Tere ! Oleme tagasi Indoneesias ja taastume lendudest.
Eestis oli bueno. Külm ilm oli vahelduseks kosutav ja loomulikult oli meil hea meel näha perekondasid ja sõpru.
Pean tõdema, et lendamine pole endiselt minu teema. Kui algselt oli hirmuks ainult lendamine, siis sellele lisandusid lennujaamad.
Helsingi ja Singapuri lennujaamad olid arusaadavad ja kõik Ok. Singapuri maandusin 11ndal novembril kell viis õhtul (nende aja järgi). Seljataga oli 12 tundi lendu ja väsimus. Järgnes suund Jakartasse - kus algas minu madalpunkt ja trauma. Jakartas maandusin kell 21 õhtul (nende aja järgi), lend Balikpapani oli kell 5 hommikul. Seega tuli mul oodata 7 tundi. Jeiii.
Pidin ennast transportima terminal 1. Seega hakkasin otsima kollast bussi, mis sõidab terminalide vahel. Tund aega vales kohas seistes ja juba kohalike meeste poolt närvi aetud, leidsin õige koha üles. Kell oli 22 läbi ja tahtsin lennujaama sisenda, et seal oodata check-in aega.
Kõndisin turvakontrolli juurde ja seal teatati, et lennujaama sisse ma ei saa, et alles kell kolm lastakse sisse. Olin päris segaduses ja jahmunud. Kõndisin turvakontrollist eemale ja hakkasin mõtlema, et kus ma 5 tundi ootan. Olin megaväsinud. Viimasest toidukorrast oli möödas 6 tundi ja kurk kuivas. Süüa / juua kuskilt ei saanud, kuna toidukohad olid kinni ja kraanivesi ei ole kõlblik.
Ringi vaadates otsisin kohta, kuhu maha istuda. Nägin silte, mis viitasid teisele korrusele, kus asub shopping area ja kohvikud. Vudisin ruttu sinna ja mida ma näen - kõik poed ja kohvikud suletud. Olin päris kurb, kuna ei teadnud mida edasi teha. Istusin korraks maha ja proovisin internetti saada- ei õnnestunud. Üks hetk kuulsin imelikku krõbistamist ja teine hetk jooksis SUUR ROTT seal ringi. Võrdluseks paneksin kodujänese. Rõve.
Sain peavarju 15 minutiks, siis suunati mind tagasi välja. Jäin trepi peale istuma, sest mujale ei olnud minna. Silmad vajusid koguaeg kinni, veepuudus oli suur ja kõht korises. Õnneks olid vanemad kaasa andnud lagritsa komme, mida enda turgutamiseks näksisin, kuigi need väga ei aitanud.
Ühel hetkel hakkasid kohalikud sinna samma magama tulema. Laotasid ajalehe / rätiku maha, kingad jalast ja pea alla padjaks. Ma vaevu tahtsin seal istuda, sest väiksed putukad kõndisid ringi ja see oli ikkagi kivist põrand. Lõpuks olin nagu kohalik, sest ma ei suutnud enam istuda ja olla.
Laotasin enda salli laiali ja heitsin pikali, padjaks kõva kohver. Pole ennast elusees nii madalalt ja mustana tundnud. Vahel tundsin, et olen heidik ja kodutu, kes peab muretsema, kus / kuidas enda õhtu üleelada. Peale nutmise ja olles negatiivsete tunnetega ülekallatud, pidin leidma viise, kuidas ennast 5 tundi üleval hoida. Arvuti aitas 2,5 tundi, siis lihtsalt võitlesin ülevalolemisega.
Kell kolm sain lennujaama. Kohalikud loomulikult said head jõllitamismaterjali. Proovisin hoida madalat profiili ja olla kuskil seina ääres, kuna tundsin ennast suhteliselt räpasena, lisaks silmad olid väsimusest ja nutmisest punased ja paistes.
Pilet kätte saadud, asusin väravat otsima. Pea enam suurt midagi ei jaganud. Tihtipeale unustasin ära, kus ma olen ja kuhu ma suundun. Lennuki väljumiseni oli veel 3 tundi. Üks hetk vaatasin, et minu lendu pole ühelgi telekal, mis näitavad lendude informatsiooni. Kõndisin tuimalt värav 6 suunas ja küsisin, et kas siit väljub lend Balikpapani. Olin õiges kohas.
Kuna ma olin pileti ammu ostnud, oli mul eticket välja prinditud. Üllatus üllatus. Minu eticketi ja lennujaama pilet ei klappinud. Aeg ja lennunumbrid oli täiesti erinevad. Lennukile sain kell 5.30, 12ndal kuupäeval. Olles 19 tundi üleval olnud, söömata ja veepuuduses, siis lennukis istudes ei reageerinud keha enam mu soovidele. Istusin tuimalt terve lend (2tundi) ühes asendis, vaadates ühte punkti. Maandudes võtsin kuskilt kokku viimased väiksed energiavarud ja tuigerdasin turvakontrollist läbi ja lennujaamast välja. Taksosõitu majja ei mäleta, ega seda, et olin kohvrist šokolaadid külmkappi pannud ja magamistuppa magama läinud. Magasin 16 tundi. Ärgates olin Jakarta lennujaamas toimunu tõttu endiselt negatiivsete mõtete ja halva enesetundega.
Järgmine päev oli täis diivanil pikutamist ja öösel 11 tundi und.
Vot selline lugu Lendamisest ja reisimisest on minul hetkel villand ja lennukeid / lennujaamasid ei kannata silmaotsaski.
Märt ka ilusti kohal ja enda teekonnast kirjutab peatselt. (:
No comments:
Post a Comment