Surf ja pesumasin

Teisel hommikul ärgates teadsime, et meid võetakse rendiautoga peagi peale ning läheme väiksele Bali-tiirule. Mida aga ei tulnud oli meie transport... pärast mõningast ootamist ja vastuseta kõnesid otsustasime võtta suuna randa.

Algne plaan oli surfimine ja rannariläx. Vesi kihas teistest surfaritest ning mõnus liivarand jooksis kilomeetrite viisi. Päike siras sinises taevas ja meri oli vähemalt sama sinine. Lainete jõud ehmatas meid veidi ära... viskas vees olijaid siia ja sinna ning laual püsti püsimine ei tundunud just kergemate killast olevat.

Pärast mõningast jalutuskäiku ja kohalike surfipoistega kauplemist oli meil olemas instruktor ja surfilauad. Siinkohal Made surfipäev ka lõppes... lained kiskusid aina kõrgemaks ja endalgi oli selline tunne, et kerge ei saa olema. Made tõmbas mõnusalt rannavoodile pikali ja nautis kõrvetavat päikest.  

Algkoolitus oli vaid mõneminutiline. Andrease äraeksinud kaksikvend tegi mulle lühidalt selgeks, kuid püsti saada ja enne kui ma aru sain võitlesin juba lainetega, et „positsioonile“ jõuda. Kuigi esimene laine, mida ma püüdma läksin, viskas mind üsna kähku pikali, siis teisel olin juba püsti ning ei tundunudki nõnda keeruline olevat. Hiljem mõistsin, et instruktor lükkas mulle hoogu juurde ja tänu sellele oli kergem püsti saada.

Pärast mõningast harjutamist ranna juures murduvate lainetega suundusime pruuni Andreasega kaugemale, kus lained murdusid esmakordselt. Seal sain tunda seda õigemat surfimist... sõuad, neelad vett ja sõuad veel, et jõuda kohale, et siis saada laine poolt tümitada. Sõuad uuesti ja uuesti ja jälle keerled pesumasinas. Korra kiskus laine mul surfilaua nööri puruks ning see lendles kenasti randa välja. Sain uuesti sõuda ning samas võitlesin läbi kümnest suurest murduvast lainest, et kohale jõuda.

Kõik käis üpriski katseeksitus meetodil. Instruktorilt just väga palju õpetussõnu ei saanud, aga kui lauaga sain paar korda pikku vahtimist ning keerlesin laines natuke liiga kaua, siis sain aru küll, mis valesti tegin. Igatahes, jonni ma ei jätnud ning peagi juba sõitsin ka suurematel lainetel. Eks ikka sain neilt ka peksa ja eks ikka käed valutasid sõudmisest, aga tunne oli püsti saades ikka kuradi hea!

Lõpuks surfisin sel päeval kolm tundi ning sääred ja nägu kõrbesid mõnuga ära. Lisaks oli laua kummipind naha maha hõõrunud suurelt kõhu osalt, põlvedelt, lõualt, nibudelt ja näppudelt. Aga jällegi see oli seda kõike väärt ning kaks päeva hiljem olin juba tagasi ning siis tundsin end juba rohkem nagu kala vees. Okei, korraks tundsin end juba liiga osavana, kuid lained tõid mind kiirelt maa peale tagasi. Pesumasinas keereldes on aega mõelda küll...

Made käis samuti lainetes mängimas ning jäi mõnulemisega rahule. Pluss ta sai šhopata ja ära kõrbeda, seega võime rannapäevad lugeda kordaläinuks. 

Bali, Oleg, vandiste ja plätu

Taaskord peame vabandama, et pole pikalt kirjutanud, aga uskuge või mitte, meil ei ole mitte midagi põnevat juhtunud. Elame tavalist rutiinset elukest. Ainuke sündmus oli, et Märdil õnnestus Made ära rääkida, et minna viieks päevaks Balile. Pakkisime kohvri, päev varem ostsime piletid, bookisime hotelli ja olimegi teel.

Saabusime palju kiidetud Balile hilisõhtul. Lennujaamast välja astudes hakkasid taksojuhid enda teenust kahekordse hinnaga peale suruma. Niii tüütu, kuid saime siiski hinna normaalseks kaubelda. 

Hotell oli täitsa mõnna. Tuntud Kuta rand oli meist 2 km kaugusel. Seega saime sinna minnes alati hea jalutuskäigu kirja. Kuigi pool teed oli tavaline Indoneesia tänav, siis piisas vaid ühest pöördest vasakule ja äkitselt nägid mitmeid kenasid poode ja VÄGA paljusid valgeid inimesi. Hoopis teistmoodi Indoneesia.

