Indoneeslased on ülimalt sõbralik, tore ning jutukas rahvus (isegi kui nad ei valda sinuga sama keelt). Kahjuks puudub neil igasugune elementaarne oskus valida aega, kohta ning pöördumisviisi, et vestlust alustada.
Tänane näide:
Sisenen vetsu ning juba saadavad mind pilgud ning kujutan ette, kuidas poiste sihik eemaldub potist. Liigun enda ette vaadates pissuaarini ning asun püksilukku avama. Kõrval olev indoneeslane, till pihus, pöördub minu poole:
Indoneeslane: "Hello, mister. How are you?"
Mina: *vaikus*
I: "Mister, what is your name?"
M: *vaikus*
I: "Mister, what do you do here?"
M: *sajatan endamisi*
I: "Mister, you like here?"
M: "Hey, I am not going to speak with you here!"
I: "Mister, where do you live here?"
M: *lõpetasin kärmelt asjatoimetused ning tõmbasin uttu, pilk ning "mister, mister" mind saatmas*
Selline asi on normaalne ja igapäevane. Vaata ka näiteid piloodist eestlanna blogist. Talle meeldivad need situatsioonid veel eriti.
Thursday, January 15, 2015
Tuesday, January 6, 2015
"Olgem eestlased, aga saagem ka indoneeslasteks"
Selle postitusega oleme jäänud küll sada aastat hiljaks, aga parem nüüd, kui mitte kunagi. Antud tekst kuulub pere Indoneesia reisi hulka ning selle eesmärk on demonstreerida, kui vabalt ning vapralt nad siin mail asju tegid.
"Olgem eestlased, aga saagem ka indoneeslasteks" näol oli tegu minu ja Made korraldatud võistlusega, kus andsime reisikaaslastele ettekirjutisi, mida nad kolme nädal jooksul näha, teha ja kogeda võiksid. Läbi selle soovisime, et nad saaksid tunda meie elu enda nahal.
Meie suureks üllatuseks sai võistlusest reisi üks mõnusaim osa. Osavõtt oli väga tubli ning võitja sooritas lõpetuseks lausa 41,5 asja/tegevust 50-st. Vaadake ise nimekirja ning mõelge, palju te oleks neist ära suutnud teha.
Fauna
o
Uju kilpkonnaga
o
Puutu kilpkonna
o
Puutu kala
o
Kohta kolme liiki ahve
o
Ratsuta elevandiga
o
Haara härjal sarvist
o
Sööda mingit looma
o
Kohta Komoodo varaani
o
Märka meres elavat imetajat
o
Lase ahvil enda otsa ronida
Maitsed
o
Maitse seitset kohalikku puuvilja
o
Söö duurianit, kuid ära sülita seda
välja
o
Söö krabi, kalmaari ja krevette
o
Osta iseseisvalt tänavalt söögipoolist
o
Söö kalapea suppi
o
Söö Rawoni suppi
o
Toitu üks päev ainult taimsest söögist
(Made poolt emotsionaalne tugi)
o
Söö tempet, tofut ja soolast muna
o
Söö enda püütud kala
o
Söö loomanahka või kanavarbaid
Aktiivne tegevus
o
Sõida surfilauaga püsti olles
o
Tee Madega hommikul laevas joogat
o
Tee kukerpall (võib ka vees teha)
o
Naera ennastunustavalt
o
Tantsi ja lõbutse matusel
o
Mine Madega hommikujooksule
o
Püüa prussakas kinni (abivahendiks võib
kasutada vaid salvrätti)
o
Üllata oma kallimat positiivselt
o
Tee vees Merle mootorpaati
o
Uju päikeseloojangu ajal
Kohalikud ja keel
o
Kallista kohalikku
o
Tee kohalikule musi (põsk sobib)
o
Loe ladusalt indoneesia keeles ühest
kümneni
o
Õpeta kohalikule eesti keelne lause
o
Tõstke kohalikuga toosti
o
Kohalikuga pilti tehes tee loll nägu
pähe
o
Sõida kohaliku hobutranspordiga
o
Sõida kohaliku kondimootori jõul liikuvas
transpordivahendis
o
Müü kohalikule miski maha
o
Kohta eestlast (meie ei lähe arvesse)
Mitte eriti toredad tegevused
o
Koge elektrikatkestust
o
Koge veekatkestust/avariid
o
Kuku kogemata vette
o
Koge kõhulahtisust
o
Astu millegi rõveda sisse
o
Ärka öösel üles moslemite palvuse peale
o
Saa kohaliku peale tusaseks
o
Tüdine ära lausest "Hello
mister!"
