Maratua 4. päev - perfektne hommik ja mitte nõnda perfektne pärastlõuna

Meie reisi viimase päeva alustuseks olin võtnud julge eesmärgi – ärgata kell kuus hommikul, et teha veel viimane sulps enne äraminekut. Olime nimelt paadi vastu kutsunud kella üheksaks ning soovisin Maratuast võtta veel viimast. Tuleb tunnistada, et kuigi ärgata oli keeruline, tasus see end mitmekordselt ära. Jätsin Made tukastama ning suundusin vaikselt restorani poole, mille piirdelt vaatasid Jun ja ta naine kahekesi mere poole.

Majaperenaine kiljatas pidevalt elevusest ning kiirendasin nende suunas sammu. Vaid kümne meetri kaugusel meist pistsid pirakad merikilpkonnad mereheina. Kuigi vesi oli rahutu, sain Junilt kinnituse, et kõik on ohutu ning olin juba paari minuti pärast vees. Esimese kilbu kohtamiseks kulusid vaid loetud sekundid ning kokkuvõttes läks mul nende kokkulugemine sassi. Kohtasin umbes kümmet elegantset kilbikandjat kellest kõige suuremate läbimõõt oli kindlasti üle meetri. Kuna lained oli väga kõvad ning hingamistoru ülemisest otsast peksis pidevalt soolast vett sisse, ronisin pärast 20 minutit ekstaasi purdest üles ning naeratus oli kõrvuni.

Üleüldiselt oli Indoneesia mõistes tegu väga külma ilmaga. Kuigi temperatuur oli vana hea 25 kraadi, puhus merelt kõva tuul ning hommikusöögilauas värisesime Madega bleedide sees. Peagi saabus paadimees, viskasime oma niisked kombud kokku, saime Junilt teele soojad käepigistused ning hüppasime rollude selga, et sadamasse põrutada.

Tagasitee jaoks olime eelnevatel päevadel juba natuke liiga läbi raputada saanud. Mootorpaat pani mõnusate laksakatega lainest lainesse ning meie all olnud lahtine pink kargles vägagi ebamääraselt. Siiski jõudsime elusalt, tervelt ja räbalatena Borneo saarele ning tuli veel ära kannatada see käänuline ja auklik kahetunnine sõit. Lõpuks lennujaama jõudnutena istusime ning lootsime, et äralend saabuks juba kiiremini. Siiski pidin erinevatele kohalikele kõigest rääkima ning lõppudelõpuks saime isegi veebruari alguseks pulmakutse Sulawesi saarele. Hoolimata oma kiiksudest on kohalikud tegelased tegelikult päris toredad (osaliselt).

Lend Balikpapani kulges muretult ning jäi mulje, et Made on reisist nõnda väsinud, et ta on ära unustanud, et kardab lennata. Kogu lennu tegeles ta näole kompressi tegemisega, kuna ta nägu oli päikesepõletusest ootamatult kõvasti üles paistetanud ning mulle vaatas otsa natuke võõras tegelane. Lennujaamast korjas meid üles sõber Brilliant ning kõigest kaheksa tundi pärast Juni käepigistust olime kodus diivanil siruli. „Kodu“, kallis kodu!

Maratua 3. päev - chiläx paradiisis

Maratua teisel hommikul virgusin ja tundsin, kuidas keha põleb. Enda kõrval nägin ära kõrbenud unist Madet. Metsaloomad polnud ilmselgelt talle ka see öö armu andnud. Siiski saime peagi normaalsed näod pähe manatud ning suundusime mere äärsesse restorani hommikusöögile.

Pärast mõnusalt maitsvat pannkoogi paagitäit otsustasin suunduda jällekord snorgeldama. Ajasin maski pähe ja uimed jalga ning soovisin Madele head und ning läksin otse restorani purdelt merre. Made suundus tagasi tuppa väiksele powernap-ile. Sulistasin vees oma tunnikese ning kohtasin eriskummaliste kujudega ning igat värvi tegelasi. Kilpkonnad vältisid mind jällegi ning nendest pidin suu puhtaks pühkima... eriti ebameeldiv oli see, et varemmainitud itaallased nägid neid taaskord hulganisti ning turtlespotis käinud ameeriklaste paar kohtas seal kaheksat...

Madele polnud päikesepõletus eriti hästi mõjunud ning pärast hommikust snorgeldamist jäin minagi kergelt merehaigeks. Olime mõnus paar... kooserdasime mööda mereranda ringi ning ägisesime üksteisevõidu. Mina olin seekord suurem hädakott. Siiski võtsime ette meeldiva kolme kilomeetrise matka ja tuju tõusis märgatavalt.