Esimeseks päevaks oli meil broneeritud päevane reis - paadisõit kärestikulisel jõel ja elevandisafari. Äratus oli varajane. Unistelt tegime hommikusöögi ja tuuri autojuht oligi juba kohal. Autobussis oli veel inimesi - perekond ameeriklasi ja Malaisias elavad venelased (ema pojaga). Poolteist tundi sõitu algas.

Teeääred olid täis kunsti ja nikerdusi. Selliseid asju Balikpapanis kohe kindlalt ei näe. Kunsti otsid meie linnas nagu tikku heinakuhjast taga. Kuna Bali elanikud kummardavad hinduismi, siis sealne hõng oli teistmoodi. Naised olid värvilistes riietes ning kandsid asju pea peal. Meestel olid lahedad pikad Batik seelikud seljas või pikad tuunikad pükstega + lahedad mütsid peas. Tänavad olid puhtad ning neil olid kõnniteed (mida tõesti igas linnas eriti pole).

Kohele jõudes jagati meid väikestesse gruppidesse. Meie saime enda paati Malaisia venelased. Päästevestid  selga, kiiver pähe, suure sõudelabidas kätte ja saadeti välja ootama. Rahvusi oli igasuguseid. Saklased, japsid, venelased, eestlased(meie), hollandlased, ameeriklased jms. Kõik ootasid enda kollased kiivrid reas, nagu väiksed munapead (: 

Tee jõele oli päris pikk ja orgu viival trepil oli palju-palju astmeid. Minul jalad lõpuks värisesid ja pea käis sinkavonkatamisest ringi. Paadis tehti kiire õpe kuidas sõuda, mida hõiked tähendavad ja kuidas neid kuuldes reageerida, ning olimegi teel. Vaated loodusele olid lihtsalt fantastilised. Nii suured kui väikesed kosed igal pool, graveeringud kividel, võimsad puud ning karglevad ahvid.

Teekond kestis kokku 2 tundi. Mina kukkusin päris mitu korda enda kohalt minema ning lömastasin väikest Olegi. Märjaks saime totaalselt ja esimese elamusega jäime super rahule.

Kui inimesed olid ennast kuivadesse riietesse saanud ning olid lõunasöögi lõpetanud, liikusid mõned grupid edasi elevantidesafarile. Algul näidati meile show-d, kus nad istusid, mängisid jalgpalli ning korvpalli ja üks näitas enda Picasso oskusi. Tegime nendega veel pilte ja söötsime ning siis läksime minu hirme täitma ja istusime ühe vahel pahura 52 aastase vandu selga. Olen Märti 2 aastat palun, et me läheks hobustega ratsustama ja ta vedas mind hoopis elevandi selga.

Istetooliks oli kahtlaselt kõikuv pink, millel oli nn turvavööks ainult lõtv nöör. Surusin enda küüned mõlemale poole tooli sisse ja startisin kiirete südamelöökidega. Nende kohmekuse pärast tuteradavad nad ühelt küljelt teisele, mis tekitas mulle mahakukkumise tunnet. Tagasi ma ennast enda häälitsustega ei hoidnud. Pilti tehes hõikas juht midagi, vandu tõstis londi üles ja kehahoiak muutus. Mina arvasin kohe, et nüüd tõuseb ta kahe tagajala peale. Hakkasin kohe otsima kohti, mis puuokstest ja kohtades kukkudes kinni haarata. Ühesõnaga hirm oli meeletult suur, aga samas kogemus jääb meelde eluksajaks ja vaevalt ma nii pea enam elevandiga sõidan. Ühel hetkel kukkus Märdil märkamatult plätu vandi seljast alla. Enne kui me seda märkasime peatus elevant vaikselt, pööras ringi ning võttis plätu maast üles ja ulatas selle oma juhile. Saime mõnuga naerda.

Kui  ringkäik oli tehtud, tegime veel viimaseid pilte, vaatasime üle suveniiri poe ja muuseumi ning jäime ülejäänud gruppi ootama. Tagasisõit autos oli vaikne, kuna enamik inimesi kukkus magama.

Õhtul otsustasime kiirelt käia veel linnapeal ja vaadata poode. Väiksed shopingud tehtud ja suund tagasi hotelli suunas. Säting magama, et hommikul puhanult surfima ja päevitama minna.

Vau-vau-vii-vau

Sain nädal tagasi välgunoolega pikku nina - õnneks see kord vastu lennuki oma. Eilsel lennul põrutas läbi öise taeva üks meteoor meist üpris lähedalt mööda (vähemalt mulle jäi mulje, et see põles vaid mõne kilomeetri kaugusel). Lisaks näeb väga tihti püha Elmo tulesid, mida Euroopa kohal õnnestus näha vaid korra. Kindlasti on ka mainimist väärt tohutud äikesetormide valgusetendused pimedusse mattunud Indoneesia kohal. Kuigi natuke igatsen Skandinaavia kohal mänglevaid virmalisi, on kõik siin nähtav lihtsalt imeline...
Ma armastan oma kontoriakna vaadet.