o
Kohta toas suurt prussakat
o
Ehmu
Monday, January 5, 2015
Nägemist lumi, tere päike !
Jätsime taaskord seljataha imeilusa Eesti. Meie nautisime seda lund ja miinuskraade väga. Jõulud olid täis rikkalike toidulaudasid ja rõõmsaid nägusid. Küll sai pitsi tõstetud, jääauku hüpatud ja lumes lihtsalt tammutud.
Meie lennud möödusid muredeta. Lennukitel süsteemid funktsioneerisid ja lendurid olid valvsad. Aastavahetus oli meil Iraani kohal, kus kilistasime-kolistasime shampa klaase ja istusime tuutud peas. Väga piinlik, aga kahjuks Eesti uutaastat me ära oodata ei jõudnud, kuna uni võttis võimsust.
Maja oli õnneks püsti. Küll aga oli köögi laes suur veekahjustus ja mõra. Toolid olid kaetud hallitusega ja kaks väga kuivanud ja sipelgate poolt puhtaks tehtud prussaka laipa leidsime ka. Tagaaed on täielik mets, mille Märt tänaseks on korralikumaks muutnud. Isegi toolid on hallitusest puhtaks saanud.
Oleme püüdnud olla ka aktiivsed. Käinud külas, jooksmas ja juba varsti teeme ise väikse istumise enda pool, eestipäraste kaardimängude ja wrappidega. Mina võitlen ikka ajavahega. Kuidagi ei õnnestu normaalsel ajal magama saada. Hetkel Märt magab õndsat und ja mina olen üleval (kell on 03.09). Poolteist tundi veel, siis hakkab vaikselt uni tulema ja saab poole päevani magada. Märt proovis täna aidata, et äratab natukene varem üles, aga kuna olin nii väsinud ikkagi, siis sain palaviku hoopis kaela. Õnnelik mina.
Igatahes, soovime kõigile Head Uut Aastad! Selamat tahun baru!
Tuesday, November 25, 2014
Eestimaa, Eestimaa!
Homme alustame taas matka kalli kodu poole. Eestis viibime vahemikus 28.11.2014-31.12.2014.
Kuigi see ajavahemik on näiliselt pikk, ei jõua me kõigile külla, ega suuda kõigile ise helistada. Seega väike üleskutse - ärge jääge meie järgi ootama, vaid tõmmake meile ise traati ja saame kokku!
Monday, November 24, 2014
Päike, sõbud, superbagus, searibid ja head vana aasta lõppu!
Päike säras taevas, lained loksusid vaikselt randa ning meie pikutasime õndsas rahulolus katusealustes ning sukeldusime oma raamatutesse. Lõpuks ometi olime Madega taas kahekesti ning üritasime end vahelduseks kõigest välja lülitada. Meie elu Balikpapanis on lihtsalt kordades vaiksem ning selline pikaajaline reis ning suhtlusemaraton pumpasid meist mahlad välja. Nüüd oli meil kolm päeva enda jaoks, enne kui saabuvad uued matkasellid...
