Praeguseid ridu panen kirja vanast heast Balikpapanist. Ei, me pole siia tagasi kolinud, vaid me uued lennurotatsioonid näevad ette ka kolmepäevaseid peatumisi siin linnas. Iseenesest oleksin võinud vabalt ka minna meie vanasse majja, mida kahjuks lepingujärgi rendime kuni juunikuu lõpuni, kuid hotellis on mõnusam vedeleda. Siiski eile võtsin ette vana hea hash runis osalemise, läbisin 32 kraadises kuumuses 9,5km pikkuse maastikujooksu ning karistasin preemiaks sisse neli külma Bintang õllet. Oli mõnus näha vanu tuttavaid ja juttu jätkus kauemaks.
Eile õhtul jõudis Indoneesiasse ka mu südamedaam, kuid saatuse vingervussi tõttu oleme täna erinevates linnades. Halenaljakaks muudab olukorra see, et algselt oli Madel lennupilet just Balikpapani, kuid enne selle kuu graafiku kättesaamist vahetasin selle Makassari pileti vastu. Nokk kinni, saba lahti...
Omad esimesed kümme päeva Indoneesias veetsin Makassari ühes parimas hotellis, mis oli meile ette nähtud, et piloodid saaksid uute linna kolides endale maja käia otsimas. Minul aga oli kodu juba olemas... olin eelnevalt kokku leppinud kahe Eesti esimese ohvitseri Mari-Liisi ja Margusega, et kolin nende poole. Elu oli kerge - ajasin hotelli hommikusöögilauas kõhu ääreni täis, lende sellele perioodile ette polnud nähtud (et maja otsimist mitte segada), vedelesin basseini ääres, mõnulesin saunas ning õhtusöögiks sõin burgereid.
Siiski ühel hetkel ei suutnud ma enam lebos olla... tekkinud oli jube lennuisu. Panen siia vahele väga sügava mõttetera Da Vinci sulest "For once you have tasted flight you will walk the earth with your eyes turned skywards, for there you have been and there you will long to return.". Enam paremini seda tunnet kirjeldada ei saa. Läbi pusimise saingi end lendama orgunnida. Tuleb tõdeda, et lendamine on nagu jalgrattasõit. Sel korral oli paus sees olnud ligi poolteist kuud, kuid keha teadis täpselt, mis teha tuleb. Muidugi oli õhus olemine taaskord üks suur nauding ning jäin suure huviga ootama oma uue kuu graafikut.
Balikpapanist lahkudes olime teistega pilootidega arutanud, et lõpuks ometi saame mingit vaheldust ning uusi huvitavaid sihtkohti proovida. Oli ju meie endine kaheksa liiniga võrgustik kuivanud kokku ning lendasime Balikpapanist vaid Yogjakartasse ja Berausse. Samuti jagati kõigile igakuiselt lennutunde vaid peoga ning harva ületasid need 30 tundi. Ise veel muigasime, et töökoormuselt oleme ilmselt kõrgemailt tasustatud esimesed ohvitserid maailmas. Seega nagu eelnevalt mainitud, ootused olid laes... ja oh seda pettumust, kui siis maikuu lennuplaani nägin... samad sihtkohad ning 29h. Püüdsin küll graafikut muuta, kuid edutult... Siiski praeguseks on läbi planeerijate muudatuste mulle lisatunde ning sihtkohti jagunenud ning tuju on paranenud. Lennud on olnud huvitavad, uued kaptenid mõnusad mehed ning õhust vaadatuna on Indoneesia ikka imekaunis.
Mamuju lend
Bali kõrgeimad tipud - vasakpoolse (3km) tippu oleme Made ja Margusega ka matkanud
Päikeseloojang pealpool pilvi
Aprillikuu viimasel päeval tuli mul lõpuks hotellist välja kolida ning võtsin oma 9 kohvrit, kotti ja kasti (ikka reisimine Indoneesia stiilis) ja sõitsin eestlaste ukse taha. Oleme Madega teadatuntud puuküürnikud - Tallinnas kolisime mu venna poole, kuniks ta meid enam välja ei kannatanud ning kolis välja, Balikpapanis saime magusa jutuga Mari-Liisi katuse alla, kuniks ta meid maha jättis. Praeguseks on juba teada, et ta järgmisel kuul jätab ta lõplikult Indoneesia seljataha, seega siis on meil vaja veel välja süüa Margus ja maja on meie!
Hetkel on keeruline olnud end seal sisse seada, kuna minu saabudes käis terves majas kõva remont. Kogu mööbel oli kokku kuhjatud elutoa keskele ning remondi kvaliteeti nähes läksid mul silmad suureks... osa mööblist oli värvipritsmeid täis, põrandad kaetud värviga, maalriteipi polnud kasutatud ja seega olid kõik pistikud ning lülitid värvised ja seinte nurgad ja laed koledalt plätserdatud. Jäin maalreid kurja füürerina ootama ning vähemalt minu tuba sai no enamvähem okei. Olin nagu uhke isa, kui nägin, et mehed minu õpetussõnade järgi maalriteipi kasutasid ning seinte värvi ülemised servad said sirged :).
Remont
Üldiselt on meil piirkonnaga üpris vedanud. Kuigi majade ehituskvaliteet on Eesti mõistes kehv, on tegu ühe korralikuma elamurajooniga Makassaris. Lisaks meile kolis Balikpapanist siia veel kuus pilooti koos 13 pereliikmega. Juba eelnevalt oli siin ees mitmeid piloote, seega on selles väikses mõnekümne majaga alas umbes 20 Garuda pilooti. Ühte pilootide poolt eriti ülerahvastatud tänavat nimetame hellitavalt Jalan (tänav) Garuda. Sel tänaval elab lisaks meile ka endine Estonian Airi kapten Anti oma perega. Ajal mil meie majas käis remont (ning söögitegijat Madet polnud veel siin), sai seal majas maitsvat hommikusööki ning ühiseid tegevusi jagub küllaga.
Krabi ja tiigerkrevett
Lisaks meie tavalisele xBoxi peal Fifa mängimisele võtame vahetevahel ette ka väikseid päevaseid otsi Makassari külje all asuvale Keke nimelisele paradiisisaarele. Seal on kohatud nii väikseid haikalu, moreene, flöötkalu, kui ka teisi tegelasi. Sel korral võttis üks mõnusamaid USA kapteneid oma harpuuni snorgeldamisele kaasa ning sai teenitult kätte kaks kala, millest ilmselt küll vaevu sai midagi hamba alla. Tagasiteel Kekelt tehakse tihti vahepeatus ka teisel saarel, kus on ka inimasustus ning lasime seal endale grillida kolm väiksemat haikala. No küll maitses hästi!!!
Sel ajal kui mina neid ridu Balikpapanis kirja panen, suunduvad Made ja teised eestlased parajasti Kekele. Juba õhtul saabun ka mina Makassari ning üle kolme nädala oleme jälle kahekesi koos (+Mari ja Margus).
Igatahes, stay tuned ja muidugi pange hullu!
