Noorus on ilus aeg...

Sai tagantjärgi taas üks video Indoneesiast valmis. Aasta siis oli 2013, presidendiks oli Yudhoyono, juuksed mul lehvisid veel tuules ja meri oli põlvini. Oh noorus!

Viie piloodi ja kolme lennusaatjaga võtsime ette väikse snorgeldamistuuri ja SIIT VIDEOST võite vaadata täpsemalt, mida kõike me seal nägime...

Iga roju oma koju ja midagi vaatamiseks

Homme varahommikul asun taas teele Indoneesia suunas, see kord väikse muutusena Sulawesi saarele. Tänud kõigile mõnusa aja eest, kuid järgmiseks korraks orgunnige normaalsem ilm. Vist liiga entusiastlikult said lühikesed püksid siia kaasa võetud...

Pikka juttu praegu ei räägi, kuid kel huvi on, võite vaadata videokokkuvõtet meie perereisist Indoneesiasse. Selleks vajutage SIIA. Hoiatan, et video on pikk (54min) ning kvaliteet on netti üleslaadimisega natuke kehvemaks läinud.

Nägudeni! Cheers!

Märt

Kodutud

Meie natukenegi stabiilne elurütm pudeneb taas sõrmede vahelt. Balikpapani baas ei toonud Garudale soovitud majanduslikke tulemusi ning see suletakse järgmise kuu keskpaigas. Lennud läbi selle linna jätkuvad siiski, kuid piloote selles baasis enam ei hoita. Õnneks ei jäeta meid päris tühjade kätega, vaid viiakse üle Makassari linna Sulawesi saarel. Kuulujutud selle ümber käisid juba viimased pool aastat, seega keegi meist üllatunud polnud.

Mingimääral on see muutus teretulnud, kuid samas tuleb seljataha jätta see habras stabiilsus, mis me siin riigis üles suutsime ehitada. Tuli hüvasti jätta heade sõpradega ning linnaga, kus sa teadsin, mis kus asub. Nüüd tuleb taas hakata avastama. Vähemalt ootavad meid ees kolm mõnusat eesti pilooti ning neist ühe perekond. Seega päris tundmatusse me ei hüppa, kuid ausaltöeldes on kurb Balikpapanile tsau öelda...

Viimasel päeval andsime üle meie esimese tõelise kodu võtmed (kuna üür on mul makstud juulikuuni, siis rendime seda nüüd välja. Oleme globaalsed kinnisvara ärikad...), müüsin turul maha oma rollerist musta suksu (mul taheti korduvalt nahka üle kõrvade tõmmata), viisime hunniku Makassari minevaid asju oma prantsuse sõbra poole, loovutasime kastide viisi kraami heategevuseks ning ütlesime Balikpapanile nägemist.

Nüüd oleme Madega kodutud... kuigi meil on maailmas kaks korterit, pole meil elupaika. Täna magasime näiteks lennukis :). Meie praegune aadress ongi Boeing 777-300, rida 16, istekohad E ja F. Vähemalt on vein siin aadressil suurepärane! 

Meie jooksud Balikpapanis on joostud

Oleme kirjutamise momendil teel kodumaa poole. Teeme küll väikse kümnetunnise kõrvalpõike Amsterdami, kuid siis juba istume endise tööandja lennukisse ja põrutame Eestisse! Kuid sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Üleeilsega sai joostud meie jooksud toredas Balikpapani linnas. Osalesime oma viimasel Hash Runil, kuna tulevik viib meid uute baasi.

Väike tutvustus neile, kellele me sellest spordiklubist rääkinud pole - Hash Run on jooksugrupp, mis on laialdaselt levinud Kagu-Aasias ning ka mujal üle maailma. Pea igas Indoneesia linnas võid leida sellise spordiklubi. Näiteks Balikpapanis oli umbes 10 erinevat ning meie võtsime osa kahest neist. Jooksud toimuvad igasugusel võimalikul maastikul - tuleb läbida tihnikuid, paksu metsa, ületada ojasid ning jõgesid, võtta meeletuid mäkketõuse ning alla punuda järskudest nõlvadest, sörkida läbi inimeste tagaaedade ning ületada laiuvaid lagendike. Tavaliselt kujuneb distantsiks 7-10km, kuid antud kliimas ning antud tingimustes pigistab see sust viimsed mahlad välja. Lõpetuseks kulistatakse kõrist alla paar kasti õllet ning kõigil on hea. Lühidalt meeldib neile tutvustada end järgmiselt  - "A drinking club with a running problem". 

