevat võnkumist siia ja sinna ning võttis ka mõned esemed toas liikuma. Hiljem tuli paaril korral veel ka mõned järeltõuked, kuid siis enam põrandale ei pagenud.

Maavärin oli üks selliseid asju, mida soovisin kindlasti Indoneesias kogeda. Samas tean, et Made ei taha seda kindlasti tunda. Seega ongi hea, et sain selle tunde kätte ajal, kui olen temast mitmesaja kilomeetri kaugusel Manados. Tegelikult polegi see esimene kord, kui olen end leidnud sama hotelli põrandalt. Vaid kaks kuud tagasi olin ma surmkindel, et paari kilomeetri kaugusel kõrguv vulkaan on kaane maha visanud ning põrgu on lahti läinud. Müra ja vibratsioon, mis maja läbis oli lihtsalt nõnda võimas - ausaltöeldes pole ma sellist helitugevust, mis sel päeval maja raputas, vist kunagi tunnetanud. Hiljem selgus, et kolm hävitajat olid mõne meetri kõrguselt üle hotelli madallendu teinud. Eeldan, et helibarjääri nad seal ei läbinud, kuid see uskumatu müra jättis kehasse veel mõneks ajaks värina sisse. Maavärvin oli selle kõrval poisike.

PS: Mõni tund hiljem sain maavärina kohta täpsemat teavet. Epitsenter oli paarisaja kilomeetri kaugusel, mere põhjas. Richteri skaalal mõõdeti seda 7,3 palliga ning minu linnas näitas seier 6,3. Sellise tugevusega maavärinat loetakse väga ohtlikuks ning purustavaks. Oleks see mõnda rahvastatud piirkonda tabanud, oleks hukkunud ilmselt tuhandeid. Lähiümbruses paiknevatele linnadele ja riikidele anti tsunaamihoiatus, mida siiski ei järgnenud. Pärast sellist infot olin superelevil, et seda omal nahal/tasakaaluelunditel tunda sain. Sain oma looduse bucket listist ühe asja taas maha tõmmata.

Kuidas kirjeldada kirjeldamatut?

Kuidas kirjeldada kirjeldamatut? Kuidas edasi anda meie emotsioone läbi lihtsate sõnade? On võimatu väljendada neid tundeid, mida kogesime või selgitada piisavalt elavalt olukordi, milles olime. Võime vaid proovida sellest rääkida, kuid juba mu mõtted jäävad tuhandekordselt alla reaalsusele, milles olime. On teie töö püüda sukelduda meie kirjutistesse ning kujutada ette, et olete seal koos meiega. Kindlasti üritame muuta lugusid värvikamaks läbi piltide ning ehk ühel päeval valmib ka meie reisist üks eriti magus filmilõik. Anname endast parima ning üritame teile rääkida lugu, kuidas reisisime mööda Indoneesiat koos väga lõbusate matkasellidega. Alustame siis algusest...

Asusime reisiplaani paika panema juba üle poole aasta enne matka algust. Indoneesias tuleb kõike teha tohutu varuga ning juhuse hooleks midagi väga jätta ei tasu. Kohalikud on lihtsalt nõnda aeglased ning kaotatud aeg liiga hinnaline. Isegi kui oled enda arust kõik läbi mõelnud, ei saa sa rahulikult hingata, sest üllatused ootavad iga nurga taga. Siiski tundus mulle, et ühel hetkel sai kõik paika - meil kõigil oli hunnik lennupileteid, sihtkohtades ootasid meid giidid, hotellid ja bungalod olid broneeritud, transport oli kõikjal organiseeritud ning plaanid paigas. Tuli vaid kodust välja astuda. 

Järjekordsetel kõledatel ja vihmastel Eesti sügispäevadel asusid järjestikku teise maailma otsa teele alustuseks ema vend ja ta kaasa ning mõni päev hiljem mu vanemad teise onu ja ta naisega. Kirjeldamatult mõnus oli vastu võtta telefonikõnesid Indoneesia pinnalt, mille vältel ei pidanud pusima kas kohalikus keeles või Hispaania pilootidele inglise keeles midagi selgeks teha üritama. Sai rahulikult vanas heas emakeeles pärida "mis teed?" ja "kuidas läheb?" ning niisama nalja visata. Teema, mis tundub nõnda lihtlabane, tõi meie südamesse sooja tunde. 