Olime jällegi ära teeninud maitsva kõhutäie ning juba harjumuspäraselt ajasin endale pärast einet snorgeldamisvarustuse selga ning kargasin vette. Made nautis samaaegselt elu võrkkiiges pikutades ning silla peal raamatut lugedes. Ka minu eluke veeres päris hästi – koperdasin järgemööda otsa neljale merikilpkonnale. Kahjuks polnud need tegelased eriti uudishimulikud ning panid nagu torpeedod kaugusesse minema. Proovisin küll lestadega sibades neil järgi püsida, kuid tutkit... lootusetu üritus. Siiski veest välja ronides oli tuju ülev ning sain ka italiaanodelt thumbs-up-i, kui nähtud kirjeldasin.

Hämariku ajal võtsime Madega ette veel pisikese nelja kilomeetrise edasi-tagasi matka lähedal paiknevasse külla. Tee peal tervitas meid kriisates umbkaudselt 15-peane makaagiseltskond, kellest osad kükitasid ümberkukkunud puul ning teised karglesid palmide otsas. Tagasiteel kohtasime juba uut seltskonda makaake, kes olid ametis kohalike puuviljaistanduse hävitamisega. Vaatasime, kuidas väiksed pärdikud kisuvad noori võrseid ning suuremad poisud kakkusid ka oksi küljest. Saime mõnusa kõhutäie naerda.

Tagasi restorani jõudsime viimase päevavalgusega. Kauguses kumasid veel üksikud punakad päikesekiired, kui seal maha istusime ning Juniga juttu puhuma asusime. Made, teadatuntud kiisusõbrana, leidis endale uue sõbra kohaliku kassi näol, kes puges talle kohe sülle ning asus seal nurru lööma ning lõpuks uinus sootuks. Peagi ühinesid meie jutu ja kassisilitamisega veel italiaanod ning samal päeval saabunud hollandlase-indialase paar. Õhtu venis pikaks tänu meeldivale seltskonnale, maitsvale kohalikule Bintangi õllele ning Juni valmistatud hõrkudele roogadele.

Kui lõpuks väsinuna oma majakese poole koperdasime, ei rikkunud meie tuju ka see, et fruitbat-id olid sel õhtul peidus. Pugesime põhku ning vähemalt mina uinusin kohe...

Maratua 2. päev - süldikalad ja gde kilpkonnad?

Tegin hommikul silmad lahti - küll oli mõnus värske tunne. Kõrval lebas väike väsinud näoga Madeke, kes kurtis, et öö oli olnud täis igasuguseid hääli. Mina ei kuulnud ei kippu ega kõppu. Ronisime oma putkast välja ning suundusime mere äärde hommikusöögile.

Kui mõnus omlett, võikud ja salat oli kõhtu aetud, kargasime rollu selga ning paarutasime läbi džungli ja külakese sadama poole. Hüppasime rõõmsalt mootorpaati ning järjekordne seiklus võis alata. Põrutasime atolli südamikust avamere poole. Korraks pidi umbkeelne paadimees (paari inglise keelset sõna siiski teadis - näiteks seda, et minu poole tuleb pöörduda kui "boss") mootori veest välja tõstma, et seda vastu koralle mitte puruks peksta, ning liikusime mõned minutid edasi vana hea aeru ja kondijõu najal.

                                  

Peagi kimasime jälle merelainetel ning olime kui Koit Toome merelapsed. Horisondil paistis sihtpunktiks olev Kakabani saar, nautisime päikest täiel rinnal ning elu oli lill. 40 minutit pärast sadamast lahkumist saime jala maha panna kuivale maale. Maksime saarele sisenemise eest 70 eurosenti ning matkasime mööda laudrada läbi pisikese vihmametsa. Meie ees sibasid Eesti mõistes prisked sisalikud ning puude otsast kostis kõrvulukustas ritsikate kriiskamine.

Ei kulunud väga kaua aega, kui teerajalt hakkas paistma suur-suur veekogu. Järv, mida ma loetu põhjal pidasin väikseks tiigikeseks kattis pea tervet saare sisemust. Täpsustan ka nüüd, miks me sinna üldse suundusime - nimelt on tegu ühe vähese soolase veega järvega maailmas, mille põhilisteks elanikeks on neli liiki meduuse (sajad tuhanded või lausa miljonid meduusid). Ühesõnaga üks väga ainulaadne koht.