Otsustasin otsad kokku tõmmata, kirjutades väikse kokkuvõtte, mida me pooleteist aasta jooksul selles jooksugrupis saavutasime ning mis juhtumisi meil seal oli:

Osalesin umbes 60-l jooksul ning Made umbes 70-l

Läbisime joostes umbkaudselt 500 kilomeetrit

Saime kingituseks 10 vägagi vulgaarset T-särki

Saime endale Hash Runi nimed - üle maailma tuntakse mind nüüd kui Flying Kontol (lendav M..) ja Made nimeks sai Helipad (üldiselt läks meil hästi - mõni tegelane kannab nime Brown D*ck, Prince Buttf****r jne)

Viskasime Madega ära 5-6 paari jalanõusid, mis enam kanda ei kannatanud

Nägin, kuidas kummardavale 65-70 aastasele mehele visati õllet paljaste kannikate vahele

Kohtasime siin pea kõiki oma suurimaid Balikpapani sõpru

Tutvusime igasuguste vähem ja rohkem kahtlaste, kuid toredate tegelastega

Jäime korduvalt kinni paksu mutta - kord jäi Made nõndamoodi kinni, et omal jõul välja ei saanud. Üks prantslane nägi pikalt vaeva, et ta sealt välja tõmmata

Kord jäi mu jalg nõnda kinni, et muda sõi ära mu jalanõu - kaevasin ta maa-alt(!) uuesti välja, kühveldasin muda seest välja ja jooksin edasi

Läbisime mudavälju, kus muda oli põlvini

Jäin minemata nii mõnelegi lennule, kuna tuli Hash Runile minna - andsin lennud mõnele teisele piloodile

Hash Runist võtsid osa pea kõik meie külalised - Mats ja Kärt-Katrin, Eiko ja Elis, Pille, Merle ja Eva-Liina, Ingrid, Ronn ja Kalev

Vedasime endaga kaasa kokku kuus pilooti, kes kõik jäid väga rahule

Jäin korra pimeda peale ning olin kadunud kuskil keset tühermaad - abikäe ulatasid kohalikud, kes mind alustuseks autoga viisid peateele ning sealt viskas mind ära mingi teine tore tegelane

Eelviimasel jooksul kukkusin rinnuni pruuni jõkke ning taskus olnud Made mobiil andis otsad

Nägime korduvalt kohalike paljaid tille, kui nad end kuskil veekogus pesid

Jõin ära 50-100 õllet

Hash Runiga seoses võtsime osa hommikul kell 6 startivast linna sünnipäevajooksust, kus osalisi oli paartuhat ning distantsiks 10km

Saavutasime suurepärase füüsilise vormi - mina pole kunagi nõnda heas jooksuvormis olnud

Õppisime tundma suurt osa Balikpapanist ning selle lähiümbrusest

Sai naerda ja vanduda mõnuga

Saime suurepärase elamuse

Juhtumisi oli veel ja veel ning kui kirja panna ka teiste inimeste äpardused, siis jäängi kirjutama. Igatahes nautisime seda täiel rinnal ning Makassaris otsime kindlasti tolle linna Hash Runi pundi üles (telefoni number on juba olemas). 

Tip Top

Olen alati armastanud krevette. Eestis olles pidin leppima külmutatud nirudega, aga ikkagi oli neid hea nokitseda ja maitse tundus vapustav.
Muidu ma pole kohaliku ja üldse Aasia toidu austaja, siis siinseid krevette ja kalmaare ma lausa jumaldan, aga ainult grillituna :) Kui nad jahus läbi rullitavad ja tulikuumas õlis küpsetavad on minu jaoks toit rikutud. Ei lähe kohe üldse !

Kas Teie suudaksite sellisele krevetile vastu panna ?

                                               

Indoneesia liikluseeskirjad

Indoneesia liikluskorralduses on tore süsteem või kui täpsem olla, siis selle puudumine. Nagu vist eelnevalt oleme maininud, siis juhilubade saamiseks ei läbita koolitust, vaid minnakse politseijaoskonda ning ostetakse sõitmisõigus. Mina olen pätt ja sõidan ilma lubadeta, kuna soodsam on kinnipidavale liikluskorraldajale libistada 3-10€, kui osta (!) load 35€ eest. 

Praeguseks on meid kinni peetud vaid korra, kuid siis aitas alati töötava lause "Aku pilot pesawat Garuda" ehk "Ma olen Garuda piloot". Viskasin jutu sekka ka lause "pilot pesawat, tidak problem pilot sepedamotor" ehk "lennukipiloodina pole probleemi piloteerida rollerit" ning olingi tagasi teel. 

