Wednesday, January 22, 2014

Maratua 1. päev - paradiisi

Käisime taaskord ühel Indoneesia poolt pakutaval paradiisisaarel – Maratual, mis paikneb Derawani saarestikus. Päev algas varakult. Kell oli tirisema pandud 5.15-ks ja takso sai järgi kutsutud 5.50-ks - suund lennujaama. Made polnud just väga rahul. Õnneks saime Garuda lounges istuda, kus pakuti süüa-juua ja keegi ei vahtinud meid kui maailmaimesid.
Lennukis olime uhkelt ainukesed äriklassi reisijad. Kurjami rikkad bullid (valge nahaga inimesed). Lend kestis õnneks ainult u. 40 minutit. Berausse maandudes tulid kõik Märdile käppa viskama ja juttu ajama. Üks kurtis, et pole ikka sealt minema saanud ja mängib ajaviiteks nüüd ainult playstationiga.
Märdil oli varem räägitud Garuda autojuhiga, kes lubas meid sadamsse sõidutada. Sõita oli korralikult - kaks tundi s-kujulisi teid. Autojuht kihutas korralikult ja tegi hirmuäratavaid möödasõite. Meie üllatuseks ronisid kaasa veel 2 inimest. Lootsime autos magada saada või raamatuid lugeda, aga tutkit. Istusime hoopis nagu kilud karbis, kohati punnitatud vestlus ja iiveldasime.
Jõudes sadamasse tehti ettepanek midagi süüa. Istusime kohalikku toidukohta maha ja andsime tellimuse sisse. Loomulikult olime väga populaarsed. Igast nurgast vaadati ja isegi rolluga sõideti kohale, et korraks pilk peale visata.
 Ees ootas meid veel kahetunnine paadisõit Maratua saarele. Paat oli meil speedy (: 
Algul oli kõik väga vahva ja ohutu. Mina panin (igaksjuhuks) 2 päästevesti selga, mis surusid lõpuks rindkere korralikult kokku. Ühel hetkel läks meri kurjemaks. Tulid turskemad lained, mis valmistasid paadile raskusi ja katsumust. Hüppasime korralikult õhku, tagumikud said vatti ( vastikud kondised tagumikud) ja sisikond sai läbi tuuseldatud. 


Lõpuks kohale jõudes tervitasid meid kaunid palmipuud piltilusa sinise vee ja valge liiva taustal.  Kui jalad tasasele pinnale saime, oli endiselt tunne, nagu oleksime merel ja kõikusime nagu noored kased tuules. Rannas ootasime Juni, kes oli meie külalistemaja omanik. Meie koht oli külast 2 km kaugusel. Istusime rollude otsa ja päeva viimane sõit sai alatud.
Kohale jõudes oli ümbruskond rahulik ning vaatepilt ilus. Vasakule poole jäi merevaatega restoran + chillimiskoht ja paremale poole magamishütid. Maapind oli seal huvitav. Meie esimene mõte oli, et tegemist oli tsemendiga - õnneks mitte. Tegemist oli vana korallpõhjaga, mis oli merest välja tõusnud ning nüüd osaliselt kattunud õrna mullakihiga.


Majakesed olid tagasihoidlikud. Magamistoas oli voodi koos moskiito võrguga ja laud riiuliga. Pesemisruum oli kokku löödud kolmest plekkplaadist, kuid muidu sisaldas kõike hädavajalikku. Sooja vett siiski polnud. Voodi oli omaette tegelene. Kui olid ennast asendisse sättinud, siis õrnalt vajusid madratsisse.


Peale meie olid seal külalistemajas kaks itaallast, kes lahkusid järgmisel päeval.
Esimese päeva õhtul jalutasime ja tegime väikse söögi. Märt magas sel ööl nagu nott – mõnusad 14 tundi. Ei ärkanud kordagi üles öise paduvihma peale, mis peksis VÄGA kõvasti meie plekk-katuse pihta, ega metsloomade tohutu siristamiste peale. Mina lugesin hirmunult lambaid ja ootasin und. Kuid mida ei tulnud, oli uni...


No comments:

Post a Comment