Viimase kolme nädala kokkuvõte (tervitusega väiksele õele Maarjale, kes nõudis värskeid lugusid)

Praeguseid ridu panen kirja vanast heast Balikpapanist. Ei, me pole siia tagasi kolinud, vaid me uued lennurotatsioonid näevad ette ka kolmepäevaseid peatumisi siin linnas. Iseenesest oleksin võinud vabalt ka minna meie vanasse majja, mida kahjuks lepingujärgi rendime kuni juunikuu lõpuni, kuid hotellis on mõnusam vedeleda. Siiski eile võtsin ette vana hea hash runis osalemise, läbisin 32 kraadises kuumuses 9,5km pikkuse maastikujooksu ning karistasin preemiaks sisse neli külma Bintang õllet. Oli mõnus näha vanu tuttavaid ja juttu jätkus kauemaks. 

Eile õhtul jõudis Indoneesiasse ka mu südamedaam, kuid saatuse vingervussi tõttu oleme täna erinevates linnades. Halenaljakaks muudab olukorra see, et algselt oli Madel lennupilet just Balikpapani, kuid enne selle kuu graafiku kättesaamist vahetasin selle Makassari pileti vastu. Nokk kinni, saba lahti...

Omad esimesed kümme päeva Indoneesias veetsin Makassari ühes parimas hotellis, mis oli meile ette nähtud, et piloodid saaksid uute linna kolides endale maja käia otsimas. Minul aga oli kodu juba olemas... olin eelnevalt kokku leppinud kahe Eesti esimese ohvitseri Mari-Liisi ja Margusega, et kolin nende poole. Elu oli kerge - ajasin hotelli hommikusöögilauas kõhu ääreni täis, lende sellele perioodile ette polnud nähtud (et maja otsimist mitte segada), vedelesin basseini ääres, mõnulesin saunas ning õhtusöögiks sõin burgereid.

Siiski ühel hetkel ei suutnud ma enam lebos olla... tekkinud oli jube lennuisu. Panen siia vahele väga sügava mõttetera Da Vinci sulest "For once you have tasted flight you will walk the earth with your eyes turned skywards, for there you have been and there you will long to return.". Enam paremini seda tunnet kirjeldada ei saa. Läbi pusimise saingi end lendama orgunnida. Tuleb tõdeda, et lendamine on nagu jalgrattasõit. Sel korral oli paus sees olnud ligi poolteist kuud, kuid keha teadis täpselt, mis teha tuleb. Muidugi oli õhus olemine taaskord üks suur nauding ning jäin suure huviga ootama oma uue kuu graafikut. 

Balikpapanist lahkudes olime teistega pilootidega arutanud, et lõpuks ometi saame mingit vaheldust ning uusi huvitavaid sihtkohti proovida. Oli ju meie endine kaheksa liiniga võrgustik kuivanud kokku ning lendasime Balikpapanist vaid Yogjakartasse ja Berausse. Samuti jagati kõigile igakuiselt lennutunde vaid peoga ning harva ületasid need 30 tundi. Ise veel muigasime, et töökoormuselt oleme ilmselt kõrgemailt tasustatud esimesed ohvitserid maailmas. Seega nagu eelnevalt mainitud, ootused olid laes... ja oh seda pettumust, kui siis maikuu lennuplaani nägin... samad sihtkohad ning 29h. Püüdsin küll graafikut muuta, kuid edutult... Siiski praeguseks on läbi planeerijate muudatuste mulle lisatunde ning sihtkohti jagunenud ning tuju on paranenud. Lennud on olnud huvitavad, uued kaptenid mõnusad mehed ning õhust vaadatuna on Indoneesia ikka imekaunis.

Mamuju lend

Bali kõrgeimad tipud - vasakpoolse (3km) tippu oleme Made ja Margusega ka matkanud  

Päikeseloojang pealpool pilvi

Aprillikuu viimasel päeval tuli mul lõpuks hotellist välja kolida ning võtsin oma 9 kohvrit, kotti ja kasti (ikka reisimine Indoneesia stiilis) ja sõitsin eestlaste ukse taha. Oleme Madega teadatuntud puuküürnikud - Tallinnas kolisime mu venna poole, kuniks ta meid enam välja ei kannatanud ning kolis välja, Balikpapanis saime magusa jutuga Mari-Liisi katuse alla, kuniks ta meid maha jättis. Praeguseks on juba teada, et ta järgmisel kuul jätab ta lõplikult Indoneesia seljataha, seega siis on meil vaja veel välja süüa Margus ja maja on meie!