Kõige katkestus

Indoneesias elades oleme harjunud, et eks ikka läheb iga mõne päeva tagant (või siis päevas neli korda) elekter ära. On ka tavaline, et kord kuus lõikab keegi (näiteks trimmerimees)  läbi meie telefoni- ja internetikaabli. Muidugi juhtub ka seda, et meie piirkonna veepump ei tööta ja duššiotsikust tilgub vaid natuke vett. Lisaks kaovad vahetevahel ära kõik telekanalid.
Eks me elame need juhtumid üle. Eile oli aga üks tõsiselt suurepärane õhtu - hommikul paigaldati meile maja ette uut kaablit. Seda tehes lõigati läbi meie telefoni- ja internetikaabel ning peksti puruks nii majja tulev veetoru kui ka äravoolu oma. Töölt koju jõudes oli maja ees kaevik ja "purskkaevust" pritsis igas suunas vett (kuna kell oli saanud viis, siis töömehed lõpetasid muidugi tööpäeva). Kui lõpuks diivanile jõudsin läks paariks tunniks elekter ära, seega saime kirja esimese kõige katkestuse ning küünlavalge õhtu.
Hinnake Eesti toimivaid kommunaalsüsteeme!

Teada tuntud kodutute loomade koju tooja.

Oli sõbrapäev ja ainult nädal oli Eestisse tulemiseni aega. Kinki mul Märdile ei olnud, kuna siit on raske midagi erilist ja vajalikku leida. Otsustasin, et teen õhtuks vähemalt maasikaid sulašokolaadis, mida küünlavalguses romantilist filmi vaadates maiustada. Kõik oli läbi mõeldud ja 3 tundi oli Märdi tulekuni aega. Vaikselt tegin süüa ja valmistasin ette toiduaineid, kui naabrilaste kisamine hakkas kõrvadele ja otsustasin vaadata, mida nad toimetavad. Selleks, mida ma nägin, ma valmis ei olnud. Suu vajus konkreetselt lahti ja ütlesin kõva häälega Appikene. 

Meil on naabriks kaks moslemipoissi (umbes 5-aastased) , kelle arvates on kassipojad jalgpallid, keda seljast kinni võttes õhku visata ja vaadata, kuidas nad seljale maanduvad. Seejärel kõva häälega naerda ja tegevust korrata. Korduvalt. Otsustati ka vaadata ehk on nad kleeplindid, mis puutüve vastu visates kinni jäävad. Seda nähes igatahes minu katus läks. 

Jooksin kiirelt välja ja karjusin inglise keeles, et nad kassid maha paneksid. Üks poiss ehmatas ära ja pani kassi kohe maha. Ilmselt nägi mu kätt, mis oli rusikasse surutud ja hakkas kartma. Muig. Teine mõtles, et viskaks ühe korra veel, aga kui ma astusin endiselt karjudes lähemale, pani ta kiirelt kassi maha ja lidus minema.
Kassid oli päris halvas seisus. Üks ei saanud hingata ja teisel jooksis suu juurest verd. Võtsin nad vaikselt-vaikselt sülle ja viisin koju. Nad olid väga väikesed ja kerged. Ühel puhastasin suu ja vaatasin, ega teisi vigastusi pole. Andsin neile vett ja tein neile patjadest aseme, kuhu nad üksteise kaisus ka magama jäid. Ise täiesti vihast ja õudusest värisedes ja nuttes läksin maasikaid šokolaadis edasi tegema, kuigi igasugune meeleolu oli kadunud. Mõttes olid ainult kiisud ja see, kuidas ma Märdile taaskord seletan, et vedasin tänavalt loomad koju ja seekord lausa kaks tükki. 

Tuligi Märdilt sõnum, et on koduteel. Kassid olid vaikselt ärganud ja üksteise otsas istudes vaatasid ringi. Kartlikult limpsisid vett ja läksid ruttu patjade peale tagasi. Kui uks avanes, siis me kolmekesi ehmatasime. Läksin enda äranutetud näoga uksele vastu ja ütlesin, et ära ole pahane, aga ma ei saanud neid sinna jätta. Märt oli arusaamatuses, kui suunasin ta pilgu patjadel olevatele kiisudele.