Järves sulistas paarkümmend indoneeslast (ikka päästevestidega ja täistunkedes) ning sama palju kükitas neid väiksel sillakesel. Muidugi olime meie need kõige vapustavamad elusolendid. Enne kui ma midagi öelda jõudsin, pildistati Madet kõigega, mis kätte juhtus - käiku läksid fotokad, mobiilid ja tahvelarvutid. Juba peagi oli kümme inimest meiega koos pildil ja nende äraajamine osutus keerulisemaks, kui porikärbse eemale peletamine. Lõpuks pidime vette sukelduma ning eemale ujuma, et rahu saada.

Meduuse oli tõesti palju. Nad olid kõikjal. Põhjus, miks me nendega ujuda saime on evolutsioon. Kuna nende tegelaste eellased sattusid sinna järve mõnituhat aastat tagasi ning ühtegi looduslikku vaenlast sinna ei sattunud, kohandusid nad eluga nõnda mõnusalt, et kaotasid oma kaitsevahendid sootuks ära (ma ei räägi kondoomidest). Nii nad seal paljunesid ning nüüd täidavad nad iga kuupmeetrit sellest tohutust järvest.

Tuleb tunnistada, et kogu see värk oli päris naljakas. Itsitasin vaikselt torusse ning ka Madele näis olukord meeldivat, kuniks natuke liiga paljud neist hakkasid vastu ta keha ujuma ning siis kõlas üle järve üks korralik kiljumine ning üks tuulispask pani silla poole tagasi. Sillainimesed said korraliku kõhutäie naerda. Peagi ujus Made juba tagasi minu juurde ning mängisime nendega süldikestega veel tükk aega. Vaid ühe korra kostus üle järve vana hea kiljatustejada, muidu jätkus kõik rahulikult ning kohtasime kõiki nelja liiki meduuse.

Lõpuks veest välja ronides oli meil mõlemal näol suur naeratus ning suundusime läbi metsa tagasi paadisilla juurde. Paadimees viis bossi ja ta naisukese veidi kaugemale snorgeldamispaika ning kargasime taaskord vette. Tükk aega ujusime ringi, üritades silmata kilpkonnasid.. kahjuks ei läinud selles osas õnneks, kuid sellegipoolest oli nähtu väga kaunis ning väga liigirikas.

Tagasiteel Maratuale peatus paadimees kahes kohas ning lasi meil jälle vette minna. "Turtlespot-i" nime kandvad paigad ei õigustanud oma nime... nägime hoopis plastikpudeleid ja kilekotte. Hiljem kuulsime, et tõusu ajal on kilbud teistes kohtades. Kergelt pettunult, kuid siiski ülirõõmsalt jõudsime tagasi külalistemajja - tänu tõusule saime sõita otse restorani paadisillani ning asusimegi peagi söögilauda head ja paremat nautima.

Maiustades otsustasin, et ei jäta veel oma jonni ning ei lähe lööduna magama. Võtsin ette veel viimase snorgeldamise otse restorani ees - eesmärk: kilpkonn! Made oli selleks päevaks mere poolt piisavalt läbi loksutatud ning ka täitsa ära põlenud. Ei õnnestunudki tal enam kogu reisi jooksul maski pähe panna, kuna nahk oli muutunud nõnda tundlikuks.

Mina aga ujusin vapralt mõnekümne meetri kaugusele ning asusin otsingutele. Mõnda aega nautisin ümbritsevat niisama, kui järsku nägin teda - rahulikult oma jäsemeid lehvitades liugles üks väike kaunitar minu lähedusel. Järgnesin talle kaks minutit ja olin super rahul. Mu erutus oli topeltsuur, kui temaga ühines teine tegelane ning nad sünkroonstiilis vaikselt sügavasse sinisesse merre kadusid... Oh seda mu naeratust, kui tagasi restorani jõudsin. Muidugi natuke võttis kukalt sügama uute itaallaste jutt, et nemad olid näinud kaheksat kilpkonna. Aga ei, päev oli korda läinud ning saan oma looduse bucket listist ühe asja maha tõmmata - ujuda merikilpkonnaga.

                            

Nautisime Madega veel viimast päevavalgust ning suundusime sel päeval varakult voodisse puhkama. Otsustasime veel ette võtta väikse jalutuskäigu kuuvalgel ning nägime umbes kümmet fruitebat´i ehk maailma suurimaid nahkhiiri! Kaks ärapõlenud, kuid rõõmsat tegelast olid veendunud, et täna tuleb ekstramagus uni...

Maratua 1. päev - paradiisi

Käisime taaskord ühel Indoneesia poolt pakutaval paradiisisaarel – Maratual, mis paikneb Derawani saarestikus. Päev algas varakult. Kell oli tirisema pandud 5.15-ks ja takso sai järgi kutsutud 5.50-ks - suund lennujaama. Made polnud just väga rahul. Õnneks saime Garuda lounges istuda, kus pakuti süüa-juua ja keegi ei vahtinud meid kui maailmaimesid.