Hetkel on keeruline olnud end seal sisse seada, kuna minu saabudes käis terves majas kõva remont. Kogu mööbel oli kokku kuhjatud elutoa keskele ning remondi kvaliteeti nähes läksid mul silmad suureks... osa mööblist oli värvipritsmeid täis, põrandad kaetud värviga, maalriteipi polnud kasutatud ja seega olid kõik pistikud ning lülitid värvised ja seinte nurgad ja laed koledalt plätserdatud. Jäin maalreid kurja füürerina ootama ning vähemalt minu tuba sai no enamvähem okei. Olin nagu uhke isa, kui nägin, et mehed minu õpetussõnade järgi maalriteipi kasutasid ning seinte värvi ülemised servad said sirged :).

Remont

Üldiselt on meil piirkonnaga üpris vedanud. Kuigi majade ehituskvaliteet on Eesti mõistes kehv, on tegu ühe korralikuma elamurajooniga Makassaris. Lisaks meile kolis Balikpapanist siia veel kuus pilooti koos 13 pereliikmega. Juba eelnevalt oli siin ees mitmeid piloote, seega on selles väikses mõnekümne majaga alas umbes 20 Garuda pilooti. Ühte pilootide poolt eriti ülerahvastatud tänavat nimetame hellitavalt Jalan (tänav) Garuda. Sel tänaval elab lisaks meile ka endine Estonian Airi kapten Anti oma perega. Ajal mil meie majas käis remont (ning söögitegijat Madet polnud veel siin), sai seal majas maitsvat hommikusööki ning ühiseid tegevusi jagub küllaga.

Krabi ja tiigerkrevett

Lisaks meie tavalisele xBoxi peal Fifa mängimisele võtame vahetevahel ette ka väikseid päevaseid otsi Makassari külje all asuvale Keke nimelisele paradiisisaarele. Seal on kohatud nii väikseid haikalu, moreene, flöötkalu, kui ka teisi tegelasi. Sel korral võttis üks mõnusamaid USA kapteneid oma harpuuni snorgeldamisele kaasa ning sai teenitult kätte kaks kala, millest ilmselt küll vaevu sai midagi hamba alla. Tagasiteel Kekelt tehakse tihti vahepeatus ka teisel saarel, kus on ka inimasustus ning lasime seal endale grillida kolm väiksemat haikala. No küll maitses hästi!!! 

Sel ajal kui mina neid ridu Balikpapanis kirja panen, suunduvad Made ja teised eestlased parajasti Kekele. Juba õhtul saabun ka mina Makassari ning üle kolme nädala oleme jälle kahekesi koos (+Mari ja Margus). 

Igatahes, stay tuned ja muidugi pange hullu!

Need momendid...

Päeva esimesel lennul on stjuardess imeliku näoga. Küsin talt, kas kõik on korras. Noogutab pead ja ütleb, et tal hakkas just menstruatsioon... ma ei oska vastuseks midagi kosta ning pobisen "okay" ning kapten vaatab tema poole ja teatab "congratulations". 

Autojuht sõidutab mind parajasti lennujaama kiirusega umbes 70km/h, kuid hakkas siis järsku hüüdma "oi-oi-oi-ui-ui" ja käsipiduriga autot pidurdama. Lõpuks saime tee serva pidama, poisu jooksis esimese puu juurde, tõmbas püksiluku lahti ning asus enesekergendusele. Lippas siis kiirest autosse tagasi, kostis "sorry, mister, sorry-sorry mister" ning sõit võis jätkuda. 

Remondimehed, kellele äsja õpetasin maalriteibi kasutamist, värvivad viiekesi paljaste ülakehadega minu kümne ruutmeetrist tuba helesiniseks (pidi olema valge värv, aga Indoneesias ikka juhtub) ning laulavad kaasa Aqua laulu "Barbie Girl". 

Toimetan vaikselt pissuaari ääres ning kõrval põit kergendab tüüp vaatab iga sekundi tagant minu poole. Olen veendunud, et vend teeb peagi minuga juttu. Kuid siiski mitte, poiss saab omad asjad tehtud, laseb ilusti vett peale ning asub sealsamas pissuaaris käsi pesema (hiljem kuulsin teistelt, et on väga populaarne ka oma tilli seal pesta ning seejärel käsi ja miks mitte ka nägu). 

Skypemiseni!

