Käisime
taaskord ühel Indoneesia poolt pakutaval paradiisisaarel – Maratual, mis paikneb Derawani saarestikus. Päev algas
varakult. Kell oli tirisema pandud 5.15-ks ja takso sai järgi kutsutud 5.50-ks - suund lennujaama. Made polnud just väga rahul. Õnneks saime Garuda lounges istuda, kus pakuti süüa-juua ja
keegi ei vahtinud meid kui maailmaimesid.
Lennukis
olime uhkelt ainukesed äriklassi reisijad. Kurjami rikkad bullid (valge nahaga
inimesed). Lend kestis õnneks ainult u. 40 minutit. Berausse maandudes tulid
kõik Märdile käppa viskama ja juttu ajama. Üks kurtis, et pole ikka sealt
minema saanud ja mängib ajaviiteks nüüd ainult playstationiga.
Märdil oli varem
räägitud Garuda autojuhiga, kes lubas meid sadamsse sõidutada. Sõita oli korralikult
- kaks tundi s-kujulisi teid. Autojuht kihutas korralikult ja tegi hirmuäratavaid
möödasõite. Meie üllatuseks ronisid kaasa veel 2 inimest. Lootsime autos magada
saada või raamatuid lugeda, aga tutkit. Istusime hoopis nagu kilud karbis,
kohati punnitatud vestlus ja iiveldasime.
Jõudes
sadamasse tehti ettepanek midagi süüa. Istusime kohalikku toidukohta maha ja
andsime tellimuse sisse. Loomulikult olime väga populaarsed. Igast nurgast
vaadati ja isegi rolluga sõideti kohale, et korraks pilk peale visata.
Ees ootas meid veel kahetunnine paadisõit
Maratua saarele. Paat oli meil speedy (:
Algul oli kõik väga vahva ja ohutu. Mina panin (igaksjuhuks) 2 päästevesti selga, mis surusid lõpuks rindkere korralikult kokku. Ühel hetkel läks meri kurjemaks. Tulid turskemad lained, mis valmistasid paadile raskusi ja katsumust. Hüppasime korralikult õhku, tagumikud said vatti ( vastikud kondised tagumikud) ja sisikond sai läbi tuuseldatud.
Algul oli kõik väga vahva ja ohutu. Mina panin (igaksjuhuks) 2 päästevesti selga, mis surusid lõpuks rindkere korralikult kokku. Ühel hetkel läks meri kurjemaks. Tulid turskemad lained, mis valmistasid paadile raskusi ja katsumust. Hüppasime korralikult õhku, tagumikud said vatti ( vastikud kondised tagumikud) ja sisikond sai läbi tuuseldatud.
Lõpuks kohale
jõudes tervitasid meid kaunid palmipuud piltilusa sinise vee ja valge liiva
taustal. Kui jalad tasasele pinnale saime, oli endiselt tunne, nagu oleksime merel ja
kõikusime nagu noored kased tuules. Rannas ootasime Juni, kes oli meie
külalistemaja omanik. Meie koht oli külast 2 km kaugusel. Istusime rollude otsa
ja päeva viimane sõit sai alatud.
Kohale
jõudes oli ümbruskond rahulik ning vaatepilt ilus. Vasakule poole jäi merevaatega
restoran + chillimiskoht ja paremale poole magamishütid. Maapind oli seal
huvitav. Meie esimene mõte oli, et tegemist oli tsemendiga - õnneks mitte. Tegemist
oli vana korallpõhjaga, mis oli merest välja tõusnud ning nüüd osaliselt
kattunud õrna mullakihiga.
Majakesed
olid tagasihoidlikud. Magamistoas oli voodi koos moskiito võrguga ja laud
riiuliga. Pesemisruum oli kokku löödud kolmest plekkplaadist, kuid muidu
sisaldas kõike hädavajalikku. Sooja vett siiski polnud. Voodi oli omaette
tegelene. Kui olid ennast asendisse sättinud, siis õrnalt vajusid madratsisse.
Peale meie
olid seal külalistemajas kaks itaallast, kes lahkusid järgmisel päeval.
Esimese päeva õhtul jalutasime ja tegime väikse söögi. Märt magas sel ööl nagu
nott – mõnusad 14 tundi. Ei ärkanud kordagi üles öise paduvihma peale, mis
peksis VÄGA kõvasti meie plekk-katuse pihta, ega metsloomade tohutu siristamiste
peale. Mina lugesin hirmunult lambaid ja ootasin und. Kuid mida ei tulnud, oli
uni...
No comments:
Post a Comment