Kui Gili saarele jõudsid Rolpa, Inx ja Kaliif, olime suutnud end päikesepatareide abil veidi turgutada ning lisaks kogus Made vaimset energiat igapäevastest joogatundidest. Ka mina võtsin julguse kokku ning proovisin selle imeasja ära ning jäin väga rahule - keha oli lõpus täiesti töss, kuid enesetunne oli suurepärane. Veel oli meil alati päevakavas saarele ringi pealetegemine, milleks kulus alati vähemalt tunnike, kuna kõndisime ringi ninad maas ning vaatasime, milliseid karpe ja koralle meri täna on randa uhtunud. Lisaks meisterdasime liivalosse, toimetasime koos oma uute sakslastest sõpradega, vedelesime pidevalt meres ning lihtsalt olime ja logelesime.
Sõprade saabudes vahetasime oma rannabungalo välja hotelli tüüpi majakeste vastu. Mis kõige tähtsam - uues kohas oli bassein, kus veetsime enamuse oma ajast kokteilide ja õllede seltsis. Oli uskumatult mõnus ja vaba atmosfäär ning jutte jagus hiliste õhtutundideni. Nagu polekski mõnda aega erinevates maailma otsades elanud. Meile ei tulnud just suure üllatusena, et Pallo oli Balil mingi käki kokku keeranud ning ei jõua saarele õigel päeval. Naersime lihtsalt ja pikutasime bassus edasi.
Pärast üle kümnepäevast Gili saarel olemist jõudis lõpuks kätte aeg, kui ka minu ja Made jaoks hakkas Indoneesia ringreis lõppema. Olime selleks ajaks tervelt kuu aega sõidus olnud ning oli isegi tekkinud igatsus Balikpapani kodu järgi. Sõpradega koos veedetud päevad jäävad mällu suurepärastena - mõnulesime, nautisime maitsvaid roogasid (spetsiaalses ahjus küpsetatud ekstrajuustune pitsa ning tulel grillitud searibid!!! Proovige vaid midagi sellist Indoneesiast leida!), klaasi taga filosofeerisime maailma asjade üle ja lihtsalt superbagus oli!
Rolpa ja co veetsid järgnevad päevad Balit avastades, mind saadeti esimesel puhkusejärgsel päeval otse Jakartasse õppusele ning Made püüdis lihtsalt taastuda. Balikpapani tagasi jõudes, tulid sõbrad ka siia külla. Oli tänuväärne, et nad ütlesid kohe välja, et nad ei soovi ringi tõmmelda, ega ei pea iga päev mingit tegevust olema. Mul on millegipärast arusaam, et kui keegi tuleb külla, peab neid kõikjale viima ning nad ära väsitama. Nii on juhtunud eelmiste külastajatega ning õnneks on Made mind selles osas veidi tagasi hoidnud ("ehk tahavad nad lihtsalt puhata, Märt?"). Ilma tõmblemisetagi oli mõnus olemine ning oleme väga tänuväärsed, et järjekordne seltskond võttis sellise matka ette.
Kohtume juba mõne päeva pärast lumises Eestis! Ka blogi vajub nüüd mõneks ajaks talveunne, et aastal 2015 jälle asjatama asuda. Aitäh lugemast, kohtumiseni, häid jõule ning head vana aasta lõppu!
Made ja Märt
Saturday, November 22, 2014
Bali, paradiis ja lehva lehva
Balile jõudes tundsime Madega end juba nagu kodus. Kõik kohad olid tuttavad, söögikohad vana headuse juures ning randa jõudes hüüdsid mitmed tegelased "Hey Mart!". Nimelt olime viimasel neljal kuul alati sellele saarele sattunud. Nüüd tuli tutvustada selle võlusid ka teistele (vanemates postitustes oleme enamikest kohtadest juba rääkinud ning end kordama ei hakka, kuid paneme siiski kirja meie põnevamad juhtumid).