On kerge kaotada sidet kodumaaga, kui oled kõigist eemal, ei näe neid, ei saa kellegagi suhelda, ega saa üritustel luua üheskoos uusi mälestusi. Ma tõesti ei saa aru, kuidas veel 10 aastat tagasi oli võimalik väliseestlasena elada kaugel maal, kui polnud veel Skype'i (õige eestlasena seletame siin muidugi kõigile, kes selle loomise taga on).

Skype vahendusel oleme käinud mitmetel pidudel, osa saandud Helena ja Silveri pulmast, jõulupidudest, mänginud mänge ning rääkinud tunde toredate inimestega. Järgnevalt väike pildikodu ekraanitõmmistest (esimest korda elus kasutan seda sõna).

Esimene kõhunägemine

Jõulumees!

Mjäugumine Skypes



Unetud ööd

Väga rahvusvaheline kõne surmtõsiste Tammuritega

Ette on tulnud ka harvaesinevaid Skypemis vigastusi - kiirabi tuli järgi emale, kes oli just põlvekõõlused murdnud 

Tubli lapselaps helistab muidugi ka vanaemadele Tallinnas ja Parksepas ning vanatädile Moostesse

Isegi pitse saab Skype vahendusel kokku lüüa!

Lõpetuseks ka üks pilt teiselt poolt ekraani. Nagu piltidelt selgub, ei kanna ma Skype'ides eriti riideid...

Mis ma muud oskan kosta, et tõmmake meile ikka traati, naerame ja nutame koos, kuulame uusimat klatši ning paneme Skype'i vahendusel pidu.

SKYPEMISENI! 

Noorus on ilus aeg...

Sai tagantjärgi taas üks video Indoneesiast valmis. Aasta siis oli 2013, presidendiks oli Yudhoyono, juuksed mul lehvisid veel tuules ja meri oli põlvini. Oh noorus!

Viie piloodi ja kolme lennusaatjaga võtsime ette väikse snorgeldamistuuri ja SIIT VIDEOST võite vaadata täpsemalt, mida kõike me seal nägime...

Iga roju oma koju ja midagi vaatamiseks

Homme varahommikul asun taas teele Indoneesia suunas, see kord väikse muutusena Sulawesi saarele. Tänud kõigile mõnusa aja eest, kuid järgmiseks korraks orgunnige normaalsem ilm. Vist liiga entusiastlikult said lühikesed püksid siia kaasa võetud...

Pikka juttu praegu ei räägi, kuid kel huvi on, võite vaadata videokokkuvõtet meie perereisist Indoneesiasse. Selleks vajutage SIIA. Hoiatan, et video on pikk (54min) ning kvaliteet on netti üleslaadimisega natuke kehvemaks läinud.

Nägudeni! Cheers!

Märt

Kodutud

Meie natukenegi stabiilne elurütm pudeneb taas sõrmede vahelt. Balikpapani baas ei toonud Garudale soovitud majanduslikke tulemusi ning see suletakse järgmise kuu keskpaigas. Lennud läbi selle linna jätkuvad siiski, kuid piloote selles baasis enam ei hoita. Õnneks ei jäeta meid päris tühjade kätega, vaid viiakse üle Makassari linna Sulawesi saarel. Kuulujutud selle ümber käisid juba viimased pool aastat, seega keegi meist üllatunud polnud.

Mingimääral on see muutus teretulnud, kuid samas tuleb seljataha jätta see habras stabiilsus, mis me siin riigis üles suutsime ehitada. Tuli hüvasti jätta heade sõpradega ning linnaga, kus sa teadsin, mis kus asub. Nüüd tuleb taas hakata avastama. Vähemalt ootavad meid ees kolm mõnusat eesti pilooti ning neist ühe perekond. Seega päris tundmatusse me ei hüppa, kuid ausaltöeldes on kurb Balikpapanile tsau öelda...

Viimasel päeval andsime üle meie esimese tõelise kodu võtmed (kuna üür on mul makstud juulikuuni, siis rendime seda nüüd välja. Oleme globaalsed kinnisvara ärikad...), müüsin turul maha oma rollerist musta suksu (mul taheti korduvalt nahka üle kõrvade tõmmata), viisime hunniku Makassari minevaid asju oma prantsuse sõbra poole, loovutasime kastide viisi kraami heategevuseks ning ütlesime Balikpapanile nägemist.

Nüüd oleme Madega kodutud... kuigi meil on maailmas kaks korterit, pole meil elupaika. Täna magasime näiteks lennukis :). Meie praegune aadress ongi Boeing 777-300, rida 16, istekohad E ja F. Vähemalt on vein siin aadressil suurepärane! 

