Nonii, kallid lugejad. On teil
kõrini vihmasest Eestist? Aitab kahekraadisest temperatuurist? Kopp on ees
Edgar Savisaarest? Aga tõmmake sealt korraks uttu ja tulge meile Balikpapani külla!
Mats ja Kärt-Katrin tegid juba otsa lahti. Ostsime külaliste jaoks ka eriti
eksklusiivse kummimadratsi ja Made meisterdaks teile kohalikult turult ostetud
kala! Mida veel tahta?
Mats ja Kärt jõudsid Balikpapani
16.11, olles eelnevalt külastanud Jakarta külje all asuvat paradiisisaart ning
käisid ära Yogjakarta lähedal paiknevas Borobuduri templis. Oma esimesed
külalised võtsime vastu lennujaamast ning hüppasime renditud angkotisse
(kohalik ühistranspordi buss).
Asusime teele 50km kaugusel
asuvasse orangutanide ja päikesekarude rehabilitatsiooni keskusesse. Selgus, et
olime esimesed eestlased, kes selle kümneaastase eksisteerimise ajal seal käinud
olid. Mõnulesime džungli keskel asuvas
ülimalt meeldivas majas, jõime teed puulatvade kohal asuval rõdul ning nautisime
kohalikke hõrgutisi.
Kui olime toimuvat mõnda aega
nautinud, istus lauda meie giid ning tutvustas meile tegevuste ajakava. Alustuseks
suundusime puid istutama, mis tulevikus saavad kandma meie nimesilte. Kõik
peale Matsi istutasid puuviljapuu, tema aga kvaliteetpuidu puu. Edasi
suundusime rehabilitatsiooni peamajja, kus tutvustati koha ajalugu ning
eesmärke. Kõva vihma tõttu (olime siiski vihmametsas) jäi vaatetorn kahjuks
külastamata.
Ilma trotsides suundusime
päikesekarusid külastama. Parajasti oli käimas toitmisaeg, kus panime ka ise käe
külge. Saime kärust võtta hunnikuteviisi arbuusiviile ning peitsime neid karude
aedikus erinevatesse kohtadesse, et neile otsimisrõõmu pakkuda. Hiljem
jälgisime, kuidas tegelased jälle aedikusse lasti ning toitu mõnuga nosisid.
Enamik päikesekarusid on päästetud kohalike käest, kellele nad inimtegevuse
tõttu ette on jäänud. Lisaks on see liik ohus, kuna hiina rahvameditsiini järgi
on nende sapipõiel uskumatud raviomadused... nagu ka orangutanide ajul... Eriti
tore karuke oli kolmekäpaline rõõmsameelne tegelane.
Esimese päeva lõpetuseks käisime
hämariku ajal kohaliku kaluripaadiga mööda jõge põristamas. Selles piirkonnas elavad
mitmed ninaahvide perekonnad ning meil läks õnneks ning nägime paarikümmet
neist. Tegelased tšillisid rõõmsalt puu otsas ning mõned kargasid ka
maapinnale, et meid palmilehtede ragistamisega hirmutada. Võib-olla olid nad
hoopis huvitatud Made ja Kärdiga paaritumisest...
Õhtu veetsime oma mõnusas
džunglimajas, sõime meeldivat õhtusööki värskes õhus ja nautisime toredat
seltskonda. Öö oli täis metsikut džunglikisa... Uni oli aga magus-magus...
Hommik saabus liiga kähku.
Ajasime end kell kuus üles (samas polnud me nädal aega nõnda kaua magada veel
saanudki), et varakult toimetama asuda... aga vihmamets oli oma nime vääriline.
Kallas korralikult ning ajakava nihkus paar tundi edasi. Pea esimest korda
tundsime Indoneesias jahedust ja värsket õhku.
Lõpuks otsustasime, et me pole
suhkrust tehtud ning läksime orangutange vaatama. Keskuses elab kokku üle 200
orangutani, kes kõik on jällegi päästetud kohalike käest, kes neid mustal turul
müüvad või kes neid väiksena koduloomana hoiavad, suuremana aga hülgavad. Keskuse
eesmärk on neid harjutada loodusega, et nad kunagi tagasi vihmametsa jälle
lasta. Saabusime toitmisajaks orangutanide juurde ning vaatasime, kuidas nad
toore jõuga kookospähkleid puruks kiskusid ning nende sisu nautisid. Nägime nii
90 kilost alfaisast, pisikesi ahvibeebisid ning teisi tegelasi.
Päeva lõpetuseks
nautisime veel meeldivat paarikilomeetrist matkarada ja 45 meetri kõrgust
vaatetorni. Nautsime veel viimaseid hetki oma majas ning suundusime angkotiga
taas kodupoole.
Balikpapanis meil nõnda palju teha polnud,
kuid see-eest sai rolleritega koos maha sõidetud umbes 100 km. Muuhulgas
käisime vaatamas mudahüpikuid, tähtsat monumenti, kohalikke turge ja meie rande.
Nautisime mõnusaid maitseid ning katsetasime puuviljadega. Lisaks tähistasime
Made sünnipäeva ja pugisime kooki.
Igatahes oli ülimalt tore ja
naeratus oli näol. Seega vabanege ka teie külmadest ilmadest ja Edgar
Savisaarest ning tooge meile rõõmu ja musta leiba! Kohtumiseni siin!