Lennukis olime uhkelt ainukesed äriklassi reisijad. Kurjami rikkad bullid (valge nahaga inimesed). Lend kestis õnneks ainult u. 40 minutit. Berausse maandudes tulid kõik Märdile käppa viskama ja juttu ajama. Üks kurtis, et pole ikka sealt minema saanud ja mängib ajaviiteks nüüd ainult playstationiga.

Märdil oli varem räägitud Garuda autojuhiga, kes lubas meid sadamsse sõidutada. Sõita oli korralikult - kaks tundi s-kujulisi teid. Autojuht kihutas korralikult ja tegi hirmuäratavaid möödasõite. Meie üllatuseks ronisid kaasa veel 2 inimest. Lootsime autos magada saada või raamatuid lugeda, aga tutkit. Istusime hoopis nagu kilud karbis, kohati punnitatud vestlus ja iiveldasime.

Jõudes sadamasse tehti ettepanek midagi süüa. Istusime kohalikku toidukohta maha ja andsime tellimuse sisse. Loomulikult olime väga populaarsed. Igast nurgast vaadati ja isegi rolluga sõideti kohale, et korraks pilk peale visata.

 Ees ootas meid veel kahetunnine paadisõit Maratua saarele. Paat oli meil speedy (: 
Algul oli kõik väga vahva ja ohutu. Mina panin (igaksjuhuks) 2 päästevesti selga, mis surusid lõpuks rindkere korralikult kokku. Ühel hetkel läks meri kurjemaks. Tulid turskemad lained, mis valmistasid paadile raskusi ja katsumust. Hüppasime korralikult õhku, tagumikud said vatti ( vastikud kondised tagumikud) ja sisikond sai läbi tuuseldatud. 

Lõpuks kohale jõudes tervitasid meid kaunid palmipuud piltilusa sinise vee ja valge liiva taustal.  Kui jalad tasasele pinnale saime, oli endiselt tunne, nagu oleksime merel ja kõikusime nagu noored kased tuules. Rannas ootasime Juni, kes oli meie külalistemaja omanik. Meie koht oli külast 2 km kaugusel. Istusime rollude otsa ja päeva viimane sõit sai alatud.

Kohale jõudes oli ümbruskond rahulik ning vaatepilt ilus. Vasakule poole jäi merevaatega restoran + chillimiskoht ja paremale poole magamishütid. Maapind oli seal huvitav. Meie esimene mõte oli, et tegemist oli tsemendiga - õnneks mitte. Tegemist oli vana korallpõhjaga, mis oli merest välja tõusnud ning nüüd osaliselt kattunud õrna mullakihiga.

Majakesed olid tagasihoidlikud. Magamistoas oli voodi koos moskiito võrguga ja laud riiuliga. Pesemisruum oli kokku löödud kolmest plekkplaadist, kuid muidu sisaldas kõike hädavajalikku. Sooja vett siiski polnud. Voodi oli omaette tegelene. Kui olid ennast asendisse sättinud, siis õrnalt vajusid madratsisse.

Peale meie olid seal külalistemajas kaks itaallast, kes lahkusid järgmisel päeval.

Esimese päeva õhtul jalutasime ja tegime väikse söögi. Märt magas sel ööl nagu nott – mõnusad 14 tundi. Ei ärkanud kordagi üles öise paduvihma peale, mis peksis VÄGA kõvasti meie plekk-katuse pihta, ega metsloomade tohutu siristamiste peale. Mina lugesin hirmunult lambaid ja ootasin und. Kuid mida ei tulnud, oli uni...

Made ehmatab taimi

Teeme natuke videoblogi. Muidu unustate meie hääled ja näod ära.
Vajutades allajoonitud tekstile, suunatakse teid video juurde, kus taimetark Made tutvustab kohaliku flora eripärasid: "Ehmuv taim" (jah, video on natuke fookusest väljas).

Puusalt tulistamine ja tahun baru

Vana aasta saatsime ära harjumuspäraselt põhjapoolkeral. Mind planeeriti kuupäevadeks 30.12-01.01 tööle Sulawesi saare tippu Manado linna. Võtsin ka lennuhirmu põdeva Madekese ühes, kes oli seekord ülimalt vapper (tagasiteel mitte enam nii vapper, kui kapten ta maandumiseks kokpiti kutsus/kamandas).