Meie jooksud Balikpapanis on joostud

Oleme kirjutamise momendil teel kodumaa poole. Teeme küll väikse kümnetunnise kõrvalpõike Amsterdami, kuid siis juba istume endise tööandja lennukisse ja põrutame Eestisse! Kuid sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Üleeilsega sai joostud meie jooksud toredas Balikpapani linnas. Osalesime oma viimasel Hash Runil, kuna tulevik viib meid uute baasi.

Väike tutvustus neile, kellele me sellest spordiklubist rääkinud pole - Hash Run on jooksugrupp, mis on laialdaselt levinud Kagu-Aasias ning ka mujal üle maailma. Pea igas Indoneesia linnas võid leida sellise spordiklubi. Näiteks Balikpapanis oli umbes 10 erinevat ning meie võtsime osa kahest neist. Jooksud toimuvad igasugusel võimalikul maastikul - tuleb läbida tihnikuid, paksu metsa, ületada ojasid ning jõgesid, võtta meeletuid mäkketõuse ning alla punuda järskudest nõlvadest, sörkida läbi inimeste tagaaedade ning ületada laiuvaid lagendike. Tavaliselt kujuneb distantsiks 7-10km, kuid antud kliimas ning antud tingimustes pigistab see sust viimsed mahlad välja. Lõpetuseks kulistatakse kõrist alla paar kasti õllet ning kõigil on hea. Lühidalt meeldib neile tutvustada end järgmiselt  - "A drinking club with a running problem". 

Otsustasin otsad kokku tõmmata, kirjutades väikse kokkuvõtte, mida me pooleteist aasta jooksul selles jooksugrupis saavutasime ning mis juhtumisi meil seal oli:

Osalesin umbes 60-l jooksul ning Made umbes 70-l

Läbisime joostes umbkaudselt 500 kilomeetrit

Saime kingituseks 10 vägagi vulgaarset T-särki

Saime endale Hash Runi nimed - üle maailma tuntakse mind nüüd kui Flying Kontol (lendav M..) ja Made nimeks sai Helipad (üldiselt läks meil hästi - mõni tegelane kannab nime Brown D*ck, Prince Buttf****r jne)

Viskasime Madega ära 5-6 paari jalanõusid, mis enam kanda ei kannatanud

Nägin, kuidas kummardavale 65-70 aastasele mehele visati õllet paljaste kannikate vahele

Kohtasime siin pea kõiki oma suurimaid Balikpapani sõpru

Tutvusime igasuguste vähem ja rohkem kahtlaste, kuid toredate tegelastega

Jäime korduvalt kinni paksu mutta - kord jäi Made nõndamoodi kinni, et omal jõul välja ei saanud. Üks prantslane nägi pikalt vaeva, et ta sealt välja tõmmata

Kord jäi mu jalg nõnda kinni, et muda sõi ära mu jalanõu - kaevasin ta maa-alt(!) uuesti välja, kühveldasin muda seest välja ja jooksin edasi

Läbisime mudavälju, kus muda oli põlvini

Jäin minemata nii mõnelegi lennule, kuna tuli Hash Runile minna - andsin lennud mõnele teisele piloodile

Hash Runist võtsid osa pea kõik meie külalised - Mats ja Kärt-Katrin, Eiko ja Elis, Pille, Merle ja Eva-Liina, Ingrid, Ronn ja Kalev

Vedasime endaga kaasa kokku kuus pilooti, kes kõik jäid väga rahule

Jäin korra pimeda peale ning olin kadunud kuskil keset tühermaad - abikäe ulatasid kohalikud, kes mind alustuseks autoga viisid peateele ning sealt viskas mind ära mingi teine tore tegelane

Eelviimasel jooksul kukkusin rinnuni pruuni jõkke ning taskus olnud Made mobiil andis otsad

Nägime korduvalt kohalike paljaid tille, kui nad end kuskil veekogus pesid

Jõin ära 50-100 õllet

Hash Runiga seoses võtsime osa hommikul kell 6 startivast linna sünnipäevajooksust, kus osalisi oli paartuhat ning distantsiks 10km

Saavutasime suurepärase füüsilise vormi - mina pole kunagi nõnda heas jooksuvormis olnud

Õppisime tundma suurt osa Balikpapanist ning selle lähiümbrusest

Sai naerda ja vanduda mõnuga

Saime suurepärase elamuse

Juhtumisi oli veel ja veel ning kui kirja panna ka teiste inimeste äpardused, siis jäängi kirjutama. Igatahes nautisime seda täiel rinnal ning Makassaris otsime kindlasti tolle linna Hash Runi pundi üles (telefoni number on juba olemas).