Esimene onu lendas alustuseks oma kallimaga läbi Jakarta Balile, kus nauditi randa, surfimist, päikest, elevandisõitu, kärestikulisel veel paadisõitu, kohalikke toite, sõbralikke inimesi ja kõike muud. Mõneks ajaks saigi see olema viimane "puhkus" puhkuse ajal. Edasi läks kõik juba mööda tormisemat merd. Suunduti Jaava saarele Yogyakartasse, kus saadi kokku ülejäänud reisiseltskonnaga. Mõnepäevasel olemisel õpiti tundma kohalikku elu, kimati kohaliku velotranspordiga mööda linna, sõideti autoga maha paarsada kilomeetrit, külastati kohvi ja tubaka kasvatamisele spetsialiseerunud külasid, köhiti enda kopsud välja, kui popsutati värsket tubakat, käidi nautimas maailma suurimat buddha templit Borobuduri ning hindude Prambanani templikompleksi, vändati mööda külateid jalgratastel, joodi moslemiga viina, degusteeriti kusehaisuseid kevadrulle (mis tugeva tšillikastmega läksid siiski alla) ning otse keevast õlist tulnud tofut ja tehti kõike muud head ja paremat.  

Kui esimesena saabunud onu oli oma naisukesega Indoneesias olnud juba nädalakese, pöörasin ka mina oma lennukinina Yogyakarta suunas. Maandudes selles linnakeses olid liblikad kõhus võimust võtnud. Kappasin rõõmsalt mööda perrooni ootesaali suunas. See hoone oli Indoneesia stiilis puupüsti inimesi ja möla täis ning silme eest tõmbas kirjuks. Oli ootamatult keeruline selles rahvamassist üles leida kuut kahvanägu, kuid seal nad olid! Marssisin võidurõõmsalt nende suunas, kuid minu üllatuseks ei tehtud minu lähenemise peale teist nägugi. Kui neist meetri kaugusele jõudsin, hakkas aga peale täis möll - kõik hüppasid püsti, pistsid sädistama, naerma, nutma ja rõõmsalt hüüdma. Tuli välja, et mind peeti algselt järjekordseks kohalikuks jobuks, kes neile liiga ligi tikub või midagi seletama tuleb ning seetõttu ei pööratud mulle ka tähelepanu (olen ilmselt välimuselt veidi murjamiks muutunud). 

Pärast meeliülendavaid emotsioone ja taaskohtumisrõõmu pidin suunduma tagasi pardale, et neid nüüd juba vastu võtta lennukimeeskonna liikmena (seda muidugi pärast mitut pildiseeriat). Kui pardale jõudis ka viimane rõõmsameelne kahvanägu ning üks onudest oli end mugavalt kokpiti sisse seadnud, võis neil järjekordne lend alata. Ausaltöeldes olin ma õhkutõusul nõnda erutunud, et hädaolukorrale poleks võib-olla just kõige kärmemalt suutnud reageerida. Siiski sujus kõik libedalt ja kerkides pilvekihist läbi, kõrgusid meie vasakul käel kolme kilomeetrised vulkaanid, millest üks rahulikult suitsu välja ajas. Tagaplaanil loojus parajasti tulipunane päike ning ma polnudki nõnda lähedalt sellest majesteetlikust mäest möödunud. Kapten klõpsutas oma tahvelarvutiga aina pilte ning onu näol oli lai naeratus (mu enda näol ilmselt tükk maad laiem). Õhusõidu keskosas tegin esmakordselt reisijate tervituse ning seda nii inglise, indoneesia, kui ka vanas heas eesti keeles. Minu ja Made kodulinnas Balikpapanis maandusime hilisõhtul ning tuleb tõdeda, et maandumine (nüüd juba teise onuga kokpitis) kujunes perfektseks, kuigi tunnetasin pinget kuklal ning kujutasin juba parastusi oma vaimusilmas ette. 

Aeg Balikapapanis kulges meil meeldivalt. Kui ülejäänud reisisihtkohtades läksime midagi kindlat nägema või kogema, siis siin olles tahtsime neile tutvustada oma argielu ning meie "kodulinna". Esimesel õhtul jagus jutte kauemaks ning järjekordselt valdas meid ehe rõõm. Sai rääkida kõigest ning tunda ennast seltskonnas uskumatult vabalt. Ei pidanud end kuidagipidi tutvustama, tõestama, selgitama, et eesti pole venemaa osa, ega punnitama jututeemasid välja. Saime olla meie ise. Ning sai juua Rock õlut, millest üks oli küll onunaise kotis katki läinud ning põhimõtteliselt kõik riided ära määrinud, kuid teine maitses kui taevamanna. Muidugi mugisime ka eesti komme, vorste ja juustu ning oli ääretult mõnus olla. Viie päeva jooksul, mis reisiseltskond meie majas veetis, külastasime orangutanide ja päikesekarude varjupaika, põristasime kohalikul paadil mööda jõge mangroovimetsas ning ninaahvide elupaigas, tegime üle miljonilise arve Balikpapani parimas söögikohas, kus õgisime muuhulgas kalapeasuppi (nii et pea meid söömise ajal veel jõllitas, kuniks me ta silmad nahka panime), tutvusime eriskummaliste kohalike puuviljadega (kokku degusteeriti reisi jooksul umbes kahtekümmend troopilist vilja, millest pooli poldud varem kohatud) ning tutvusime üldiselt linnaga nii rolleriga, autoga, mikrobussiga, taksodega, kui ka jalgsi. Kuigi me linnas pole vapustavaid ehitisi ega meeletuid atraktsioone, suutsime loodetavasti oldud aja meeldivaks muuta.

