Monday, October 19, 2015

Argipäevane maagia

Kardan, et pärast Indoneesiast lahkumist ei hakka ma enam kunagi lendama nõnda maalilises paigas. Need vaated, mida me siin kogeme pea iga päev on lummavad - laiuvad vihmametsad, kõrguvad vulkaanid, türkiissinised laguunid ja tuhanded paradiisisaared. Juhtub tihti, et jääme kapteniga koos mingeid loodusimesid pikalt imetlema ning jätame lendamise autopiloodi hooleks.

Indoneesia paikneb nõndanimetatud tuleringil ning on tavaline, kui mõni vulkaan on kuskil aktiivne. Kui enamjaolt piirduvad need suitsemisega, siis kohati kaasneb ka purskeid, mille järel suletakse mitmeid lennujaamu ning tühistatakse lennud paariks päevaks. Kuhu sa ikka lähed, kui õhusõiduk on kaetud sentimeetrise tuhakihiga? Või kuidas lennata aktiivsele saarele? Nimelt on üheks sihtkohaks meil merest kõrguv vulkaan, mille jalamile me maandume. 

Kui umbes aasta aega tagasi sain oma elu to-do-listist maha kriipsutada koge maavärinat - mõnus 6,5 palline oli teine, siis kuu aega tagasi sain ka laava ära näha. Lennates tavapärast Makassar - Yogyakarta otsa, jäi silma, et linnast vaid mõne kilomeetri kaugusel asuvad kaks 3km kõrgust vulkaani on aktiivsed. Üks suitses sõbralikult ning teise mäekülg oli kaetud erepunaste laavajõgedega. Päike oli äsja looja läinud ning taevas säras täiskuu. Maagiline. Järgnenud lennul kogesin ka oma karjääri kõige aktiivsemat äikesepilve. Tohutu moodustise sees käisid sähvakad tihedamalt kui iga sekundi tagant ning piksenooled liikusid ka kohati paralleelselt maapinnaga pilvest välja meie suunas. Nautisime ameeriklasest kapteniga seda valgusmängu turvalisest kaugusest, kuid võimalikult lähedalt. 

Selline see elu on. Mõni nädal tagasi sain tunda väiksemat maavärinat, kuid see mind enam ei erutanud, vaid tõi lihtsalt muige suule. Kohati on lennujaamad päevi ja nädalaid suletud, sest kohalikud põletavad vihmametsi otse raja kõrval. Vahepeal laskudes läbi pilvepiiril paikneva vulkaanilise tuha tükib ninna mõnus munapeeru hais - ei ole see kapten, vaid õhus olev väävel. Naljakas on see, et need olukorrad on muutunud kuidagi tavaliseks ning ei tulegi pähe nendest kirjutada või kellelegi rääkida. Lihtsalt maagiline päev oli ja kõik. 

Ilmselt seda argipäevast imelisust jäängi Indoneesiast kõige enam taga igatsema. Sest ükski lend pole igav, kui on, mida maa peal või taevas nautida. 








Friday, October 16, 2015

Lõpu algus

Meie seiklus Indoneesias on ametlikult jõudmas lõpusirgele. Tegelikult ei saa lauses kasutada enam mitmust, sest Made on juba tolmu jalgelt pühkinud ning mõnuleb Eestimaa kliimas. Ilmselt kestab see nauding maksimaalselt ühe kuu, enne kui mõtted rändavad tagasi päikese alla. Nagu varemgi olen maininud, oleme meie need hullud, kes palmipuude ja türkiissinise vee juurest soovime minna puhkama mändide ja tumedate soojärvede juurde, samas kui ülejäänud eestlased rügavad terve aasta, et vähemalt nädalakese päiksekiiri oma nahal tunda.

Igatahes olen alates neljandast oktoobrist jäänud Makassari ainsusesse. On küll toredad Margus, Anti, Anne-Lii ja Anni, kuid pole Madet. Samas pole hullu, sest varsti pole siin ka mind. Eile saatsin oma tööandjale Garudale kirja, kus andsin teada lepingu ülesütlemisest. Minu viimane ametlik tööpäev saab siin olema 18.01.2016. Muide taipasin just, et kuna mu leping algas siin 18.07.2013, täitub mul tol päeval täpselt kaks ja pool aastat nendega. 

Uuel aastal hakkavad puhuma nii mõnedki uued tuuled. Võib-olla pole mõned teist kuulnud, et jaanuaris asun tööle odavlennufirmasse Wizz Air, baseeruma hakkan (koos Madega :) Vilniuses ning õhusõidukiks saab olema Airbus320. Seega vahetame 10,000km kauguse Eestimaast kõigest 500km vastu ning kojusõidu umbes 40-lt tunnilt viie vastu. Pole paha! 

Üks tõsiselt meeldiv taaskohtumine mu uues firmas saab olema hea sõbraga Estonian Airi päevilt, kellega koos saime kätte oma esimese tüübipädevuse ning tundsime, et maailm on meie ees valla. Nimelt ühines Wizz Airiga selle aasta sees ka hollandlasest sõber Luuk. Samas lähevad teed lahku praeguse "elukaaslase" Margusega, kellega oleme koos lennanud ühel kursusel nii Lennuakadeemias, meie rahvuslikus lennufirmas, kui ka maailma seistme parima lennufirma sekka valitud Garuda Indonesias. Olen temaga põhimõtteliselt kauem koos olnud kui Madega :). 

Siiski oleme õppinud, et lennundusmaailm on väike ning isegi kui elad erinevates maailma otsades, pole piloodile mingi mure teha üks väike 15 tunnine õhusõit, et koos paar õllet teha. Nüüd on mul lendavaid sõpru kümnetes riikides ja taaskohtumised saavad olema väga erilised. 

Muide juba umbes nädala pärast tulen taas väiksele puhkusele Eestisse... eks ole saanud juba kõvasti tööd rügatud kah... kuid enne seda pean veel tegema mõned lennud ning ühe väikse peo perekond Pautsidega mõnusal Balil. Whoop whoop! 
Olge mõnusad ja kohtumiseni!