Väike kokkuvõte lendamisest

Tervitused Amsterdamist! Olen kodupoole teel ning olen Indoneesia ja Garuda seljataha jätnud. Võtan nüüd kogutud lennukogemuse kokku, väljendades seda arvudes:

- CRJ1000-ga lendasin Indoneesias törtsu üle 1000h. Muide CRJ900-ga ületasin Estonian Airis mõne tunniga 900 piiri. Väike numbritemäng.

- Lendasin kokku 40 kapteniga, viies koguarvu 69 peale.

- Jagasin kokpiti 11 erirahvusest piloodiga, kellest kõige enam oli (üllatus-üllatus) kohalikke [11] ning hispaanlasi [9].

- Antud kapteneid oli igast maailmajaost peale Anktartika.

- Lendasin kokku 15 erineva lennukiga ning see arv tõusis nüüd 25 peale.

- Uusi sihtkohti kogunes 18, mis lisaks Indoneesia lennujaamadele sisaldas ka Ida-Timori pealinna Dilit.

Igatahes oli tegu meeletu kogemusega ja korraliku arenguga piloteerimisoskustes. CRJ-iga jätan nüüd pärast nelja koosveedetud aega vähemalt mõneks ajaks hüvasti. Aitäh, tubli lind olid, kuid on aeg nüüd bussiga sõitma hakata. Aitäh ka Indoneesiale ja kõigile meeldivatele inimestele, keda seal kohtasin.  

Kohtumiseni! Sampai jumpa! 

Uuel aastal uue hooga!

Hei, hai!

Nagu juba varem olen kirjutanud, on Indoneesia täis võrratuid kohti. Vaadates tagasi meie kahe ja poole aastasele elamisele ja olemisele siin riigis, oleks soovinud, et oleks lihtsalt olnud rohkem vaba aega ning viitsimist, et seda paradiisi avastada. On mõned kohad, mille mitte külastamine jääb mul törtsu kripeldama, kuid seda enam on põhjust siia tagasi tulla...

Õnneks aga vahepeal langevad asjaolud kokku ja nii saimegi ühel mõnusal detsembrikuu päeval Margusega teha väikse väljasõidu Makassarist. Sihiks Bira rand, tegevuseks sukeldumine ning vähemalt minu eesmärgiks oli kohata haisid. Alguses oli ka teisi suure suuga reisihuvilisi, kuid nagu hispaaniakeelsete isikutega kipub olema, langesid nad erinevatel põhjustel ära. Nii rentisimegi auto kahe peale ning öösel kell 4 algas mõnus tripp. 

Juba varasemalt olid mõned meie sõbrad selle teekonna ette võtnud ning tee peal ka plekki mõlkinud. Meie läksime kergemat vastupanuteed ning rentisime auto juhiga. Viietunnise sõidu eest (muide juht pidi hiljem ka tagasi sõitma ning kõik oli hinnas) tasusime naeruväärsed 22€. Margus lasi kiirelt silma looja ning mina muhlesin endamisi audioraamatut kuulates. Sõit aga venis ja venis nagu tatt. 

Aga tasus seda tatti venitada, sest ees ootas meid paradiisirand, millest postkaartilikumat mina veel kohanud pole. Lisaks oli lumivalge liiv nõnda peeneks lihvitud, et oli näppude vahel kui tuhk. Ees ootas meid kaks läänest pärit sukeldumisinstruktorit (dive masters) ning veel paar seljakotirändurit. Kõik olid muhedad tegelased ja leidsime hommikusöögi kõrval kohe klapi.

Pikka juttu siiski polnud ning peagi leidsime end juba paadist ning põrutasime merele. Esimese päeva sukeldumised kulgesid mõnusalt. Kohtasin juba vanu tuttavaid - kilpkonni, lõvikalu, moreene ja lugematul arvul teisi lõbusaid värvilisi ja sulelisi tegelasi. Mis tegi selle koha paremaks Gili saartest, olid lopsakad suured korallidega kaetud alad. Uudistamist jagus küllaga ning mõlema sukeldumise lõpus oli lai naeratus näol. Nende kahe vahele mahtus ka väike aeg, mil sõitsime nööriga paadi taha kinnitatud "vasarhaiga" - plastikust vidin, millega sai suurel kiirusel mõne meetri sügavusel hinge kinni hoides erinevaid trikke teha ning ümbritsevat imetleda. Lisaks suutsime Margusega mõlemad snorgeldades ära kõrbeda ning isegi nüüd, kaks nädalat pärast seda trippi, ajame veel nahka.

Kuigi esimese päevaga võis üldjoontes väga rahule jääda, jäi siiski kripeldama asjaolu, et kohtamata jäid haid, mis pidid selles piirkonnas tavalised olema. Instruktorid selgitasid, et hetkel pole kahjuks suuremate mereloomade hooaeg. Muidu pidi Bira ümbruses liikuma nii vaalhaisid, vaalu, mantaraisid, kui kõike muud. Õhtu lõpetasime mõnusa õhtusöögiga rannas ning lauamänguga Risk, kus tuleb tõdeda, et mu väed hävitati. Kaotuse ja hai mõtetega jäingi õhtul bungalos magama ning järgmist päeva ootama.

Ärgata paradiisis on päris mahe. Pistsime pannkooke, imetlesime türkiissinist vett ning siunasime põlenud selgi. Paati ronides hoidsime sel korral varju ning kalipso seljaosa paljastasin tol päeval vaid paaril korral. Päeva esimene sukeldumine algas suurepäraselt, kui 18 meetri peale laskudes kohtasin enda all poolemeetrist valgetipphaid, kes korallide alla kärmelt peitu ujus. Siiski sealt alates läks hommik allamäge. Mu mask lekkis korralikult ning terve vee all oldud aja mässasin, et vett sealt välja saada. Kuigi põnevaid mereelukaid jagus küll, siis midagi erilist kahjuks silma ei jäänud. Ilmselt ujus nii mõnigi põnev tegelane minust mööda, kui parajasti maski paarikümnendat korda tühjendasin. Selle sukeldumise päästis pinnale tulles meid tabanud põnev hoovus, mille sees olek oli võrdeline kiirevoolulise jõega. Hoidsime kõvematest korallidest kinni, et paigal püsida ning muhelesime mõnuga.

Kahe sukeldumise vahepealne aeg oli taas väga lõbus - lohisesime paadi taga, snorgeldades kohtasime ülimalt mürgist merimadu ning ühest koopast leidsin nõnda suure teokarbi, et ei jõudnud sest maast lahti tõsta. Aga lausa suurepärane oli sellele järgnenud sukeldumine, mis hoomas endas kõike kõige paremat. Uue maskiga olin kui kala vees. Juba alguses silmasime mitut 1-2 meetrist haid, kes ajasid omi asju küll meist mitu meetrit sügavamal, esmakordselt kohtasin homaare (lobsters), ujusime suurtes kalaparvedes, nautisime hoovust, tegime Margusega vee all saltosid ning jälgisin blanktonit, mida oli nii palju, et meenutas paksu lumesadu. Super!

See neljas sukeldumine oli just see, mille järgi tulnud olin ning tagasiteel oma audioraamatus olles saatis mind lai naeratus kogu tee. Just sellise looduse pärast armastangi Indoneesiat, hoolimata selle riigi sadadest ja tuhandetest hädadest.

Ah et kirjutaks miskit või?

Ilusaid pühi, mu kaunid lugejad! Pole vist päris kaua minust kuulda olnud? Inimesed hakkasid juba küsima, kas olen Indoneesiast lahkunud, et siia midagi ei kirjutata. Ei veel, kuid kohe pea!

Enam pole kaua jäänud, kuniks saan taas oma juured suruda Eestimaa mulda ja kisada rõõmust, et olen kodus! Tagasi küll vaid 24ks päevaks, kuid see tunne saab olema suurepärane. Nimelt lendan 25ndal jaanuaril juba õhubussi koolitusele Prantsusmaale Toulouse'i.

Vähehaaval valmistungi Indot seljataha jätma. Kohalik pangakaart on suletud, Margusega müüme parajasti maja kraamist tühjaks, lendudel tänan meeskonnaliikmeid viimase ühise lennu eest ning peagi peame maha ühe korraliku Eesti stiilis lahkumisläbraka kahtlases Kios Semarangis, mille kõrval vana Möku oli väga kultuurne koht. 