Balikpapani selja taha jättes algas minul kauaoodatud puhkus (olime Madega selle kuu aega tavapärasest hilisemaks lükanud ning reisiplaanide paika veeretamiseks sättisin end sugulaste sealviibitud ajaks tööle). Nüüd aga võisin end tunda vabalt. Ees ootasid vapustavad sihtkohad ning uued seiklused, kuid nendest juba järgmistes postitustes...

Kaks rääbist

Tuleb tõdeda, et meid on murdnud mingisugune Indoneesia viirus ja esmakordselt oleme Märdiga koos haiged. Tavaliselt olen mina see äpu, kellel on palavik ja kallistab öösiti vetsupotti, aga kaksi on ikka parem kui üksi.
Märdil küll kestis haigus kaks päeva, minul läheb juba kolmas. Palavik ei taha üldse kaduda ja suurest köhimisest on rindkere valus (mul oli vahel 0 häält ning suutsin vaid piiksuda).
Esimene öö oli kõige hullem. Ei maganud grammigi, 38,5 oli palavik, kõik kondid kehas valutasid, nii et isegi poti peal oli valus istuda, rääkimata kõndimisest. Käisin selg küürus ja ägisesin. Sammudki olid üks tibusamm korraga. Kas nii ongi vanaduses ka ?! (:

Enne haigeks jäämist oli meil täitsa tore. Saime tuttavaks belglastega, kes kolisid hiljuti siia ning kellega jagame paljugi ühist. Oleme neid külastanud, tutvustanud Tip Top toidukohta, Antoine ja Elly juures lauamängu õhtul käinud ja ennast aktiivsena hoidnud jalka/jooga ja jooksudega.
Nagu te teate, oli hiljaaegu Halloween, mida tähistati, minu suureks üllatuseks, ka siin. Igal pool olid igasugu üritused ja peod. Meie võtsime osa special jooksust. Kui tavaliselt hakkab hash run kell viis õhtul, siis seekord läksime jooksma täiesti kottpimedas. Taskulambid kätte või peavalgustid otsaette ja minek. Algul öeldi, et teekond pole pikk, kuna on pime. Oh, seda vana head Indoneesia valet. Lõpuks jooksime 7,1km. Vahel oli õudne, sest jooksime kuskil võsa vahel ja Antoine tegi boogi woogit, aga muidu super mõnus. Hoopis teistmoodi kogemus. 

Paistab, et me kehad polnud veel valmis nõnda aktiivseks tegevuseks ning nüüd oleme koos diivanil siruli. Tahaks juba taas inimese moodi end tunda. Enam pole kaua jäänud - varsti oleme Eestis!

Viimase minuti mees või minutist viimast võttev mees?

Made on mulle korduvalt öelnud, et jätan kõik asjad viimasele minutile ja vaevu saan toimetused tehtud. Olen endale üritanud korrutada, et olen hoopis tohutult produktiivne planeerija ning asjad jäävad viimasele minutile, kuna asjatan muid tähtsaid asju (ega Welco statistika või uute sarjad vaatamine end ise ära ei tee...). Üldjoontes jooksevad asjad ise paika (nagu näiteks Made pakib mu kohvri ära).

Igatahes, täna sain hakkama uue übermaxiorgunniga ning hetkel tahab aju plahvatada. Ma ei taha olla enam viimase minuti või minutist viimast võttev mees. Ilmselt on vaim ja keha lihtsalt pikast puhkusest väsinud (sellest loodetavasti peagi juba pikemalt) ning tänane päev oli viimane nael kirstu. Käes on hilisõhtu, olen lennul Jakarta - Balikpapan ja kodu pole enam kaugel... Aga alustame algusest.

Vastavalt Euroopa lennundusreeglitele võivad Euroopa lennundusluba omavad piloodid käia meditsiinilises kontrollis vaid Euroopa meditsiinilise kontrolli sertifikaati omavas kliinikus. Kuna ükski normaalne kliinik siin piirkonnas sellist dokumenti ei oma, peame tikutulega taga ajama õiget raviasutust (sama kehtib ka iga-aastasele simulaatori pädevuskontrollile... kuna Indoneesias asuv (top notch) simulaator ei oma EASA sertifikaati, peame oma pädevuse hoidmiseks suunduma omade kuludega Euroopasse. Te ei taha simulaatori lennutunni hinda teada...).