Esimesel õhtul oli meil eelnevatest sihtkohtadest väsimus sees ning suurt teha ei jõudnud, kuid naised tõttasid siiski kiirelt poodlema - poldud juba nädal aega shoppata saadud! Siiski Made pidi järgmiseks päevaks leidma endale uued ujumispüksid, kuna eelnevaid Bachtiar kahjuks päästa ei suutnud. Hommikul ootas meid ees surfipäev ning naiste rõõmuks veel shopingut.
Rannas otsisin üles juba tuttavad surfipoisid ning pärast mõningast õllejoomist algas meestel ja onunaisel laine püüdmise õpe. Viimane neist näitas juba liiva peal uskumatut graatsiat ning nägin tugevat potentsiaali. Polnud siis ka suur üllatus, kui ta esimese laine kätte sai ning rahulikult randa liugles. Isa ja onu pusisid, mis nad pusisid, kuid meri polnud nendega nõnda sõbralik. Siiski püsti saadi ning mingi rahulolu sealt leiti, kuid eks neidki võttis kukalt kratsima olukord, kus iga kord, kui nad pea vee alt taas välja pistsid, kihutas onunaine neist rahulikult mööda.
Balil sai muuhulgas ära proovitud igas teises hoones pakutav ülisoodne massaaž, nautisime haruldast täielikku kuuvarjutust, sõitsime rendiautoga põhjapoole, kus muuhulgas külastasime Ubudi ja ahvimetsa (kuigi seal veedetud aeg makaakidega oli lõbus, sööbis kõigile mällu pilt, kus terve ahvikari lendas emale kallale, kui ta mõnepäevase pärdiku kätte võttis, et sellega pilti teha. Ühest maksahoobist alfaisasele piisas, et kari jookseks laiali), mehed said rannas õllet lürpida, naised said kehadele hennad ja mina sain veel ja veel surfida.
Oli hea ja rahulik, sai vedeleda ning vahelduseks hinge tõmmata. Siiski võtsime ka seal olles ette väiksed päevased toimingud. Samal ajal kui mina ja Made kimasime keskpäeva kuumuses jalgratastel maha 25 kilomeetrit, vuhisesid teised reisikaaslased kärestikulisel jõel ning ratsutasid elevantidega. Kuigi kõigile olid tegevused uued ja huvitavad, olime reisi jooksul nõnda palju näinud ja kogenud, et emotsioonid hakkasid peas omavahel sulanduma ning näis, et järgmise wow-efekti saavutamiseks pidi uus tegevus olema veel ja veel lahedam.
Aeg sellel saarel vuhises kiirelt mööda ning juba me leidsimegi end taas transpordivahendist. Seekord kihutasime 2h mikrobussiga (tõsine kihutamine oli ja juht, kes kujunes täielikuks ahviks, ei võtnud hoo mahavõtmist just eriti kuulda - siiski ei hakka ilusat blogi sellise ahvi peale raiskama ning see lugu jääb siin rääkimata) alustuseks ühte väiksemasse sadamasse ning sealt edasi kiirpaadiga Gili Air paradiisisaarele. Kuigi enamike turistide jaoks jäävadki need kaks - Bali ja Gili saared - tavaliselt ainsaks külastuskohaks, soovitan soojalt neist ka kaugemale vaadata. Indoneesias jagub küllaga avastamist ning need kohad kahvatuvad näiteks Komoodol kohatud ilu kõrval.
Saabumine Gili Airile oli väike pettumus. Võib-olla oleme nähtuga liigselt ära hellitatud, kuid juttude põhjal lootsin palju kaunimat kohta. Siiski, koht sobib väga heaks põgenemiseks kiirest ja sumisevast Bali elust - mootorsõidukid on saarel keelatud ning neid asendavad hobukaarikud, inimesed põksuvad rahulikult, huvilised saavad kümnetest kohtades maagilisi seeni osta (üldiselt on narkootilistele ainetele Indoneesias nulltolerants - karistused on kuni surmanuhtluseni), toidukohad on muu Indoneesiaga (Bali ei lähe arvesse) võrreldes NIII head ja saarekesel bungalos elada on lihtsalt väga chill ja bagus!