Praegu ongi õige aeg minna. Neli päeva tagasi hakkas Makassaris vihma sadama ning veel pole järgi jäänud. Tänavatel saab reaalselt ujuda ning lapsed seda ka teevad. Kohati kallab taevast alla lausa nii kõvasti, et see meenutab pigem koske. See, mis siin toimub, pole võrreldav Balikpapanis kohatuga. Vesi tungib meile ka tuppa, kuid kleeplindi tuuning ja hunnik käterätte on ojad hetkel peatanud. Igatahes, vihmaperiood on ametlikult alanud ning sadu peaks ilmateate kohaselt järgi jääma kuskil aprilli kandis. 

Siiski kurta väga pole, kuna välistemperatuur on jätkuvalt 25-28 kraadi kandis. Õues saab lihtsalt sooja dušši võtta. Meie jaoks on 25 kraadi muidugi juba külmavõitu, kuid elame üle. Natuke parem ilm, kui teie praegune mõnus jõuluilm Eestis vist? Pühadest rääkides tuleb selleaastane jõul mul Uruguai stiilis. Nimelt on neil Lõuna-Ameerikas sel ajal kesksuvi ning grillitakse õues parimat liha ning kulistatakse õlut. Nii me kogunemegi oma piirkonna inimestega (enamik uruguailased), kellest on saanud üks suur perekond, ning teeme ühe korraliku Navidadi. Omalt poolt viin muidugi peole ka verivorste!

Nonii, kaks nädalat Eestini veel jäänud! Let's go! Püsige lainel, sest järgnevatel päevadel tõmban Indoneesia ja selle blogiga otsad kokku. 

Argipäevane maagia

Kardan, et pärast Indoneesiast lahkumist ei hakka ma enam kunagi lendama nõnda maalilises paigas. Need vaated, mida me siin kogeme pea iga päev on lummavad - laiuvad vihmametsad, kõrguvad vulkaanid, türkiissinised laguunid ja tuhanded paradiisisaared. Juhtub tihti, et jääme kapteniga koos mingeid loodusimesid pikalt imetlema ning jätame lendamise autopiloodi hooleks.

Indoneesia paikneb nõndanimetatud tuleringil ning on tavaline, kui mõni vulkaan on kuskil aktiivne. Kui enamjaolt piirduvad need suitsemisega, siis kohati kaasneb ka purskeid, mille järel suletakse mitmeid lennujaamu ning tühistatakse lennud paariks päevaks. Kuhu sa ikka lähed, kui õhusõiduk on kaetud sentimeetrise tuhakihiga? Või kuidas lennata aktiivsele saarele? Nimelt on üheks sihtkohaks meil merest kõrguv vulkaan, mille jalamile me maandume. 

Kui umbes aasta aega tagasi sain oma elu to-do-listist maha kriipsutada koge maavärinat - mõnus 6,5 palline oli teine, siis kuu aega tagasi sain ka laava ära näha. Lennates tavapärast Makassar - Yogyakarta otsa, jäi silma, et linnast vaid mõne kilomeetri kaugusel asuvad kaks 3km kõrgust vulkaani on aktiivsed. Üks suitses sõbralikult ning teise mäekülg oli kaetud erepunaste laavajõgedega. Päike oli äsja looja läinud ning taevas säras täiskuu. Maagiline. Järgnenud lennul kogesin ka oma karjääri kõige aktiivsemat äikesepilve. Tohutu moodustise sees käisid sähvakad tihedamalt kui iga sekundi tagant ning piksenooled liikusid ka kohati paralleelselt maapinnaga pilvest välja meie suunas. Nautisime ameeriklasest kapteniga seda valgusmängu turvalisest kaugusest, kuid võimalikult lähedalt. 

Selline see elu on. Mõni nädal tagasi sain tunda väiksemat maavärinat, kuid see mind enam ei erutanud, vaid tõi lihtsalt muige suule. Kohati on lennujaamad päevi ja nädalaid suletud, sest kohalikud põletavad vihmametsi otse raja kõrval. Vahepeal laskudes läbi pilvepiiril paikneva vulkaanilise tuha tükib ninna mõnus munapeeru hais - ei ole see kapten, vaid õhus olev väävel. Naljakas on see, et need olukorrad on muutunud kuidagi tavaliseks ning ei tulegi pähe nendest kirjutada või kellelegi rääkida. Lihtsalt maagiline päev oli ja kõik. 

Ilmselt seda argipäevast imelisust jäängi Indoneesiast kõige enam taga igatsema. Sest ükski lend pole igav, kui on, mida maa peal või taevas nautida. 

Lõpu algus

Meie seiklus Indoneesias on ametlikult jõudmas lõpusirgele. Tegelikult ei saa lauses kasutada enam mitmust, sest Made on juba tolmu jalgelt pühkinud ning mõnuleb Eestimaa kliimas. Ilmselt kestab see nauding maksimaalselt ühe kuu, enne kui mõtted rändavad tagasi päikese alla. Nagu varemgi olen maininud, oleme meie need hullud, kes palmipuude ja türkiissinise vee juurest soovime minna puhkama mändide ja tumedate soojärvede juurde, samas kui ülejäänud eestlased rügavad terve aasta, et vähemalt nädalakese päiksekiiri oma nahal tunda.

Igatahes olen alates neljandast oktoobrist jäänud Makassari ainsusesse. On küll toredad Margus, Anti, Anne-Lii ja Anni, kuid pole Madet. Samas pole hullu, sest varsti pole siin ka mind. Eile saatsin oma tööandjale Garudale kirja, kus andsin teada lepingu ülesütlemisest. Minu viimane ametlik tööpäev saab siin olema 18.01.2016. Muide taipasin just, et kuna mu leping algas siin 18.07.2013, täitub mul tol päeval täpselt kaks ja pool aastat nendega. 

Uuel aastal hakkavad puhuma nii mõnedki uued tuuled. Võib-olla pole mõned teist kuulnud, et jaanuaris asun tööle odavlennufirmasse Wizz Air, baseeruma hakkan (koos Madega :) Vilniuses ning õhusõidukiks saab olema Airbus320. Seega vahetame 10,000km kauguse Eestimaast kõigest 500km vastu ning kojusõidu umbes 40-lt tunnilt viie vastu. Pole paha! 

Üks tõsiselt meeldiv taaskohtumine mu uues firmas saab olema hea sõbraga Estonian Airi päevilt, kellega koos saime kätte oma esimese tüübipädevuse ning tundsime, et maailm on meie ees valla. Nimelt ühines Wizz Airiga selle aasta sees ka hollandlasest sõber Luuk. Samas lähevad teed lahku praeguse "elukaaslase" Margusega, kellega oleme koos lennanud ühel kursusel nii Lennuakadeemias, meie rahvuslikus lennufirmas, kui ka maailma seistme parima lennufirma sekka valitud Garuda Indonesias. Olen temaga põhimõtteliselt kauem koos olnud kui Madega :). 

Siiski oleme õppinud, et lennundusmaailm on väike ning isegi kui elad erinevates maailma otsades, pole piloodile mingi mure teha üks väike 15 tunnine õhusõit, et koos paar õllet teha. Nüüd on mul lendavaid sõpru kümnetes riikides ja taaskohtumised saavad olema väga erilised. 

Muide juba umbes nädala pärast tulen taas väiksele puhkusele Eestisse... eks ole saanud juba kõvasti tööd rügatud kah... kuid enne seda pean veel tegema mõned lennud ning ühe väikse peo perekond Pautsidega mõnusal Balil. Whoop whoop! 

Olge mõnusad ja kohtumiseni!

12 tehtud, 24 veel

Olen kodu poole teel! Ajalises mõttes on kolmandik teekonnast (12h/36h) läbitud, kuid distantsi poolest kõigest 9% (1400km/15000km). Lähema 24h jooksul saan lisaks Jakartale veel nautida Singapuri, Amsterdami ja Frankfurdi lennujaamu, enne kui maandun kallil Eestimaal. Nägudeni!

ÕUJEE!!!

28h hiljem istun Frankfurdi lennujaamas ning ootan kojusaamist. Jakarta väljalend hilines ning magasin tänu sellele oma Tallinna otsa maha. Nüüd aga on uued piletid taskus ning naudin kõrvallauast kostuvat eesti keelt... olen nii lähedal!

Mereelukad feat. lapsepõlve lemmiklaul "Andadasiii"

Lõikusin kokku lühikese video oma sukeldumistripist Gili saartel. Tuleb tunnistada, et tegu on vist mu senistest klippidest isikliku lemmikuga. Kuidas ta saabki kehva olla, kui tagataustaks on maailma parim laul (vähemalt nii ma arvasin, kui olin viieaastane). 