(Märdi mõtted: Tulin väsinuna töölt koju ning Made oli lubanud mulle väikest üllatust. Ust avades ning kasse märgates ohkasin vaikselt... vaid nädala pärast pidime ju Eestisse minema. Aga kiisud olid väga khuulid. Vaid minutiga olid nad mind täielikult ära võlunud. Hüplesid vaikselt siia-sinna, tuterdasid ringi ja värisesid nagu haavalehed. Ohkasin veelkord, pistsin maasika põske ning muigasin laialt. Täielikud rõõmupallid :)

Maasikad šokolaadis ootasid laual ja kingiks olid kaks kassipoeg. Vanuseks oli 3 kuud ning nad olid ühe pesakonna õde ja vend. Ülimalt armsad tegelased. Nimeks sai tüdruk Jupi (kuna tal oli ainult 1cm pikkune sabajupp, mida ta vahel rõõmust proovis siputada) ja poiss oligi Poiss. Ühel hetkel vaatasime, et Jupi hoiab hästi Märdi lähedale ja Poiss on koguaeg minu juures. Loomulikult polnud meil kassitoitu ja pastat neile anda ei saa. 

Õnneks olime just ostnud tuunikala konservi, mis neile väga maitses. Hommikul oli otsejoones poodi minek, et varustada lemmikloomatoiduga. Teisel päeval oli elujõudu neil juba rohkem ja mängisid omavahel hoogsalt, kuigi seda ei jätkunud kauaks ja enamik aega tehti mõnusaid uinakuid Made kaisus. Hommikuti alla tulles kutsusime neid lausega „Kus on kiiiiisud?“ ja vastuseks saime alati kaks väga unist ja tuterdavat väikest mjäud, meie poole tulemas. Maha istudes tulid kohe sülle ja kõige väiksem, aga kõige armsam kurrumootor hakkas tööle.
Küll me alles pildistasime ja filmisime neid, nagu lapsevanemad ikka titade puhul teevad. Nendega koos oldud ajal me kodust väljas ei tahtnud väga käia, sest nad olid nii pisikesed ja lihtsalt südamed võitnud, et nendega aega veeta oli lihtsalt lust. 

Üks hetk pidime reaalsusele vastu vaatama, et me ei saa neid endale jätta ja Eestisse tulemise kuupäev aina lähenes. Ei tahtnud neid kohalikule inimesele kindlalt anda, sest nad ei austa ja armasta loomi. Valikusse jäid valged inimesed või hiinaindokad. Pildistasime kuulutuse jaoks neid aias, kus nad murus kõndides ja ringi hüpates nägid välja nagu lõvid. Otsustasime õnne proovida facebookis Expactide communities ( välismaalaste rühm, kes kõik elavad Balikpapanis). Kirjutasime loo, kuidas nad saime ja panime pildi üles. Pöidlad pihku ja vaid 15 minutit hiljem oli üks armeeriklasest 4 lapse ema nõus mõlemad endale võtma. Rõõm oli tohutult suur, samas ka kurb. Kuna meil oli veel 3 päeva enne äralendamist aega, siis otsutasime, et hoiame neid selle ajani enda juurde. Ostsime neile veel mänguasju, liivakasti ja liiva moonaks kaasa.  

NB! Väga targad kassid olid - hakkasid kohe käima pissikastis, mille ma valmistasin pappkarbis, kuhu ümber keerasin kilekoti ja sisse panin vetsupaberit. Selline oli alguses. Pärast said suures, liiva täis kastis käia ja ikka ja alati loomulikult koos... kas siis kassiasju ajamas või mängimas.
Oligi kätte jõudnud neljapäev. Kell 12 oli uus omanik värava ees. Poiss nii nuttis ja hoidis kümne väikse küünega kleidist kinni, kui hakkasin teda transpordikasti panema. Kohutav tunne oli. Oleks nagu endast tükikese ära andnud. 
Igatahes, meie südamed võitsid nad endale. Siiamaani on Märdi arvutiekraanil Jupi käpajälgede plekid ja minul videod ja pildid, mida ikka satub vaatama. Teisi kasse nähes või niisama õhtul jalutades tihti mõtleme, et kuidas neil küll läheb, kuidas mängivad ja kas on õnnelikud. Juhuslikult nägime uut omanikku toidupoes ja ütles, et kassid kasvavad ilusasti ja armastavad lapsi. Seda oli hea kuulda, kuigi kurb oli ka... oeh.

Natuke ka lendamisest

Estonian Airis mul midagi väga märkimisväärset ei toimunud (kui muidugi elu esimene koondamisteade välja jätta). Garudas olen aga lennatud seitsme kuu jooksul nii mõndagi korda saatnud... nagu näiteks esmaspäeval sain kirja esimese kordusringile mineku lendava piloodina reisilennuki roolis.
Kui numbriliselt põnevamat välja tuua:
1 kordusringile minek lendava piloodina
3 kordusringile minekut mittelendava piloodina
2 suundumist varulennuväljale
1 hädaolukord
0 koondamisteadet

Autokastis kükitamine

Kükitasin parasjagu autokastis ning hoidsin oma rollerit püsti (aga see on juba teine lugu), kui autoroolis olev kohalik sõber küsis mult: "Ega sul liiga palav pole? Äkki annan oma jaki sulle peale?". Ei, aitäh! Kükitasin edasi ja sõit võis jätkuda.