Rahulikult pikutades, raamatut lugedes, kilpkonnaga mängides, ülejäänud reisist muljetades, liival vedeledes ning kokteile lürpides mööduski meie aeg. Meil ei olnudki kuhugi kiiret, kuid aeg oli see, mis otsustas, et ka ülejäänud reisiseltskonnal oli aeg tagasi kodudesse pöörduda. Eesti ja töö ootasid. Irooniline, et mina ja Made, kes oleks väga tahtnud kodusesse Tartusse minna, pidime jääma Gilile ning teised, kes tahtsid jääda, pidid lahkuma. Olime paradiisi vangid... nagu Tom Hanks ja ta Wilson.
Esimesel õhtul oli meil eelnevatest sihtkohtadest väsimus sees ning suurt teha ei jõudnud, kuid naised tõttasid siiski kiirelt poodlema - poldud juba nädal aega shoppata saadud! Siiski Made pidi järgmiseks päevaks leidma endale uued ujumispüksid, kuna eelnevaid Bachtiar kahjuks päästa ei suutnud. Hommikul ootas meid ees surfipäev ning naiste rõõmuks veel shopingut.
Rannas otsisin üles juba tuttavad surfipoisid ning pärast mõningast õllejoomist algas meestel ja onunaisel laine püüdmise õpe. Viimane neist näitas juba liiva peal uskumatut graatsiat ning nägin tugevat potentsiaali. Polnud siis ka suur üllatus, kui ta esimese laine kätte sai ning rahulikult randa liugles. Isa ja onu pusisid, mis nad pusisid, kuid meri polnud nendega nõnda sõbralik. Siiski püsti saadi ning mingi rahulolu sealt leiti, kuid eks neidki võttis kukalt kratsima olukord, kus iga kord, kui nad pea vee alt taas välja pistsid, kihutas onunaine neist rahulikult mööda.
Balil sai muuhulgas ära proovitud igas teises hoones pakutav ülisoodne massaaž, nautisime haruldast täielikku kuuvarjutust, sõitsime rendiautoga põhjapoole, kus muuhulgas külastasime Ubudi ja ahvimetsa (kuigi seal veedetud aeg makaakidega oli lõbus, sööbis kõigile mällu pilt, kus terve ahvikari lendas emale kallale, kui ta mõnepäevase pärdiku kätte võttis, et sellega pilti teha. Ühest maksahoobist alfaisasele piisas, et kari jookseks laiali), mehed said rannas õllet lürpida, naised said kehadele hennad ja mina sain veel ja veel surfida.
 |
Oli hea ja rahulik, sai vedeleda ning vahelduseks hinge tõmmata. Siiski võtsime ka seal olles ette väiksed päevased toimingud. Samal ajal kui mina ja Made kimasime keskpäeva kuumuses jalgratastel maha 25 kilomeetrit, vuhisesid teised reisikaaslased kärestikulisel jõel ning ratsutasid elevantidega. Kuigi kõigile olid tegevused uued ja huvitavad, olime reisi jooksul nõnda palju näinud ja kogenud, et emotsioonid hakkasid peas omavahel sulanduma ning näis, et järgmise wow-efekti saavutamiseks pidi uus tegevus olema veel ja veel lahedam.
Aeg sellel saarel vuhises kiirelt mööda ning juba me leidsimegi end taas transpordivahendist. Seekord kihutasime 2h mikrobussiga (tõsine kihutamine oli ja juht, kes kujunes täielikuks ahviks, ei võtnud hoo mahavõtmist just eriti kuulda - siiski ei hakka ilusat blogi sellise ahvi peale raiskama ning see lugu jääb siin rääkimata) alustuseks ühte väiksemasse sadamasse ning sealt edasi kiirpaadiga Gili Air paradiisisaarele. Kuigi enamike turistide jaoks jäävadki need kaks - Bali ja Gili saared - tavaliselt ainsaks külastuskohaks, soovitan soojalt neist ka kaugemale vaadata. Indoneesias jagub küllaga avastamist ning need kohad kahvatuvad näiteks Komoodol kohatud ilu kõrval.