Siin ta on:

"Sukeldumine - Gili Air"

Kuna olen üpris rahul oma seniste videotega (ning on ka räigelt aega sinna sisse valatud), siis lisan siia alla ka ülejäänud nimekirja oma GoPro kaameraga üles võetud filmidest:

"Vulkaan Agung"

"Bali surf"

"Maratua saar"

"Perereis Indoneesias" (Väga pikk)

"Bunakenil snorgeldamas"

Olge mõnusad! 

Mis on nurga taga?

Indoneesias olles olen tutvunud mitmekümne piloodiga erinevatest maailmajagudest, kel kõigil on oma lugu rääkida. Vaikselt on kätte jõudnud aeg, kus paljud meist sirutavad tiibu ning suunduvad uutele rohelisematele väljadele. Kui Estonian Airist oli pilootide suundumine teise firmasse või lausa teise riiki liikumine haruldane (muidugi koondamised lisasid ka meie ellu vürtsi), siis siin kuuleb pea iga nädal uutest lahkujatest. Nii on mul sõpru-tuttavaid töötamas nüüd üle maailma, igas maailmajaos peale antarktika, millest osad neist suure tõenäolsusega vähemalt üle lendavad. 

Täna täitub mul kaks aastat Eestist lahkumisest, mis algse plaani järgi pidi olema maksimum, kui kaua kodumaalt eemal olen. Kuid ka mul on pakkumisi vaateväljas ning mõnest olen ka juba ära öelnud. Üks sellistest oli vähe ekstreemne töötamine Iraagi õhuruumis, kus moslemipoisid ihuvad nuge minu sarnaste kaunite kaelade peale. Kuid ka sinna suundus mu sõpru, kuna lepingutingimused olid väga ahvatlevad. Kuigi nad peavad elama kindluste sarnases rohelistes tsoonides, kust nad väljuda ei tohi, on neil seal kõik eluks vajalik ning väga mugav elamine sisse seatud. Mis aga veelgi magusam - iga kuu tagant ootab neid kuu aja pikkune puhkus kodus. 

Mõtlesin eile, et ega minu elu nende omast väga ei erine. Olen samamoodi oma elamupiirkonnas põhilise aja. Meil on siin suur bassein, mida päevasel ajal keegi ei kasuta (Indoneeslased on natuke vampiiride sarnased, vältides päikest, kuna teadupärast päevitus teeb naha pruunimaks, kuid tume nahk on ju kole!). Samuti on enamjaolt inimtühi üpris asjalik jõusaal, seega tihti peale on tunne, nagu need oleks mu isiklikuks kasutamiseks. Kogu meie piirkond on üpris kaunis - teeperves kõrguvad majesteetlikud palmipuud, kõikjal on rohelus ning Indoneesias on pidevalt taimedel õitsemisaeg, seega kõikjal on erinevates värvitoonides lilled. Kui aga oma "rohelisest tsoonist" väljuda, on lugu üpris erinev...

Olen paljudele oma sõpradele öelnud, et kui Indoneesiat külastada, tuleb koheselt väljuda linnadest. Enamik asustatud aladest meenutab läänest pärit inimeste pilgu läbi agulit. Suur osa hoonetest on kokku klopsitud kätte juhtunud materjalidest, tänavaservad ning veekogud on täis rämpsu, rolleritest ja autodest ülerahvastatud teedel silkab tihti ka lehmi, kohalikud veedavad oma päeva kuskil vedeledes või ostes-müües-vahetades mingit suvalist kraami ja kõike peab saatma lärm.

Muidugi on ka korralikemaid piirkondi ning kesklinnas on püsti pandud ka mitmed kõrghooned ning kaubanduskeskused. Need on kohalike meelispaigaks, kus nad veedavad oma nädalavahetusi ning puhkuseid. Kahjuks ongi lugu selline, et arenenud maadest tulnutele linnades mingit tegevust ei leia. Lisaks, kui sa ei suuda ümbritsevat vaatepilti välja filtreerida, tuled tavaliselt tagasi sealt väsinuna. Jah, käime küll mõnusamates kohtades söömas-joomas ning kui läänelikku toidukraami on tarvis, suundume ka kaubanduskeskustesse. Kuid sellega mu tegevused väljaspool oma rohelist tsooni ka piirduvad. (Tuleb tõdeda, et Balikpapanis suutsin kõige suhtes silma natuke rohkem kinni pigistada ning seal oli päris... okei.) 

Kuid siinkohal tuleb mängu linnapiiri ületamine. On lausa uskumatu, mis sellel piirkonnal on pakkuda ning enamik nendest kohtadest on inimtühjad, kuna kohalikud on päikse eest varjul vanas heas kaubanduskeskuses. Alustuseks on meie linna külje all mitukümmend liivaste randade ja palmipuudega kaetud saari, mis on kõigest 30 minutilise - 2 tunnise paadisõidu kaugusel. Lisaks külastasime hiljuti võimast mägikoske, ujusime helesinistes koopajärvedes, jalutasime kümnete eri liikidega liblikapargis (igas vikerkaare toonis ning mõni neist lausa kämblasuurune), kolasime pimedates koobastes, sõitsime kohaliku paadiga idüllilisse mägedest ümbritsetud külasse, kus laiuvad maalilised riisipõllud ning erilise maasikana käisime tutvumas 40,000 aasta tagant pärineva kunstiga - nõnda vanad koopamaalingud tähistavad ühtesi vanimaid, mis on seni maailmast leitud. Võrdluseks märgiks ära, et sel ajal kolasid Maa peal ka Neandertalid ning inimesed alles jõudsid Euroopasse. Lisaks on sõbrad siin samas külastanud paarikümne meetrist koske, käinud sukeldumas haidega, vallutanud mäetippe ja näinud nii mõndagi.   

Siinkohal ei hakka ma kirja panema kõike muud imelist, mida Indoneesial pakkuda on, vaid tahtsin lihtsalt ära märkida, mis kas või minu linna naabrusesse paikneb. Ma lihtsalt palun teid, et kui te siia riiki satute, siis lahkuke inimasulatest nii kiirest kui võimalik. 

Tulebki tõdeda, et kui mu argieluke on Iraagi sõpradega üpriski sarnane, siis vähemalt tean, et võin iga kell siit põgeneda loodusesse, kus mind ei oota vaid liivaväljad ning düünide taha varjunud varem mainitud noakangelased. Kui nende hotellitubade standardvarustuses on kuulikindel vest ja kiiver ning aedikute uksed on lukus, siis minu liikumine jääb pigem laiskuse taha. 

Ma ei teagi, kuhu ma selle postitusega täpselt jõuda tahtsin. Ehk lihtsalt iseendale kinnitada, et tegelikult on elu siin päris mõnus! Rohi võib küll tunduda mujal rohelisem, kuid eelnevalt tuleb vaadata ringi ka enda künka ümbruses. 

Üks mitmest koopamaalingust - Käekujutised ning punase värviga joonistatud neljajalgne loom. 

Sünnipäev kilpkonnadega

Eelmine postitus sai vähe melanhoolne. Tegelt on tihti ka suurepäraseid hetki, päevi ning nädalaid. Vahepeal olen lausa õnnelik, et eelmisest firmast kinga sain. Kogemustepagas, mis siit olen saanud on meeletu ning need maaglised momendid maailmatuma ilusates paikades... Puhas kuld! Räägingi nüüd ühest järjekordsest meeliülendavast nädalast.

Nagu parimate hetkedega ikka on, ei olnud miskit järgnevast ette planeeritud ning iga hetk oleks miski võinud totaalselt nässu minna. Kõik algas teisel juulil, kui tegelikult plaanisin vabadel päevadel (5-6.07) Balile surfama tõmmata, et oma sünnipäeva laual tähistada. Siis aga toimus graafiku muudatus ning neljandaks juuliks plaanitud minu lennupäevad anti ühele teisele piloodile. Järsult hakkas mõte tööle, kas on võimalik kuhugi hoopis sukelduma minna? Olin sel hetkel ööbimas teises Sulawesi saare otsas ning hommikul ootas lend tagasi kodubaasi Makassari. Leidsingi variandi - 2h pärast minu lennu maandumist läks lend Lomboki saarele, kust Gili paradiisisaartele oleks vaid kiviga visata. Kuid lennukipiletit polnud ju...

