Kardan, et pärast Indoneesiast lahkumist ei hakka ma enam kunagi lendama nõnda maalilises paigas. Need vaated, mida me siin kogeme pea iga päev on lummavad - laiuvad vihmametsad, kõrguvad vulkaanid, türkiissinised laguunid ja tuhanded paradiisisaared. Juhtub tihti, et jääme kapteniga koos mingeid loodusimesid pikalt imetlema ning jätame lendamise autopiloodi hooleks.
Indoneesia paikneb nõndanimetatud tuleringil ning on tavaline, kui mõni vulkaan on kuskil aktiivne. Kui enamjaolt piirduvad need suitsemisega, siis kohati kaasneb ka purskeid, mille järel suletakse mitmeid lennujaamu ning tühistatakse lennud paariks päevaks. Kuhu sa ikka lähed, kui õhusõiduk on kaetud sentimeetrise tuhakihiga? Või kuidas lennata aktiivsele saarele? Nimelt on üheks sihtkohaks meil merest kõrguv vulkaan, mille jalamile me maandume.
Kui umbes aasta aega tagasi sain oma elu to-do-listist maha kriipsutada koge maavärinat - mõnus 6,5 palline oli teine, siis kuu aega tagasi sain ka laava ära näha. Lennates tavapärast Makassar - Yogyakarta otsa, jäi silma, et linnast vaid mõne kilomeetri kaugusel asuvad kaks 3km kõrgust vulkaani on aktiivsed. Üks suitses sõbralikult ning teise mäekülg oli kaetud erepunaste laavajõgedega. Päike oli äsja looja läinud ning taevas säras täiskuu. Maagiline. Järgnenud lennul kogesin ka oma karjääri kõige aktiivsemat äikesepilve. Tohutu moodustise sees käisid sähvakad tihedamalt kui iga sekundi tagant ning piksenooled liikusid ka kohati paralleelselt maapinnaga pilvest välja meie suunas. Nautisime ameeriklasest kapteniga seda valgusmängu turvalisest kaugusest, kuid võimalikult lähedalt.
Selline see elu on. Mõni nädal tagasi sain tunda väiksemat maavärinat, kuid see mind enam ei erutanud, vaid tõi lihtsalt muige suule. Kohati on lennujaamad päevi ja nädalaid suletud, sest kohalikud põletavad vihmametsi otse raja kõrval. Vahepeal laskudes läbi pilvepiiril paikneva vulkaanilise tuha tükib ninna mõnus munapeeru hais - ei ole see kapten, vaid õhus olev väävel. Naljakas on see, et need olukorrad on muutunud kuidagi tavaliseks ning ei tulegi pähe nendest kirjutada või kellelegi rääkida. Lihtsalt maagiline päev oli ja kõik.
Ilmselt seda argipäevast imelisust jäängi Indoneesiast kõige enam taga igatsema. Sest ükski lend pole igav, kui on, mida maa peal või taevas nautida.
No comments:
Post a Comment