Saabumine Gili Airile oli väike pettumus. Võib-olla oleme nähtuga liigselt ära hellitatud, kuid juttude põhjal lootsin palju kaunimat kohta. Siiski, koht sobib väga heaks põgenemiseks kiirest ja sumisevast Bali elust - mootorsõidukid on saarel keelatud ning neid asendavad hobukaarikud, inimesed põksuvad rahulikult, huvilised saavad kümnetest kohtades maagilisi seeni osta (üldiselt on narkootilistele ainetele Indoneesias nulltolerants - karistused on kuni surmanuhtluseni), toidukohad on muu Indoneesiaga (Bali ei lähe arvesse) võrreldes NIII head ja saarekesel bungalos elada on lihtsalt väga chill ja bagus!
Rahulikult pikutades, raamatut lugedes, kilpkonnaga mängides, ülejäänud reisist muljetades, liival vedeledes ning kokteile lürpides mööduski meie aeg. Meil ei olnudki kuhugi kiiret, kuid aeg oli see, mis otsustas, et ka ülejäänud reisiseltskonnal oli aeg tagasi kodudesse pöörduda. Eesti ja töö ootasid. Irooniline, et mina ja Made, kes oleks väga tahtnud kodusesse Tartusse minna, pidime jääma Gilile ning teised, kes tahtsid jääda, pidid lahkuma. Olime paradiisi vangid... nagu Tom Hanks ja ta Wilson.
Friday, November 21, 2014
Komoodo rahvuspark and a Dance with Dragons
Laev oli ankrus, päike oli loojumas ning laiade naeratustega inimesed sulistasid punaseks värvunud meres. Meie asukoht polnud juhuslikult valitud, vaid ootasime järjekordset looduse näitemängu. Silmad olid meil taevapoole ilmselt ligi pool tundi, kui väikselt mangroovisaarelt tõusis õhku esimene puuvilja nahkhiir ehk nn. lendav rebane (SIIT pilti vaadates mõistate hüüdnime päritolu). Mis sellele järgnes, oli vähemalt ühe reisiseltskonna liikme jaoks reisi tipphetk (võib-olla seetõttu, et ka tema on puuviljade järgi suur maiasmokk). Juht nahkhiire järel sirutasid tiibu ka ülejäänud saarel pesitsev parv ning pikkamööda värvus taevas nendest puna-mustaks. Paarikümne tuhandene lendavate rebaste seltskond võttis loojuva päikese taustal ette retke Florese saarele, et öö jooksul seal tonnide kaupa puuvilja kinni pista, et koidu ajal taas naasta. Sellise uskumatu vaatepildi saatel võtsime meiegi suuna oma ööbimispaika, kus heitsime rahulikku unne kergelt loksutavas laevas.
Enesele ootamatult avasime silmad juba kella kuue paiku, nautisime päikese tõusu oma kajutiaknast ning sulpsasime siis otsejoones vette. Kui hommik algab nõnda mõnusalt, siis mida veel ülejäänud päevast oodata? Esimese tegevusena ootas meid matk Rinca saarel, mis on üks viiest Komoodo varaani elukohast. Meie õnneks ning loomakaitsjate õnnetuseks oli meiega sama aegselt seda kohta külastamas "big boss", kes ei viitsinud liiga pikka retke jalge alla võtta, et hiidsisalikke kohata, vaid oli pargivalvuritele maksnud, et kaks veristatud kitse puu külge riputataks. Kui meie platsi jõudsime, tegelesid kuus draakonit nende puruks kiskumisega ning alla kugistamisega. Neist suurim, umbes 80 kilone isend, neelas pärast pikka pusimist alla umbes kümne kilose kamaka, koos sõrgade, luude ja sarvedega. Nagu me pärast näha saime, jääb pärast kõhust läbi käimist sellest kõigest järele vaid üks suur valge märg laik (nagu üks väga suur linnu väljaheide). Edasise matka jooksul kohtasime veel mitmeid varaane erinevatelt tegemistelt - pesa kaitsmiselt, jooksmiselt, joomiselt, söömiselt ja enamjaolt mõnusalt lebotamiselt.