Hommikul käisin kaptenile peale, et nüüd on vaja bõstra teha ja saimegi rattad 10 minutit planeeritust varem lahti. Kodubaasis jätsin ülejäänud meeskonna lennukisse otsi kokku tõmbama ning läksin reisijatebussiga terminali ning sealt juba kiirkõnnis firma autosse ja sajaga kesklinna piletikontorisse (oma 30minutiline sõit), kamandasin plätusid lohistavad kohalikud piletit kärmelt vormistama (kohati läheb seal ligi tunnike aega) ja ka oma üllatuseks olin järsult oma graafikust ees! Lennujaamas oli isegi aeg lennuvorm kohvrisse visata ning leboriided selga ajada ning süda põksus erutusest.

Enne lendu googeldasin ja uurisin sõpradelt võimalust lennujaamast kohalikku sadamasse saada (2h sõit taksoga = 13€ .. lebooo), teel sinna vaatasin pervel mängivaid makaake ning uurisin variante, kuidas väina ületada ning seegi läks libedalt. Paadis juba uurisin, mis firmat sukeldumiseks kasutada ja vähem kui 15h pärast sukelduma minemise mõttele tulemist seisingi seal putka ees, kus mind tervitas Soomest pärit neiu. Edasi kulus tunnike, et leida saarel öömaja (oma bungalo hommikusöögiga = 10€/päev... lebooo) ning juba ma pikutasin ranna lamamistoolis ning vaatasin, kuidas erepunane päike loojub 3km kõrguse vulkaan Agungi taha ning tundsin täielikku erutust järgmisele sukeldumispäevale mõeldes.

Arvestades bungalo hinda ma hommikusöögist just paljut ei ootanud, kuid! Suur omlett, puuviljakandik, kohv ja värske smuuti!?? Kõik oli kuidagi liiga hästi. Läbi juhuse oli kohvris kaasas ka GoPro kaamera ja võis sukelduma minna küll :). Minu instruktoriks oli türklane Sinan - väga mõnus mees. (Teistele sukeldujatele täpsustuseks, et läbisin SSI koolituse.) Minu õnneks teisi uustulnukaid ei olnud, seega keskendus ta puhtalt mulle, mis tegi õppimise veel mugavamaks. Esimesel päeval harjutasime alustuseks basseinis standardjuhtumeid ning ka hädaolukordi. Lisaks tuli lugeda õpikut ning vaadata erinevaid videokoolitusi ja siis olingi valmis sukelduma!

Juba paadisõit oli ülimalt kihvt. Umbes paarteist sukeldujat lobisesid lõbusalt, päike säras selges taevas, kimasime mööda valgetest randadest ning asusime vaikselt varustust selga ajama. Vette sisenesime nagu filmides - selg ees kogu tavaariga plärtsti üle paadi vette kukkudes. Lagi! Eks kogu esimene sukeldumine oli tutvustavaid elemente täis ning käisime juba õpitut üle, kuid peagi tekkis ka võimalus ringi vaadata ning vee-eluga tutvuda. Olin eelnevalt olnud vähe skeptiline sukeldumise suhtes. Mõtlesin, et mida enamat seal ikka väga näha saab, kui snorgeldades. Kuid peagi selgus, et see tegevus on 10 korda vee peal siputamisest parem. Vaated 12meetri sügavuselt üles paadi poole, mööduvad teised sukeldujad, vett läbivad päikesekiired ja kõiksugu veeloomad... I-ME-LI-NE!

On võimatu kirjeldada kõiki tegelasin, keda kolme päeva ja viie sukeldumisega vee all kohtasin. Toon mõned erilisemad neist siiski välja - umbes 20 merikilpkonna, kellest üks oli mu isa suurune ning teine tervitas meid muhedalt üles vaadates, kui meie alt vastassuunas läbi ujus; mõnus värvikirev u10cm pikkune Mantise krevett - tegelane, kelle löök on loomariigi kõige kiirem (võrdeline püssikuuliga); mitmed Sting raid, kes põksusid rõõmsalt mööda põhja; minu lemmikuteks kujunenud 3 seepiat (Cuttlefish), kes muutsid lõbusalt oma värvi, kui neid taga ajasin; mitmed eriti mürgised Lõvikalad (Lionfish), kes on vee all kui lehvikud; 2 skorpionkala, keda esmakordse sukelduja silm ei suuda tabada (uskumatu koralle meenutav kamuflaaž); Porcupinefish, kes puhub end ohu korral õhku täis; Puff-fish, kes imeb end ohu korral vett täis; mitmed "Nemod" ehk klounkalad; 2 ebareaalset jõleda välimusega moreeni, kellest üks oli jämeda reie paksune ning ligi kaks meetrit pikk ja nii edasi ja nii edasi. Täiesti ebareaalne ja ebamaine kogemus. Panin oma sukeldujapäevikusse huvitavamad kohtumised kirja ja ootan juba huviga järgmisi sukeldumisi ning uute loomade märkamisi.

Viiendal juulil tähistasin oma sünnipäeva koos juba varem mainitud veealuste olevustega. Ega just paljud ei saa öelda, et nende külalisteks olid kilpkonnad! Päeva alguses läbisime järjekordse bassutreeningu, vaatasime taas filmi ning käisime ka jälle 12meetri sügavusel. Kuna viimased sukeldumised lükati kõik järgmisesse päeva, otsustasin, et kell 12 päeval on hea aeg õllet hakata jooma. Kuigi Sinan puksles alguses kergelt vastu, oli ka temal peagi joogid ees ning päev sai kena jätku. Meiega ühinesid ka teised instruktorid - šveitslanna, Prantsuse kutt, Soome neiu ja veel üks sakslasest sukelduja. Õhtu lõpus komberdasin lõbusas tujus saare teise otsa oma bungalosse ning uinusin laia naeratusega.

Hommik polnud just kõige kergem, kuid omlett tõi vähe elu sisse. Ka esimene sukeldumine polnud kõige meeldivam kerge peavalu tõttu ning suu kuivas meeletult. Ära käisime 18 meetri sügavusel ning oli siiski ülimalt kihvt. Teine sukeldumine oli juba vähe lõbusam - selles piirkonnas kandis hoovus meid ise edasi ning sai jalad visata taeva poole (jah, justnimelt peaalaspidi rippuda) ning vaadata justkui filmi, kus loodus vaikselt toimetab, ise liueldes aina edasi ja edasi. Päeva kolmandal sukeldumisel oli juba elu täitsa sees ning meiega ühinesid ka hiinlastest perekond. Kuna pereisa ei saanud lestade liigutamise ideele pihta, kandis mu instruktor teda kogu aja sõnaotsesmõttes käe otsas kaasas, hoides teda silindrit pidi kinni ning vedades teda ühest kohast teise, samal ajal kui hiinlane rõõmsalt pilte klõpsis teha.

Sel päeval saingi kätte oma sukelduja litsentsi ning nüüdsest võin igal pool maailmas vee alla toimetama minna. Mõnus! Lisaks sain kolmelt instruktorilt kaasa kallistuse, kuna olime mõnusalt sõbrunenud. Nautisin see õhtu veel rannas päikeseloojangut, õgisin "monster" searibi, skaipisin lähedastega ja pikutasin oma bungalo katusel ning vaatasin tähistaevast. Selja taha jäid suurepärased päevad ning seda sünnipäeva jään igavesti mäletama. Järgmisel päeval lahkudes sain teate tööandja planeerijatelt, et homme määrati mind esmakordselt lendama Ternatele - merest kõrguva 2km kõrguse vulkaani jalamil asuvale lennurajale. Mõnus! Elu on elamist väärt... ja aitäh veelkord mu endisele tööandjale selle koondamisteate eest! Could not have done without you!

Miu ja hurraa!

Kõige raskem aeg olla väliseestlane on, kui Minu Inimestel on elu tähtsaimad sündmused ning saabuvad muud tähtpäevad ja mina kükitan siin... Vähe sellest, et magasin siin maha nii suurte sõprade Helena ja Silver, Lauri ja Maarja ning Kaspari ja Kareni pulmad, jäin eelmise kuu lõpus eemale ka oma vennalapse sünnist... Üldiselt on selline tobe olukord, et kui teie olete oma õnne tipul, olen mina kõige kurvem. Eks ma siis alati püüan teie üle rõõmu tunda ja siis on taas parem. Homme magan taas maha kalli ema sünnipäeva ning enda sünnipäeva tähistasin hoopis kilpkonnade seltsis (aga sellest juba uues postituses)... 

Siiski enamik päevi on päikeselised ning nendel päevadel valasin oma suure rõõmu järgmisesse videosse, et tähistada oma armsa vennalapse sündi. Elagu uus ilmakodanik Adele ja head vaatamist :)! 

