Nukitsamees, biitlid ja härra vulkaan

Märt on valmis saanud järjekordse video meie tegemistest. Vajutades SIIA leiate väikse video, kus me matkame pilkases pimeduses päikesetõusuks vulkaani otsa ning Made pani meie katsumise kirja. Seega head lugemist ning vaatamist!

Musketärid vs Agung

Elasid kord kolm musketäri, kes otsustasid võtta ette reisi vulkaani otsa. Otsiti päevi sobilikke giide ja mäge - lõpuks leiti sobilikud. Kõige kõrgem, kõige ilusam mägi Agung. Uhkusega oli ta kasvanud 3100 meetriseks ja kõrgus üle Bali.

Meie uhke kaarik võttis meid hotellist peale 23.30 ja algas teekond vulkaani poole. Teekond oli vihmane ja pime. Kohale jõudes vahetati välja meie jalanõud, sest musketär üks oli varbavahe tuhvlites, musketär kaks oli ilusates vabaaja jalatsites ja musketär kolm tennistes. Ega riidedki seljas polnud kiita.  Poolpikad ujumispüksid, poolpikad trenniliibukad ja heledad teksapüksid. Vihmakaitseks anti selga vaese mehe kuhvtid, otsa ette väike lamp ja algaski teekond.
Vihma sadas, kell oli 01.30 öösel ja meie teekond vallutada maailmatipp algas. Võtsime enda mõõgad kätte ja vallutasime esimesed 300 trepiastet. Suurt midagi ei näinud, kiskus juba jahedaks ja riided oli niisked. Jalavill ei aitanud ka kaasa. Teekond ülesse pidi kestma 4 tundi. Algul vallutasime metsaradu, turnisime mägikitsedena 40 kraadistest kallakutest üles, kätt pidime katsuma ka lahtiste kivide, liivase tee ja üleval pool aina külmemaks kiskuvama temperatuuriga. Nähtavus enda ette oli ikka kott must, aga vaade taevasse oli fantastiline. Tähed olid käe ülatuses ja särasid suurelt. Ka Veenus lõi värviliselt tantsu. Olime pilvede peal, sõnaotseses mõttes.

Emotsioonid ja keha andsid vaikselt tunda. Kui teekond oli kestnud umbes poolsteist tundi, siis kõhulihased olid krampis, käed ja jalad olid vaikselt väsinud ja seisma jäädes hakkas külm. Omaette sai peas vannutud ja mõeldud, et võtsin enda jaoks liialt suure katsumuse. Teekond läks aina raskemaks ja jalad väsisid turnimisest. Sai ka nutetud, sest pidime ületama hirmsaid kohti, aga nuuksudes ja värisedes teekond jätkus. Üks hetk haarasid kopp ees tunded ja viha teekonna peale, sest lõppu ei paistnud. Oleks tahtnud pikutada suure teki hunniku sees ja kallistada suurt kohevat patja + soojaveekotti, sest nii kuramuse külm oli kontidel.

Miks võeti ette selline katsumus?  Missioon oli näha päikesetõusu. Musketär kolm jõudis kõige esimesena tippu. Oh, milline kergendus käis kehast korraks läbi. Ajaseier näitas 4.50 ja  päiksetõusuni oli veel aega 40 minutit. Musketärid ja giid sätisid ennast kivadele istuma. Turgutati küpsiste, tee ja šokolaadiga. Giid tegi nurka väikse lõkke, sest musketärid lõdisesid külmast. Kehad lihtsalt vappusid ja vappusid.

Vaikselt hakkas valgemaks minema ja gruppide viisi jõudsid ka teised inimesed Agungi tippu. Ainuke miinus valgemaks minemise puhul oli, et musketär kolm nägi, kui kõrgel me olime, ja tänu sellele hakkas väga paha. Süda läikis, soov oksendada oli kogu aeg, ei julgenud grammigi ennast liigutada ja nägu oli valge kui lumi, mida kaunistasid sinised huuled ja tumedad silmaalused.

Vaade tipust oli lihtsalt vapustavalt fantastiline ja ainulaadne. Kuna olime pilvedest läbi, siis meie all olid SUURED vatipilved, mida oleks tahtnud katsuda ja kallistada. Vaikselt hakkas paistma ka päikesetõusu joon. Seljataha jäi vulkaani sügav kaater, vasakul suured vatitupsud ja paremalt piilus tasa tasa päike. Inimesed istusid kivi äärtel, jõid sooja teed ja tegid pilte. Üks mees oli otsustanud kaasa võtta väikse gaasipliidi, millel valmistas teistele pannkooke + luwaki kohvi, ja teleka, millest vaadati jalgpalli MMi kaheksandikfinaali. Siinkohal olin mina, muskertär number kaks, ülimalt kettas. Polnudki varem jalkat 3 km kõrgusel vulkaani kraatri serval nautinud.