Pärast tantsu draakonitega võttis meie laev suuna saarekesele, kus saime tutvuda vee-eluga. Tuleb tõdeda, et see jäi ka mu ainsaks pettumuseks Komoodo rahvuspargis. Enamik koralle oli surnud ning mereelukaid vähe - sel hetkel mõtlesin, et ehk ajasin enda lootused liiga kõrgeks, kuid hilisem kogetu oli vapustav! Juba järgmine sihtpunktis nn. Roosas rannas kubises vee all ergas elu, kõik kohad olid täis erksaid värve ning liigirikkus oli uskumatult mitmekesine. Rand ise oli tõesti roosaka värvusega, mille efekti tekitas valge liiva sees peituvad punaste korallide puru.
Teise päeva viimaseks sihtkohaks oli Komoodo saare ainuke küla, mis jättis paljudele väga sügava mulje. Kui mina ja Made satume selle sarnastesse kohtadesse Indoneesias päris tihti (meie arust olid nad isegi päris heal järjel), siis teised vaatasid sellist eluolu pärani silmadega. Täielikus vaesuses ja enda prügi otsas elavad tegelased kappasid ringi rõõmsate nägudega ning lehvitasid meile oma kokku klopsitud putkadest, endal lõbus naeratus ees. Vahetevahel on ette tulnud ka olukordi, kus varaanid on mõne lapse külast ära lohistanud, kuid tavapraktika neil see siiski pole. Need loomad on neile pigem elu, kui surma tähiseks, sest just need sisalikud toovad sinna piirkonda turiste ja raha.
Ankru heitsime põhja külast mõnesaja meetri kaugusel ning viskasime merre ka oma õnged ning jäime õhtusööki ootama. Tuleb tõdeda, et pardal laeval oleku aja kostitati meid väga rikkalikult ning ootamatult maitsva toiduga. Kokku oli laeva meeskonnas viis tegelast, kes nägid kõik vaeva, et meil oleks naeratused näol. Lisaks muule heale ja paremale oli teise päeva õhtusöögi laual ka isa püütud punane ahven ja barracuda. Uinusime taas naeratustega näol ning rahuga südames.
Hommik polnud just kõigi jaoks kõige mõnusam, kuid pärast üle parda oksendamist ning kalade toitmist, hakkas ka Madekesel parem. Meid ootas ees järjekordne matk draakonit seas, Rincast natuke suuremal Komoodo saarel. Lisaks varaanidele kohtasime see kord ka mitutkümmend hirve, raketi kombel liikunud metssigu, kakaduusid ning teisigi tegelasi. Rännak oli sarnane eelmise saare omale, kuid siin olid hiidsisalikud mõnevõrra kogukamad. Kokku kohtasime kahe päevaga umbes 25-te draakonit ning hiljem kirjeldas isa oma elu top3 momente järgnevalt - 1. Pille kohtamine, 2. Siimu ja Märdi sünd ja 3. Komoodo draakonite kohtamine. Eks see annab kõige paremini edasi selle, kui kustumatu mulje antud saarestik mõnele meist jättis.