(video saate muidugi avada youtube'i keskkonnas parema kvaliteedi ning suurema pildi saamiseks)

Pereema Made ja purjus rüblikud

Ühel hetkel elas Makassari Citralandi linnaosas tervelt 8 eestlast ning lisaks oli Anti perel külas veel üks rahvuskaaslane. Õhtud olid täis nalja, naeru, tantsu, õlut, ühiseid söömaaegu, lauamänge ja eesti keelt (!). Oli kodune õhkkond ning sisseelamine uude linna oli käkitegu. Mehed ja Mari käisid päeval tööl, naised vaaritasid kodus ning korrastasid kodu. Koju jõudes ootas puhas elamine, pestud pesu ja Made lemmik küünlavalgus. Hea oli olla!

Siis toimus aga väike muutus... üksteise järel kadusid idüllist alustuseks Tensonite külaline ning tema järel ka Anti abikaasa lapsega. Kuid lust ja naer ei lahkunud majast! Kuna Anti elamine oli jäänud üksildaseks, hakkas ta rohkem meie pool olema. Isegi ta teleka lohistasime enda koju. Õlutki sai rohkem joodud, eriti tänu Marguse tüdruksõbrale, kes meid vapralt varustas, teadmata et need härjad on võimelised kaevu tühjaks jooma. Ühel õhtul jõusidki need varem mainitud inimeseloomad kella poole kuue paiku hommikul koju ning asusid koos telekamänge taguma, seda tehes võidurõõmsalt räusates. Järgneval päeval saatsid naiste poolt meid vaid kurjad pilgud - nagu Anti täpsustas "pilt oli olemas, aga häält polnud".

Vähehaaval jõudis lahkumisjärg ka Mari-Liisini. Kui Anti pere tuleb ilmselt siia veel tagasi, siis temal pole plaani siia riiki oma jalga enam tõsta. Loodetavasti suutsime üheskoos tema viimase kuu siin siiski nauditavaks muuta. Hüvastijätu pidusid, istumisi ja olukordi tuli puuküürnike kahekordse elukaaslasega korduvalt ette. Isegi embasime! Muide just Mari-Liis oli mu simulaatoripartner Garudasse kandideerimise päeval ning koos sai läbitud nii muudki (nagu näiteks hullu sloveenlase kohtamine).

Ka Mari-Liisi lahkudes jätkus majas lõbu... Made vaaritas meile veel head ja paremat, korrastas maja meie tagant ning ka õllet jagus. Mis meil veel tarvis? Minu väike pereemake harjutas, et tulevikus kolme lapsega hakkama saada. Õhtuti saatsid meid filmiõhtud ja kaardimängud. Lõime ka üheskoos xboxi mängides teleka ees tantsu ja kahekesi käisime agaralt jõusaali ja basseini vahet. Siiski ühel väga kurval päeval pakkis ka Made asjad ning asus Eestimaa ja Mimi suunas teele. Olin tõsiselt löödud, kuid mõistan, et Madeke peab ka omi asju ajama - juulikuus ootab teda Prantsumaal ees joogainstruktori koolituse lõppmoodul ning ülejäänud ajal peab koolituse teiste osadega tegelema. Nii olemegi hetkeseisuga pikimat aega lahus, mis meil veel ette on tulnud... ligi 2 kuud, enne kui augustis mul jälle puhkus kätte jõuab. Oeh...

Vaikselt hakkasid asjaolud pärast naiste kadumist muutuma... Sabotöri mängimiseks polnud järsult piisavalt tegelasi, tantsima utsitaja puudus, tuli köök üles otsida ning uudistada, kuidas pesumasin töötab. Nalja ja lõbusust on majas küll jätkuvalt, kuid tihti tuleb ette päevi, kui mõni meist või lausa kõik oleme tööl ning majas on vaikus. Järgi on jäänud tolmurullid nurkades, pesemata nõud kraanikausis, mustad aluspüksid kohvris ootamas hotelli pesumaja ning pohmas mehed diivanil. Tegelt nii hull ka pole... oleme siiski ju asjalikud piloodid! Kuid tuleb tõesti ka selliseid päevi ette. 

Ülehomme pühib natukeseks Indoneesia tolmu plätadelt ka Anti, tõmbab talvesaapad jalga ning ajab vammuse selga ning suundub kurikuulsasse Eesti suvve... hirmuäratav lausa. Loodame, et meie Fifapartner ja õllekaaslane külme kätte ära ei sure. Ka Margusel terendab puhkus ning siis pean vist üks kõik õlle ära jooma!

Ah, tegelt pole elu üldse nii hull, aga neid mõnusaid Eestipäevi ja kallist Madekest jään küll igatsema...

Toomas, kes elas kõrva taga

Vahele üks väike lugu ühest meie kodugekost, kelle nimi juhtus olema Toomas. Kui üldiselt on need sisalikupoisid üsna arglikud, siis Toomas oma nooruse uljusest oli julgust täis. Peo peale võttes silkas ta rõõmsalt pikki mu karvast kätt üles. Õlal poseeris ta veidike neiudele ning jätkas oma rännakut pikki põske mu kõrva taha. Sealt leidis ta endale meeldiva varjulise koha ning ilmselt eeldas, et küll sinna satub ka igasugu satikaid. Nii me Toomasega koos mängisime teiste vastu ligi pool tundi sabotöri kaardimängu ning lasin tal siis minna oma teed... 

Rahvusvahelise lennukogemusega mees

Vähem kui kahe kuu jooksul olen Makassaris lennanud viite uute sihtkohta ning selle kuu lõpus peaks see arv tõusma kaheksani. Eriliselt märkimisväärsed (vähemalt mu enda jaoks) lennuväljad sain kirja täna, kui sain esimese rahvusvalise lennukogemuse Garuda, suundudes Dili linna, Ida-Timoris ning teisena maandusin Bali saarel.

Üldiselt tuleb tõdeda, et tänase päeva graafik tekitas segaseid tundeid - et teha Bali-Dili edasitagasi lend, tuli Makassaris ärgata kell 4 hommikul, reisijana läbitud lend Balile väljus kell 7 ning juba Dili suunas saime rattad maast lahti 10 paiku, et siis juba kell 14 seal samas tagasi olla ning oodata tagasilendu kodubaasi ning koju jõuda kell 20:00... Seega 16 tunnine tööpäev vähem kui nelja lennutunni nimel, kuid mida iganes! Bali oli üks sihtkohtadest, kus maandumata ma Indoneesiast poleks saanud lahkuda. Lisaks lend Ida-Timorisse, mis minu gümnaasiumipäevil alles sai iseseisva riigi staatuse ning vahtisime Rolpaga seda jaburat kohta geograafia tunnis kaardi pealt, uskumata et kumbki meist oma jala sinna tõstab...

Kuigi sain kirja järjekordsed linnukesed oma Indoneesia seikluses, ma sellist päeva rohkem korrata ei soovi. Pärast Bali mahakriipsutamist on siin riigis mul jäänud veel viimane eesmärk - läbida sukeldumiskoolitus ning suunduda Raja Ampati nimelisse paradiisi (maailma kõige mitmekesisema mereeluga koht) veealust imet nautima. Kui on minuga ühineda soovijaid, võtan kõik endaga hea meelega kaasa! Tulge veel külla... ehk on veel viimane võimalus selleks...

Viimase kolme nädala kokkuvõte (tervitusega väiksele õele Maarjale, kes nõudis värskeid lugusid)

Praeguseid ridu panen kirja vanast heast Balikpapanist. Ei, me pole siia tagasi kolinud, vaid me uued lennurotatsioonid näevad ette ka kolmepäevaseid peatumisi siin linnas. Iseenesest oleksin võinud vabalt ka minna meie vanasse majja, mida kahjuks lepingujärgi rendime kuni juunikuu lõpuni, kuid hotellis on mõnusam vedeleda. Siiski eile võtsin ette vana hea hash runis osalemise, läbisin 32 kraadises kuumuses 9,5km pikkuse maastikujooksu ning karistasin preemiaks sisse neli külma Bintang õllet. Oli mõnus näha vanu tuttavaid ja juttu jätkus kauemaks. 

Eile õhtul jõudis Indoneesiasse ka mu südamedaam, kuid saatuse vingervussi tõttu oleme täna erinevates linnades. Halenaljakaks muudab olukorra see, et algselt oli Madel lennupilet just Balikpapani, kuid enne selle kuu graafiku kättesaamist vahetasin selle Makassari pileti vastu. Nokk kinni, saba lahti...