Kaldusin väheke teemast kõrvale. Nädal tagasi sai paika, et suundun Singapuri meditsiinilist kontrolli läbima. Muidugi ostsin enne kliinikus aja kinni panemist juba lennupiletid ära (tuli müüjatädidele kõvasti naeratada, et nad kahekordselt alla minimaalse transiitaja mulle üldse piletid väljastaks), kuid pärast paari viisakat kirja sain olukorra silutud. Veel 10h enne äralendu ärkasin ja taipasin, et mul pole kohalikku raha, ega aimu, kuidas sinna kohale saada... juba lennus olles tekkis ka küsimus, kas viisat pole tarvis omada. Kuid kõik laabus taas.

Lühikirjeldus tänasest "toredast" päevast: 4:50 äratus, 5:05 autos lennujaama, kiire hommikusöök puhkeruumis ning lennukisse magama. Pärast 2h lendu ja kerget hilinemist oli 45 minutit aega, et jõuda check-in teha, raha välja võtta, immigratsiooni laud läbida ja rahvusvaheliste lendude väravasse joosta. Ülejäänud reisijad olid peaaegu kõik pardal. Singapuris maandudes oli mul 15 minutit aega, et jõuda kliinikusse (öeldi, et hiljemalt selleks ajaks pean platsis olema, kuna pärast neil võimalust pole), kuid pidime veel ruleerima, seejärel tuli taas immigratsioon läbida, ATMist kohalikku sulli võtta ning takso peale joosta. Taksosse istudes olin kliinikusse juba hiljaks jäänud ning ees ootas veel 25 minutiline sõit ning õigest kohast mööda põrutamine (nagu taksojuht selgitas - mina oleksin pidanud õiget maja otsima, sest tema sõidab autoga).

Olen ennegi tänu oma naeratusele kehvadest olukordadest välja tulnud ja seegi kord otsustati mind siiski vastu võtta (kogu viieliikmeline personaal sai seetõttu 30 minutit hiljem lõunapausile). Piss topsi, süstal veeni, aparaat kõrva ja 150€ tädidele ning võisin asuda koduteele. Oma suureks üllatuseks oli mul isegi aega ja suundusin lennujaama bussiga. Tänu vales peatuses maha tulekule ja alkoholipoes liigsele molutamisele, leidsin end taas tuttavast olukorrast ning juba jälle ma jooksin ning jõudsin lennule, kui enamik inimesi oli juba pardal.

Kuidagi olin oma ulmelise ühepäevase Singapuri plaaniga toime tulnud (transiitajad 55min ja 1h 15min ning kohapeal 4h). Võis äriklassis stjuardessil punase veini lasta lahti korkida (vabade kohtade korral paigutatakse omade töötajad äriklassi... ka siin oli õnn minu poolel ja mulle sattus mõlemal Singapuri otsal viimane istekoht). Tuleb tõdeda, et kui kas või üks asi oleks valesti läinud, oleksin peaga vastu puud jooksnud ning Made oleks saanud tõdeda, et ei tasu jätta kõike viimasele minutile. Kuid järjekordselt oli õnn minu poolel. "Sest nõnda kena naeratusega poiss pole ju läbinist halb"... selle näkku võlumisega saab küll enamik asju siin maailmas aetud, kuid tänane päev tõesti polnud normaalne. Aitab, Märt, proovi asju õigeaegselt ja varuga teha.

Siiski, kui ma poleks siukest tõmblemist ette võtnud, oleksin ma ööseks Singapuri pidanud jääma, kuid praegu alustasime just laskumist Balikpapani suunas... Õujee!! Ahjaa... kuna jätsin meditsiinilise kontrolli aegumise päeva peale, siis ma ei saa lennata enne, kui kohalik Lennuamet mulle omaltpoolt vastava loa väljastab. Järjekordne näide viimase minuti mehest. Oh mind küll...

Alustame uue hooga ja uute lugudega.

Suured vabandused, et pole kaks kuud midagi kirjutanud. Juhtus nii, et meile tulid septembri lõpus külalised ja viimased külalised lahkusid alles sellel esmaspäeval. Enne seda olime usinalt ametis reisi organiseerimisega ja viisa pikendamisega.
Tore uudis on aga see, et selle ajaga on kogunenud palju elamusi+pilte/videosid ja mälestusi, mida hakkame ülesse kirjutame, et Teiega jagada.

Peatse lugemiseni !  xoxo