Ülejäänud päev möödus loomulikult uskumatult mõnusalt. Laeval olles pikutasime ja nautisime merelt tulevat tuuleiili ning püüdsime endasse haarata kõike ümbritsevat, ankrus olles kargasime soovi korral sooja, kuid värskendavasse merre ning snorgeldasime parimates võimalikes kohtades. Muuhulgas käisime ujumas koos majesteetlike manta raidega, kargasime korduvalt liikuvalt laevalt vette, et jälitada merikilpkonne ning nautisime meeletu akvaariumi imelisi võlusid. Kahjuks on kirjapildis nähtut võimatu kirjeldada ning kuigi pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, jääb ka sellest väheks, et kogetut edasi anda.
Märkimisväärne on ka saarestiku vahel paiknev ala, kus omavahel kohtuvad India- ja Vaike ookean. Nende põrkumiskohta on võimalik silmaga näha, kuna joonistub välja selge joon, kus meri liigub kiirevoolulise jõe kombel. Sinna laevaga sisenedes vajus meie laev järsult umbes 30 kraadisesse kreeni. Kahe ookeani kohtumispaik on loonud mereelustikule mõnusa paiga, kus jõudsalt kasvada. Teiste seas liiguvad seal hooajaliselt mitmed vaala liigid, delfiinid, maailma suurim kala vaalhai, juba varem mainitud manta raide parved jne. Kuigi piirkond on kuulus draakonite tõttu, oli minu jaoks vapustavam just veepiiri all paiknev.
Sel päeval külastasime veel kolme paradiisisaart ning lõpuks heitsime ankrusse Kanawa saarel. Nautisime järjekordselt mõnusat õhtusööki (Bachtiari vürtsikas kaste tõmbas nii mõnelgi silma märjaks ning kutsus esile luksumishooge), jälgisime, kuidas suured kalaparved hüppavad veest välja, tagusime kaarte ja lihtsalt nautisime suurepärast seltskonda. Ei pea vist uuesti kirjutama, et uinusime laia naeratuse saatel.
Viimane hommik Komoodo saarestikus algas kõigile, peale minu ja isa, päikesetõusu tervitamisega laevakatusel. Võeti sisse kringli sarnaseid poose Made juhendamisel ning olen üpris kindel, et mu onude jaoks oli tegu elu esimese joogatunniga. Kui mina silmad lahti tegin, ronisid parajasti ülalt alla ägisevad tegelased ning kargasid otsejoones vette (muidugi laia naeratuse saatel). Ajasime kered täis head ja paremat ning laev võttis järjekordselt suuna uude kohta. Merereisi viimaseks sihtpunktiks oli pisike valge rannaga saareke. Kuigi koralle ning kalaliike jagus ka siis kõvasti, oli snorgeldamine siin lühike. Selle asemel vedelesime kuumal rannaliival, solberdati vees niisama ning tehti meie suguvõsa kuulsat kujundujumist.
Esimene kord, kui meid ei saatnud laiad naeratused, oli siis, kui lähenesime taas Labuan Bajo sadamale. Mõisteti, et see kõik jääb selja taha ning mu onu ja ta kallima jaoks tähendas see ka reisi lõppu. Tuli jalge alla võtta tee Eestisse. Siiski aitas naeratused taas näole Madeke, kes oskas oma püksikud vette kukutada ning vaid viis sekundit hiljem oli kapten Bachtiar end alukate väele koorinud ning kargas vetelpäästja kombel liikuva laeva pardalt neile järele. Kuigi püksikud otsustasid, et nemad soovivad samuti mereelukaks hakata, saime olukorrast tagasi oma laiad naeratused. Tegime veel viimased pildid ning võtsime suuna lennujaama, et edasi juba kõikide turistide meelispaika - Balile - põrutada.
Paljude jaoks oligi Komoodo rahvuspark reisi parim osa. Minu jaoks sai sellest aga lemmik koht Indoneesias. Uskumatu looduse mitmekesisus, mida soovitan soojalt kõigile!
Subscribe to:
Comments (Atom)