Omad esimesed kümme päeva Indoneesias veetsin Makassari ühes parimas hotellis, mis oli meile ette nähtud, et piloodid saaksid uute linna kolides endale maja käia otsimas. Minul aga oli kodu juba olemas... olin eelnevalt kokku leppinud kahe Eesti esimese ohvitseri Mari-Liisi ja Margusega, et kolin nende poole. Elu oli kerge - ajasin hotelli hommikusöögilauas kõhu ääreni täis, lende sellele perioodile ette polnud nähtud (et maja otsimist mitte segada), vedelesin basseini ääres, mõnulesin saunas ning õhtusöögiks sõin burgereid.

Siiski ühel hetkel ei suutnud ma enam lebos olla... tekkinud oli jube lennuisu. Panen siia vahele väga sügava mõttetera Da Vinci sulest "For once you have tasted flight you will walk the earth with your eyes turned skywards, for there you have been and there you will long to return.". Enam paremini seda tunnet kirjeldada ei saa. Läbi pusimise saingi end lendama orgunnida. Tuleb tõdeda, et lendamine on nagu jalgrattasõit. Sel korral oli paus sees olnud ligi poolteist kuud, kuid keha teadis täpselt, mis teha tuleb. Muidugi oli õhus olemine taaskord üks suur nauding ning jäin suure huviga ootama oma uue kuu graafikut. 

Balikpapanist lahkudes olime teistega pilootidega arutanud, et lõpuks ometi saame mingit vaheldust ning uusi huvitavaid sihtkohti proovida. Oli ju meie endine kaheksa liiniga võrgustik kuivanud kokku ning lendasime Balikpapanist vaid Yogjakartasse ja Berausse. Samuti jagati kõigile igakuiselt lennutunde vaid peoga ning harva ületasid need 30 tundi. Ise veel muigasime, et töökoormuselt oleme ilmselt kõrgemailt tasustatud esimesed ohvitserid maailmas. Seega nagu eelnevalt mainitud, ootused olid laes... ja oh seda pettumust, kui siis maikuu lennuplaani nägin... samad sihtkohad ning 29h. Püüdsin küll graafikut muuta, kuid edutult... Siiski praeguseks on läbi planeerijate muudatuste mulle lisatunde ning sihtkohti jagunenud ning tuju on paranenud. Lennud on olnud huvitavad, uued kaptenid mõnusad mehed ning õhust vaadatuna on Indoneesia ikka imekaunis.

Mamuju lend

Bali kõrgeimad tipud - vasakpoolse (3km) tippu oleme Made ja Margusega ka matkanud  

Päikeseloojang pealpool pilvi

Aprillikuu viimasel päeval tuli mul lõpuks hotellist välja kolida ning võtsin oma 9 kohvrit, kotti ja kasti (ikka reisimine Indoneesia stiilis) ja sõitsin eestlaste ukse taha. Oleme Madega teadatuntud puuküürnikud - Tallinnas kolisime mu venna poole, kuniks ta meid enam välja ei kannatanud ning kolis välja, Balikpapanis saime magusa jutuga Mari-Liisi katuse alla, kuniks ta meid maha jättis. Praeguseks on juba teada, et ta järgmisel kuul jätab ta lõplikult Indoneesia seljataha, seega siis on meil vaja veel välja süüa Margus ja maja on meie!

Hetkel on keeruline olnud end seal sisse seada, kuna minu saabudes käis terves majas kõva remont. Kogu mööbel oli kokku kuhjatud elutoa keskele ning remondi kvaliteeti nähes läksid mul silmad suureks... osa mööblist oli värvipritsmeid täis, põrandad kaetud värviga, maalriteipi polnud kasutatud ja seega olid kõik pistikud ning lülitid värvised ja seinte nurgad ja laed koledalt plätserdatud. Jäin maalreid kurja füürerina ootama ning vähemalt minu tuba sai no enamvähem okei. Olin nagu uhke isa, kui nägin, et mehed minu õpetussõnade järgi maalriteipi kasutasid ning seinte värvi ülemised servad said sirged :).

Remont

Üldiselt on meil piirkonnaga üpris vedanud. Kuigi majade ehituskvaliteet on Eesti mõistes kehv, on tegu ühe korralikuma elamurajooniga Makassaris. Lisaks meile kolis Balikpapanist siia veel kuus pilooti koos 13 pereliikmega. Juba eelnevalt oli siin ees mitmeid piloote, seega on selles väikses mõnekümne majaga alas umbes 20 Garuda pilooti. Ühte pilootide poolt eriti ülerahvastatud tänavat nimetame hellitavalt Jalan (tänav) Garuda. Sel tänaval elab lisaks meile ka endine Estonian Airi kapten Anti oma perega. Ajal mil meie majas käis remont (ning söögitegijat Madet polnud veel siin), sai seal majas maitsvat hommikusööki ning ühiseid tegevusi jagub küllaga.

Krabi ja tiigerkrevett

Lisaks meie tavalisele xBoxi peal Fifa mängimisele võtame vahetevahel ette ka väikseid päevaseid otsi Makassari külje all asuvale Keke nimelisele paradiisisaarele. Seal on kohatud nii väikseid haikalu, moreene, flöötkalu, kui ka teisi tegelasi. Sel korral võttis üks mõnusamaid USA kapteneid oma harpuuni snorgeldamisele kaasa ning sai teenitult kätte kaks kala, millest ilmselt küll vaevu sai midagi hamba alla. Tagasiteel Kekelt tehakse tihti vahepeatus ka teisel saarel, kus on ka inimasustus ning lasime seal endale grillida kolm väiksemat haikala. No küll maitses hästi!!! 

Sel ajal kui mina neid ridu Balikpapanis kirja panen, suunduvad Made ja teised eestlased parajasti Kekele. Juba õhtul saabun ka mina Makassari ning üle kolme nädala oleme jälle kahekesi koos (+Mari ja Margus). 

Igatahes, stay tuned ja muidugi pange hullu!

Need momendid...

Päeva esimesel lennul on stjuardess imeliku näoga. Küsin talt, kas kõik on korras. Noogutab pead ja ütleb, et tal hakkas just menstruatsioon... ma ei oska vastuseks midagi kosta ning pobisen "okay" ning kapten vaatab tema poole ja teatab "congratulations". 

Autojuht sõidutab mind parajasti lennujaama kiirusega umbes 70km/h, kuid hakkas siis järsku hüüdma "oi-oi-oi-ui-ui" ja käsipiduriga autot pidurdama. Lõpuks saime tee serva pidama, poisu jooksis esimese puu juurde, tõmbas püksiluku lahti ning asus enesekergendusele. Lippas siis kiirest autosse tagasi, kostis "sorry, mister, sorry-sorry mister" ning sõit võis jätkuda. 

Remondimehed, kellele äsja õpetasin maalriteibi kasutamist, värvivad viiekesi paljaste ülakehadega minu kümne ruutmeetrist tuba helesiniseks (pidi olema valge värv, aga Indoneesias ikka juhtub) ning laulavad kaasa Aqua laulu "Barbie Girl". 

Toimetan vaikselt pissuaari ääres ning kõrval põit kergendab tüüp vaatab iga sekundi tagant minu poole. Olen veendunud, et vend teeb peagi minuga juttu. Kuid siiski mitte, poiss saab omad asjad tehtud, laseb ilusti vett peale ning asub sealsamas pissuaaris käsi pesema (hiljem kuulsin teistelt, et on väga populaarne ka oma tilli seal pesta ning seejärel käsi ja miks mitte ka nägu). 

Skypemiseni!

On kerge kaotada sidet kodumaaga, kui oled kõigist eemal, ei näe neid, ei saa kellegagi suhelda, ega saa üritustel luua üheskoos uusi mälestusi. Ma tõesti ei saa aru, kuidas veel 10 aastat tagasi oli võimalik väliseestlasena elada kaugel maal, kui polnud veel Skype'i (õige eestlasena seletame siin muidugi kõigile, kes selle loomise taga on).

Skype vahendusel oleme käinud mitmetel pidudel, osa saandud Helena ja Silveri pulmast, jõulupidudest, mänginud mänge ning rääkinud tunde toredate inimestega. Järgnevalt väike pildikodu ekraanitõmmistest (esimest korda elus kasutan seda sõna).

Esimene kõhunägemine

Jõulumees!

Mjäugumine Skypes



Unetud ööd

Väga rahvusvaheline kõne surmtõsiste Tammuritega

Ette on tulnud ka harvaesinevaid Skypemis vigastusi - kiirabi tuli järgi emale, kes oli just põlvekõõlused murdnud 

Tubli lapselaps helistab muidugi ka vanaemadele Tallinnas ja Parksepas ning vanatädile Moostesse

Isegi pitse saab Skype vahendusel kokku lüüa!