2013 aasta viimase päeva veetsime hotellis ja selle lähiümbruses. Õhtul hilja saabus Manadosse ka meie elukaaslane Mari-Liis ning pistsime tema toas kinni aasta viimase õlle, pitsa, burxi ja friikad. Kõht oli rahul ja tuju oli mõnus. Käisime veel väiksel jalutuskäigul ning vaatasime varajast paugutamist.

Kell 23:00 ühinesime hotelli poolt korraldatud peoga. Jõime apelsinimahla ja vett, olime viksid ja viisakad ning nautisime palmipuude all istudes ilutulestikku ja elavat muusikat. Olime täiskasvanulikud... Kui saabus aasta dua ribu empat plus karjusime „selamat tahun baru“ ning jälgisime, kuidas hotelli töötajad hoiavad käes meetripikkuseid raketipatareisid ning värisevad üle kogu kere, kui järjekordne litakas läbi nende keha käib. Indoneesia.

Kõigest pool tundi pärast südaööd olime juba voodis pikali. Kell 4:30 ootas meid juba äratus, et „koju“ - Balikpapani - lennata. Kui lennuki uksed sulgusid, saabus Eestimaale aasta 2014. Meie tõusime vaikselt lendu, vaatasime, kuidas mõned vulkaanid vaikselt tossavad ning haigutasime kapteniga mmmõnusalt. Made sai juba peagi koju, kuid meie pidime veel Yogjakartas ära käima...

Kallid lugejad, soovime teilegi Selamat tahun baru!

Veryworst ja must jõuluvana

Alustuseks vana hea vabandus... sorri, et me oma tegevustest kirjutanud pole, bla-bla-bla. Sorri, mister. Sorri sorri. Nüüd, kus see on kaelast ära, räägime, mis meil vahepeal on toimunud. PS: käes on neljapäeva õhtu, mis tähendab, et meil on küünlavalge õhtu – hakkame vaikselt harjuma, et just neljapäeviti on paaritunnine elektrikatkestus. Seega kirjutame, kuniks akut jagub.

Seda, et me jõulud ja aastavahetuse Indoneesias veedame, teadsime juba pikalt ette. [tohoh, elekter tuli tagasi] Kurb oli ikka, aga soovisime siiski meeldivad õhtud veeta ning hakkasime varakult valmistuma. Külmikus istusid verivorstid peekoniga, singikäntsakas, pudel Viru Valget, purk praekapsast ja palju muud head ja paremat. Ka Margus ja Mari-Liis pidid meiega ühinema, kuid ootamatult muudeti nende graafikuid ja meie plaanid läksid nässu. Mõlemad oli Indo peal laiali ja seega veetsime mõnusa õhtu kahekesi.

Kaminas prõksus tuli (youtube-is siiski ja karvane käsi segas aegajalt tuld), verivorstid särisesid ahjus ja mängis meeldiv eesti muusika. Tahaks küll kiidelda, et meil olid rohelised jõulud, kuid teil ju samuti... Jõuluvana meil ei käinud, kuuske asendas pambuse punt ja Skype vedas meid alt, kuid veetsime siiski väga meeldiva õhtu.

Indoneeslased tähistavad jõuluõhtut 25ndal detsembril. Kuna meie kohalik sõber Brilliant oli samuti esimest aastat perest eraldi ning ihuüksi, kutsusime ta sel õhtul välja. Käisime jaapani restoranis, kus proovisime Teppanyaki stiilis tehtud toitu. Ukse peal tervitas meid mõnusalt ülepäevitunud jõuluvana, kes andis meile pulgakomme. Pärast väikest pildiseeriat istusime maha ning meie ees valmistas kokk suurel metallplaadil erinevaid mereande. Kohati kerkis meie kohale meetrikõrgune tuleleek, kui viskit kasutades küpsetati tules kuningkrevette. Super maitsed!

Õhtusöök oli külluslik ja paak sai ääreni täis. Kui kodupoole sõitsime, rääkisime Brilliantile Eesti jõulutraditsioonidest ning kutsusime ta enda poole verivorsti sööma. Veryworst, nagu tema seda hääldas, libises õlle, hapukurgi ja hapukoore abil kenasti alla. Saime kiita: „maitsef veryworst!“. Kuupäeval 28.12 ärkasin (mina, Märt) Manados kell 03:00 ning käisin Skype vahendusel Eestis jõulupakidpidu peol. Sain ka see aasta jõuluvanale luuletuse lugeda, minu auks võeti pits teravamat, nägin mootorpaati ja kuulsin Raiste karjumist. Kui kolm tundi hiljem vulkaanide vahel õhku tõusin, oli samaaegselt kurb ning ülev meeleolu.