Üldiselt tundub, et liikluskorralduses reeglid puuduvad, kuid kõik on tuttavad ühiskonnas iseloodud süsteemiga. Panen kirja mõningad reeglid, luues sellega ilmselt esimese liiklusõpiku Indoneesias:

-Load tuleb endale osta

-Sõita ei pea oskama

-Väetim/vaesem jääb peale - kui roller sõidab otsa autole või vastupidi, peab autojuht andma rollerijuhile raha, sest ta on ilmselgelt rikkam

-Pärast õnnetust/kõksu sõidavad pärast omakohut (vahepeal virutatakse kiivriga) kõik oma teed edasi (meil on olnud 3 kõksu, mis lahenesid mõne sekundiga)

-Auto/rolleri tuled võib vahetada ükskõik mis värviliseks (sinised suunatuled, vilkuvad pidurituled jms on lihtsalt lahe) või üldse kinni katta

-Suunatulesid üldiselt kasutama ei pea, kuid võimalusel näita sellega ristivastupidist

-Ringteele sisenemisel peavad teed andma ringteel olijad, et tekitada paremaid ummikuid

-Peateele (mitte et seda siin eksisteeriks) keerates tuleb võimalikult paljudele ning maksimaalselt ohtlikult ette keerata ning seejärel tõmmata hoog minimaalseks, et teistel oleks parem pidurdada

-Kui näed mõnda valget inimest sõitmas, tuleks talle kõrvale tõmmata ning temaga juttu ajada

-Pärast vigastatutega õnnetust peaks nad kätest-jalgadest tõstes viskama kõik kokku suvalisse autokasti - kindlasti tuleks vältida kannatanute fikseerimist

-Politseile tuleks pistist anda, kuna nad on vormikandjad ning seetõttu Indoneesias au sees - siis ei pea pistist andma, kui sinu vorm on tähtsam

-Kohalikul ühistranspordil on õigus kõigile otsa sõita, kuna nende masinad on nõnda logud, et need ei maksa midagi (vaata uuesti suunatulede reeglit)

-Punase tulega võib teatud märgistatud kohtades sõitmist jätkata (see reegel mulle ausaltöeldes meeldib, kuna on palju ristmike, kus pöörajad kedagi ei sega)

-Punast tuld võid ka lihtsalt vältida ning lampi läbi liikluse panna (see reegel mulle ei meeldi)

-Ristmiku ületades on hea idee vaadata igas suunas, kuna ellu jääda on tore

-Vastassuunas sõitmine on okei. Et vähendada ohtlikust tasub veel tuled ka ära lasta, et need vastutulijat pimedas ei segaks

-Kui rollerit tankida on tarvis, siis selle töö teevad teiste seas ära ka tänava ääres kütust müüvad 4-7 aastased lapsed
-Ristmikul otse sõites peaksid sisse panema hädatuled, kuna muidu inimesed ei saa aru, kuhu sa lähed (vaata uuesti suunatulede reeglit)

-Kuna riigil on tohutud naftavarud ning on maailma umbes kahekümnes nafta eksportija, siis on 600,000 inimesega linnas vaid umbes 7 tanklat, mis müüvad kütust vaid vahemikus 8.00-16.00.

-Signaalitades ja tulesid vilgutades annad märku, et annad teisele liiklejale teed. Samade märguannetega annad ka märku, et ei anna talle teed

-Rolleriga võib maksimaalselt sõita neli inimest, kuid sobib ka 5 või 6

-Rolleriga sõites peaks suur redel kaasas olema

-Üldiselt saab rolleriga kõike vedada (näiteks elusaid sigu)

-Kui teeületaja käega ei vehi, siis ei pea teda üle laskma (eriti ülekäigurajal)

-Liikluses on kõige mugavam liikuda ussi stiilis ühelt teerajalt teisele põigeldes

-Kui vastassuunas liiguvad vaid rollerid, on okei teha autoga nende rajal möödasõitu, kuna sina oled autos ning selles on ohutu

-Autode sisustus tuleks kättesaadavate vahenditega võimalikult koledaks muuta (näiteks täitma armatuurlaua mänguloomade/suure pruuni karvase riidega või lakke tõmbama oranži kunstnaha)

-JNE JNE JNE JNE JNE

Kui need paar asja välja arvata, on muide sõita tore :). Lisaks loetakse Balikpapani liiklust üheks normaalsemaks terves riigis!

Banaani riik.

Kui paar kuud tagasi sõitis laev läbi veealuste elektrikaablite, mille tõttu olime elektrita päeva, siis eile läks elektrijaam põlema, mille tõttu olime elektrita 22 tundi. Märt tegi veel õhtul nalja, et võib olla lõikas keegi kaablid läbi.

Banaani riik. Neil on raha jalaga segada tänu naftale, kullale ja gaasile, aga korralikku elektrijaama ja süsteeme endale riik tagada ei suuda. Pidevalt tehakse elektrikatkestusi, et elektrit linnale võrdselt jagada (imelik asi), vee kaevu parandatakse 3 kuud ja vett saad kaks korda nädalas. Suured jagamis ja jaotamis vennad on.

Te ei kujuta ettegi kuidas tahaks Euroopat.