Lõpetuseks ka üks pilt teiselt poolt ekraani. Nagu piltidelt selgub, ei kanna ma Skype'ides eriti riideid...

Mis ma muud oskan kosta, et tõmmake meile ikka traati, naerame ja nutame koos, kuulame uusimat klatši ning paneme Skype'i vahendusel pidu.

SKYPEMISENI! 

Noorus on ilus aeg...

Sai tagantjärgi taas üks video Indoneesiast valmis. Aasta siis oli 2013, presidendiks oli Yudhoyono, juuksed mul lehvisid veel tuules ja meri oli põlvini. Oh noorus!

Viie piloodi ja kolme lennusaatjaga võtsime ette väikse snorgeldamistuuri ja SIIT VIDEOST võite vaadata täpsemalt, mida kõike me seal nägime...

Iga roju oma koju ja midagi vaatamiseks

Homme varahommikul asun taas teele Indoneesia suunas, see kord väikse muutusena Sulawesi saarele. Tänud kõigile mõnusa aja eest, kuid järgmiseks korraks orgunnige normaalsem ilm. Vist liiga entusiastlikult said lühikesed püksid siia kaasa võetud...

Pikka juttu praegu ei räägi, kuid kel huvi on, võite vaadata videokokkuvõtet meie perereisist Indoneesiasse. Selleks vajutage SIIA. Hoiatan, et video on pikk (54min) ning kvaliteet on netti üleslaadimisega natuke kehvemaks läinud.

Nägudeni! Cheers!

Märt

Kodutud

Meie natukenegi stabiilne elurütm pudeneb taas sõrmede vahelt. Balikpapani baas ei toonud Garudale soovitud majanduslikke tulemusi ning see suletakse järgmise kuu keskpaigas. Lennud läbi selle linna jätkuvad siiski, kuid piloote selles baasis enam ei hoita. Õnneks ei jäeta meid päris tühjade kätega, vaid viiakse üle Makassari linna Sulawesi saarel. Kuulujutud selle ümber käisid juba viimased pool aastat, seega keegi meist üllatunud polnud.

Mingimääral on see muutus teretulnud, kuid samas tuleb seljataha jätta see habras stabiilsus, mis me siin riigis üles suutsime ehitada. Tuli hüvasti jätta heade sõpradega ning linnaga, kus sa teadsin, mis kus asub. Nüüd tuleb taas hakata avastama. Vähemalt ootavad meid ees kolm mõnusat eesti pilooti ning neist ühe perekond. Seega päris tundmatusse me ei hüppa, kuid ausaltöeldes on kurb Balikpapanile tsau öelda...

Viimasel päeval andsime üle meie esimese tõelise kodu võtmed (kuna üür on mul makstud juulikuuni, siis rendime seda nüüd välja. Oleme globaalsed kinnisvara ärikad...), müüsin turul maha oma rollerist musta suksu (mul taheti korduvalt nahka üle kõrvade tõmmata), viisime hunniku Makassari minevaid asju oma prantsuse sõbra poole, loovutasime kastide viisi kraami heategevuseks ning ütlesime Balikpapanile nägemist.

Nüüd oleme Madega kodutud... kuigi meil on maailmas kaks korterit, pole meil elupaika. Täna magasime näiteks lennukis :). Meie praegune aadress ongi Boeing 777-300, rida 16, istekohad E ja F. Vähemalt on vein siin aadressil suurepärane! 

Meie jooksud Balikpapanis on joostud

Oleme kirjutamise momendil teel kodumaa poole. Teeme küll väikse kümnetunnise kõrvalpõike Amsterdami, kuid siis juba istume endise tööandja lennukisse ja põrutame Eestisse! Kuid sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Üleeilsega sai joostud meie jooksud toredas Balikpapani linnas. Osalesime oma viimasel Hash Runil, kuna tulevik viib meid uute baasi.

Väike tutvustus neile, kellele me sellest spordiklubist rääkinud pole - Hash Run on jooksugrupp, mis on laialdaselt levinud Kagu-Aasias ning ka mujal üle maailma. Pea igas Indoneesia linnas võid leida sellise spordiklubi. Näiteks Balikpapanis oli umbes 10 erinevat ning meie võtsime osa kahest neist. Jooksud toimuvad igasugusel võimalikul maastikul - tuleb läbida tihnikuid, paksu metsa, ületada ojasid ning jõgesid, võtta meeletuid mäkketõuse ning alla punuda järskudest nõlvadest, sörkida läbi inimeste tagaaedade ning ületada laiuvaid lagendike. Tavaliselt kujuneb distantsiks 7-10km, kuid antud kliimas ning antud tingimustes pigistab see sust viimsed mahlad välja. Lõpetuseks kulistatakse kõrist alla paar kasti õllet ning kõigil on hea. Lühidalt meeldib neile tutvustada end järgmiselt  - "A drinking club with a running problem". 

Otsustasin otsad kokku tõmmata, kirjutades väikse kokkuvõtte, mida me pooleteist aasta jooksul selles jooksugrupis saavutasime ning mis juhtumisi meil seal oli:

Osalesin umbes 60-l jooksul ning Made umbes 70-l

Läbisime joostes umbkaudselt 500 kilomeetrit

Saime kingituseks 10 vägagi vulgaarset T-särki

Saime endale Hash Runi nimed - üle maailma tuntakse mind nüüd kui Flying Kontol (lendav M..) ja Made nimeks sai Helipad (üldiselt läks meil hästi - mõni tegelane kannab nime Brown D*ck, Prince Buttf****r jne)

Viskasime Madega ära 5-6 paari jalanõusid, mis enam kanda ei kannatanud

Nägin, kuidas kummardavale 65-70 aastasele mehele visati õllet paljaste kannikate vahele

Kohtasime siin pea kõiki oma suurimaid Balikpapani sõpru

Tutvusime igasuguste vähem ja rohkem kahtlaste, kuid toredate tegelastega

Jäime korduvalt kinni paksu mutta - kord jäi Made nõndamoodi kinni, et omal jõul välja ei saanud. Üks prantslane nägi pikalt vaeva, et ta sealt välja tõmmata

Kord jäi mu jalg nõnda kinni, et muda sõi ära mu jalanõu - kaevasin ta maa-alt(!) uuesti välja, kühveldasin muda seest välja ja jooksin edasi

Läbisime mudavälju, kus muda oli põlvini

Jäin minemata nii mõnelegi lennule, kuna tuli Hash Runile minna - andsin lennud mõnele teisele piloodile

Hash Runist võtsid osa pea kõik meie külalised - Mats ja Kärt-Katrin, Eiko ja Elis, Pille, Merle ja Eva-Liina, Ingrid, Ronn ja Kalev

Vedasime endaga kaasa kokku kuus pilooti, kes kõik jäid väga rahule

Jäin korra pimeda peale ning olin kadunud kuskil keset tühermaad - abikäe ulatasid kohalikud, kes mind alustuseks autoga viisid peateele ning sealt viskas mind ära mingi teine tore tegelane

Eelviimasel jooksul kukkusin rinnuni pruuni jõkke ning taskus olnud Made mobiil andis otsad

Nägime korduvalt kohalike paljaid tille, kui nad end kuskil veekogus pesid

Jõin ära 50-100 õllet

Hash Runiga seoses võtsime osa hommikul kell 6 startivast linna sünnipäevajooksust, kus osalisi oli paartuhat ning distantsiks 10km

Saavutasime suurepärase füüsilise vormi - mina pole kunagi nõnda heas jooksuvormis olnud

Õppisime tundma suurt osa Balikpapanist ning selle lähiümbrusest

Sai naerda ja vanduda mõnuga

Saime suurepärase elamuse

Juhtumisi oli veel ja veel ning kui kirja panna ka teiste inimeste äpardused, siis jäängi kirjutama. Igatahes nautisime seda täiel rinnal ning Makassaris otsime kindlasti tolle linna Hash Runi pundi üles (telefoni number on juba olemas). 

Tip Top

Olen alati armastanud krevette. Eestis olles pidin leppima külmutatud nirudega, aga ikkagi oli neid hea nokitseda ja maitse tundus vapustav.
Muidu ma pole kohaliku ja üldse Aasia toidu austaja, siis siinseid krevette ja kalmaare ma lausa jumaldan, aga ainult grillituna :) Kui nad jahus läbi rullitavad ja tulikuumas õlis küpsetavad on minu jaoks toit rikutud. Ei lähe kohe üldse !

