Made on mulle korduvalt öelnud, et jätan kõik asjad viimasele minutile ja
vaevu saan toimetused tehtud. Olen endale üritanud korrutada, et olen hoopis
tohutult produktiivne planeerija ning asjad jäävad viimasele minutile, kuna
asjatan muid tähtsaid asju (ega Welco statistika või uute sarjad vaatamine end
ise ära ei tee...). Üldjoontes jooksevad asjad ise paika (nagu näiteks Made
pakib mu kohvri ära).
Igatahes, täna sain hakkama uue übermaxiorgunniga ning hetkel tahab aju
plahvatada. Ma ei taha olla enam viimase minuti või minutist viimast võttev
mees. Ilmselt on vaim ja keha lihtsalt pikast puhkusest väsinud (sellest
loodetavasti peagi juba pikemalt) ning tänane päev oli viimane nael kirstu.
Käes on hilisõhtu, olen lennul Jakarta - Balikpapan ja kodu pole enam kaugel...
Aga alustame algusest.
Vastavalt Euroopa lennundusreeglitele võivad Euroopa lennundusluba omavad piloodid käia meditsiinilises kontrollis vaid Euroopa meditsiinilise kontrolli sertifikaati omavas kliinikus. Kuna ükski normaalne kliinik siin piirkonnas sellist dokumenti ei oma, peame tikutulega taga ajama õiget raviasutust (sama kehtib ka iga-aastasele simulaatori pädevuskontrollile... kuna Indoneesias asuv (top notch) simulaator ei oma EASA sertifikaati, peame oma pädevuse hoidmiseks suunduma omade kuludega Euroopasse. Te ei taha simulaatori lennutunni hinda teada...).
Kaldusin väheke teemast kõrvale. Nädal tagasi sai paika, et suundun Singapuri meditsiinilist kontrolli läbima. Muidugi ostsin enne kliinikus aja kinni panemist juba lennupiletid ära (tuli müüjatädidele kõvasti naeratada, et nad kahekordselt alla minimaalse transiitaja mulle üldse piletid väljastaks), kuid pärast paari viisakat kirja sain olukorra silutud. Veel 10h enne äralendu ärkasin ja taipasin, et mul pole kohalikku raha, ega aimu, kuidas sinna kohale saada... juba lennus olles tekkis ka küsimus, kas viisat pole tarvis omada. Kuid kõik laabus taas.
Lühikirjeldus tänasest "toredast" päevast: 4:50 äratus, 5:05 autos lennujaama, kiire hommikusöök puhkeruumis ning lennukisse magama. Pärast 2h lendu ja kerget hilinemist oli 45 minutit aega, et jõuda check-in teha, raha välja võtta, immigratsiooni laud läbida ja rahvusvaheliste lendude väravasse joosta. Ülejäänud reisijad olid peaaegu kõik pardal. Singapuris maandudes oli mul 15 minutit aega, et jõuda kliinikusse (öeldi, et hiljemalt selleks ajaks pean platsis olema, kuna pärast neil võimalust pole), kuid pidime veel ruleerima, seejärel tuli taas immigratsioon läbida, ATMist kohalikku sulli võtta ning takso peale joosta. Taksosse istudes olin kliinikusse juba hiljaks jäänud ning ees ootas veel 25 minutiline sõit ning õigest kohast mööda põrutamine (nagu taksojuht selgitas - mina oleksin pidanud õiget maja otsima, sest tema sõidab autoga).
Olen ennegi tänu oma naeratusele kehvadest olukordadest välja tulnud ja seegi kord otsustati mind siiski vastu võtta (kogu viieliikmeline personaal sai seetõttu 30 minutit hiljem lõunapausile). Piss topsi, süstal veeni, aparaat kõrva ja 150€ tädidele ning võisin asuda koduteele. Oma suureks üllatuseks oli mul isegi aega ja suundusin lennujaama bussiga. Tänu vales peatuses maha tulekule ja alkoholipoes liigsele molutamisele, leidsin end taas tuttavast olukorrast ning juba jälle ma jooksin ning jõudsin lennule, kui enamik inimesi oli juba pardal.
Kuidagi olin oma ulmelise ühepäevase Singapuri plaaniga toime tulnud (transiitajad 55min ja 1h 15min ning kohapeal 4h). Võis äriklassis stjuardessil punase veini lasta lahti korkida (vabade kohtade korral paigutatakse omade töötajad äriklassi... ka siin oli õnn minu poolel ja mulle sattus mõlemal Singapuri otsal viimane istekoht). Tuleb tõdeda, et kui kas või üks asi oleks valesti läinud, oleksin peaga vastu puud jooksnud ning Made oleks saanud tõdeda, et ei tasu jätta kõike viimasele minutile. Kuid järjekordselt oli õnn minu poolel. "Sest nõnda kena naeratusega poiss pole ju läbinist halb"... selle näkku võlumisega saab küll enamik asju siin maailmas aetud, kuid tänane päev tõesti polnud normaalne. Aitab, Märt, proovi asju õigeaegselt ja varuga teha.
Siiski, kui ma poleks siukest tõmblemist ette võtnud, oleksin ma ööseks
Singapuri pidanud jääma, kuid praegu alustasime just laskumist Balikpapani
suunas... Õujee!! Ahjaa... kuna jätsin meditsiinilise kontrolli aegumise päeva
peale, siis ma ei saa lennata enne, kui kohalik Lennuamet mulle omaltpoolt
vastava loa väljastab. Järjekordne näide viimase minuti mehest. Oh mind küll...