Kas Teie suudaksite sellisele krevetile vastu panna ?

                                               

Indoneesia liikluseeskirjad

Indoneesia liikluskorralduses on tore süsteem või kui täpsem olla, siis selle puudumine. Nagu vist eelnevalt oleme maininud, siis juhilubade saamiseks ei läbita koolitust, vaid minnakse politseijaoskonda ning ostetakse sõitmisõigus. Mina olen pätt ja sõidan ilma lubadeta, kuna soodsam on kinnipidavale liikluskorraldajale libistada 3-10€, kui osta (!) load 35€ eest. 

Praeguseks on meid kinni peetud vaid korra, kuid siis aitas alati töötava lause "Aku pilot pesawat Garuda" ehk "Ma olen Garuda piloot". Viskasin jutu sekka ka lause "pilot pesawat, tidak problem pilot sepedamotor" ehk "lennukipiloodina pole probleemi piloteerida rollerit" ning olingi tagasi teel. 

Üldiselt tundub, et liikluskorralduses reeglid puuduvad, kuid kõik on tuttavad ühiskonnas iseloodud süsteemiga. Panen kirja mõningad reeglid, luues sellega ilmselt esimese liiklusõpiku Indoneesias:

-Load tuleb endale osta

-Sõita ei pea oskama

-Väetim/vaesem jääb peale - kui roller sõidab otsa autole või vastupidi, peab autojuht andma rollerijuhile raha, sest ta on ilmselgelt rikkam

-Pärast õnnetust/kõksu sõidavad pärast omakohut (vahepeal virutatakse kiivriga) kõik oma teed edasi (meil on olnud 3 kõksu, mis lahenesid mõne sekundiga)

-Auto/rolleri tuled võib vahetada ükskõik mis värviliseks (sinised suunatuled, vilkuvad pidurituled jms on lihtsalt lahe) või üldse kinni katta

-Suunatulesid üldiselt kasutama ei pea, kuid võimalusel näita sellega ristivastupidist

-Ringteele sisenemisel peavad teed andma ringteel olijad, et tekitada paremaid ummikuid

-Peateele (mitte et seda siin eksisteeriks) keerates tuleb võimalikult paljudele ning maksimaalselt ohtlikult ette keerata ning seejärel tõmmata hoog minimaalseks, et teistel oleks parem pidurdada

-Kui näed mõnda valget inimest sõitmas, tuleks talle kõrvale tõmmata ning temaga juttu ajada

-Pärast vigastatutega õnnetust peaks nad kätest-jalgadest tõstes viskama kõik kokku suvalisse autokasti - kindlasti tuleks vältida kannatanute fikseerimist

-Politseile tuleks pistist anda, kuna nad on vormikandjad ning seetõttu Indoneesias au sees - siis ei pea pistist andma, kui sinu vorm on tähtsam

-Kohalikul ühistranspordil on õigus kõigile otsa sõita, kuna nende masinad on nõnda logud, et need ei maksa midagi (vaata uuesti suunatulede reeglit)

-Punase tulega võib teatud märgistatud kohtades sõitmist jätkata (see reegel mulle ausaltöeldes meeldib, kuna on palju ristmike, kus pöörajad kedagi ei sega)

-Punast tuld võid ka lihtsalt vältida ning lampi läbi liikluse panna (see reegel mulle ei meeldi)

-Ristmiku ületades on hea idee vaadata igas suunas, kuna ellu jääda on tore

-Vastassuunas sõitmine on okei. Et vähendada ohtlikust tasub veel tuled ka ära lasta, et need vastutulijat pimedas ei segaks

-Kui rollerit tankida on tarvis, siis selle töö teevad teiste seas ära ka tänava ääres kütust müüvad 4-7 aastased lapsed
-Ristmikul otse sõites peaksid sisse panema hädatuled, kuna muidu inimesed ei saa aru, kuhu sa lähed (vaata uuesti suunatulede reeglit)

-Kuna riigil on tohutud naftavarud ning on maailma umbes kahekümnes nafta eksportija, siis on 600,000 inimesega linnas vaid umbes 7 tanklat, mis müüvad kütust vaid vahemikus 8.00-16.00.

-Signaalitades ja tulesid vilgutades annad märku, et annad teisele liiklejale teed. Samade märguannetega annad ka märku, et ei anna talle teed

-Rolleriga võib maksimaalselt sõita neli inimest, kuid sobib ka 5 või 6

-Rolleriga sõites peaks suur redel kaasas olema

-Üldiselt saab rolleriga kõike vedada (näiteks elusaid sigu)

-Kui teeületaja käega ei vehi, siis ei pea teda üle laskma (eriti ülekäigurajal)

-Liikluses on kõige mugavam liikuda ussi stiilis ühelt teerajalt teisele põigeldes

-Kui vastassuunas liiguvad vaid rollerid, on okei teha autoga nende rajal möödasõitu, kuna sina oled autos ning selles on ohutu

-Autode sisustus tuleks kättesaadavate vahenditega võimalikult koledaks muuta (näiteks täitma armatuurlaua mänguloomade/suure pruuni karvase riidega või lakke tõmbama oranži kunstnaha)

-JNE JNE JNE JNE JNE

Kui need paar asja välja arvata, on muide sõita tore :). Lisaks loetakse Balikpapani liiklust üheks normaalsemaks terves riigis!

Banaani riik.

Kui paar kuud tagasi sõitis laev läbi veealuste elektrikaablite, mille tõttu olime elektrita päeva, siis eile läks elektrijaam põlema, mille tõttu olime elektrita 22 tundi. Märt tegi veel õhtul nalja, et võib olla lõikas keegi kaablid läbi.

Banaani riik. Neil on raha jalaga segada tänu naftale, kullale ja gaasile, aga korralikku elektrijaama ja süsteeme endale riik tagada ei suuda. Pidevalt tehakse elektrikatkestusi, et elektrit linnale võrdselt jagada (imelik asi), vee kaevu parandatakse 3 kuud ja vett saad kaks korda nädalas. Suured jagamis ja jaotamis vennad on.

Te ei kujuta ettegi kuidas tahaks Euroopat.

Elu ilma veeta.

Kas Teie kujutaksite tänapäeval elu ette ilma veeta ?

Meid pannakse viimasel ajal kõvasti proovile ja vaadatakse kaua vastu peame. Eestist tagasi tulles ootas meid köögis suur veekahjustus ja mööda lage jooksev pragu. Elektrikatkestused külastasid meid vähemalt 2-3 korda päevas ja eriti meeldis neil tulla öösiti. Maas vedeleval paberil oli teadeanne, et järgmised kolm kuud on meie piirkonnal ainult vett laupäeval ja pühapäeval. Ülejaanud nädalapäevad vesi puudub, sest parandatakse kaevu.

Meil vajus suu lahti ja närvid olid viimasele piirile pandud. Ei saanud hambaid pesta, rääkimata endast ja teistest vajalikest tegevustest. Me teeme 5-6 päeva nädalas trenni ja higistame ka lihtsalt olles, sest väljas on palav. Vahel olime haisukotid. Käisime sõprade juures pesemas või ujusime basseinis. Väga piinlik.

Üks õhtu oli eriti piinlik, kui kutsusime sõbrad õhtusöögile. Kui inimesed saabusid, siis kadus elekter, ei saadud käsi pesta /tualetti kasutada, sest vett polnud, elamine oli palav ja midagi ei näinud. Elame nn rikaste piirkonnas, aga see hetk oli küll vaese mehe tunne.

Ühel hetkel lakkasid töötamast tualetid. Päris rõve. Kallasime aga enda joogivett tualetti, kui üks hetk polnud meil endal midagi tarvitada. Kuna vee puudus oli käes, siis pissisime aeda (kes nuttes, kes salaja) ja tualett oli hädaolukorraks.

Meil on aias 1000L tünn, mis ongi sellisteks juhtumiteks mõeldud, loomulikult oli see tühi. Helistasime majaomanikele, kes muretsesid sisse vee ja pumba, mille abil vett majja transportida. Algul polnud surve kiita, aga vähemalt ei pidanud enam aias nuttes pissil käima. Pidupäev.

Reedeti oleme põnevil, sest siis saame pesu pesta ja täita tünni, et tulevale nädalale vastu astuda.

Mis sajandil me elame, et Sul on kodus korralikku vett ainult 2 PÄEVA nädalas ja seegi pole korraliku survega, vaid täielik naljanumber ja niimoodi KOLM KUUD !?!?!

Ärge raisake vett, hinnake seda. See võib nipsu kiiruselt kaduda.