Ülemised naudingud olid teekonda väärt, aga alla pidi ka minema. Kolmas musketär polnud sellest väga vaimustuses, kuna ei jõudnud liigutada ja mõttes mõlkus, et teekond alla kestab samuti 4 tundi. Külmas haigutades suutsid lõualuud lausa krampi minna. Nii ta seal istus, suu tiba lahti, ühe koha peale kangestunud ja proovis turgutuseks magusat batoonikest limpsida. See aga tekitas isu oksendada veelgi rohkem. Vahel oligi selline tunne, et sinna ma jäängi, et lihtsalt ei suuda alla minna. Oman tervisekindlustus, mis hõlmab endas helikopteriga transportimist, kui on SOS juhus. Kaalusin seda koguaeg, sest minu jaoks oli see väga suur SOS.

Inimesed lahkusid vaikselt ja hirm aina suurenes. Kell aina liikus, aga tasane maapind oli endiselt 4 tunni kaugusel. Alustuseks proovisin seista... paar esimest katset ei õnnestunud, kuna pilt hakkas kustuma, aga kuna helikopterit ma tulemas ei näinud, siis sain aru, et ega mul muud üle ei jää, kui pean omadel jalgadel alla liikuda. Võtku see aega kas või terve päeva, kuid alla tuli minna.

Õnneks värisesid väsimusest ka musketärid kaks ja üks. Polnud me ju terve öö põhimõtteliselt üldse maganud. Eks ikka libiseti rohkem, kuna jalad olid all nagu 90 aastasel tudiseval mehikesel. Kõike teekonda ei mäletagi, aga vahel külastas mind sõber deliirium ja hullumeelsus. Sai räägitud enda jalutuskepiga, kelle nimeks sai Gandalf, lauldud nukitsamehe laule ja tsiteeritud Armastust kolme apelsiini vastu.

Kui vulkaani tipust alla liikuma hakates värisesid me kehad külmast, siis mida allapoole me jõudsime, seda soojemaks läks. Alguses kadus seljast tekk, siis jope ning kui lõpuks metsapiiri ületasime, jätkasime juba maikade väel. Oi, kuidas ma sind igatsesin, ooo kallis soss tunne. Kolmas musketär podises enda ette „üks on laisk ja teine on loll ja mina pean üksi rabama... ossam-tossam-oia-toia“, esimene oli mäe otsas ära sebinud ühe saksa neiu ja mina tahtsin lihtsalt magama. Oh seda uskumatut naudingud, kui olime jõudnud alla.

Suur aitäh, Agung, et meid vastu võtsid ning et purskamise vahele jätsid. Veel suurem tänu sulle, et meid elusalt ka alla lasid. Ole sama mõnus edasi ja järgmise kohtumiseni!

Indoneesia moto - milleks teha lihtsalt, kui saab keeruliselt?

Kätte on jõudnud järjekordne õhtupoolik ning seljataga on järjekordne Indoneesia stiilis raisku läinud päev. Hoolimata mu pikkadest püüdlustest tänast lolli olukorda vältida, kulus mul siiski üheminutilise protsessi tegemiseks 10 tundi. 

Alustuseks läheme tagasi juunikuu algusesse. Kõik piloodid pidid jooksvalt käima Jakartas, et läbida simulaatori kontroll-lend, kohaliku tööloa uuendus, meditsiiniline kontroll ja meeskonnatöö koolitus. Kuna teised piloodid käisid neid protsesse ükshaaval pealinnas läbimas, siis otsustasin sarnast asja vältida ning käisin korduvalt planeerijatega rääkimas, et saaksin vähemalt esimesed kolm ühekorraga ära tehtud (logistiliselt ülilihtne). Kinnitati ette ja taha, et muidugi saab, ikka saab, ja-jah, mmmuidugi, Märt. 

Kui juuni lõpus jõudis kätte Jakarta lennule eelnev päev, võeti minuga ühendust ja öeldi, et kahjuks siiski meditsiinilist kontrolli läbida ei saa... järgmiseks päevaks kadus ka võimalus tööluba uuendada. Eks ma ikka proovisin olukorda muuta, kuid tuulikutega pole mõtet võidelda... Ärgati järsult ellu, kui ütlesin, et mu tööluba saab kahjuks läbi ning lubati, et juba nädala pärast saan minna ülejäänud kahte protsessi läbima. 

Täna siis tegin järjekordse lennu Jakartasse... ühe minutiga said mu näpujäljed immigratsiooniametis skännitud (Mida aasta tagasi juba tehti, kuid ilmselt kontrolliti, kas need on vahepeal muutunud. Lisaks on ka meie linnas selleks võimalus olemas, aga... ei...) ning tuligi tagasi lennata. Kuigi käisime läbi ka lennumeditsiini keskusest, siis sinna tuleb mul tagasi minna kümne päeva pärast. 

Nojah... ei tasu pabistada asjade pärast, mida muuta ei saa, kuid vahepeal tahaks siiski kurta.  

Loll laev ja higi

Eile purunes meil järjekordne elektrikatkestuse ajaline rekord. Umbes 17 tundi olime elektrita, kuid mitte ainult meie, vaid terve Eesti jagu inimesi. Kohalikke uudiseid me eriti ei järgi, kuid kuulsime indoneeslasest sõbralt Brilliantilt, et mingi laev oli sisse sõitnud elektrikaablisse, mis varustab kahte linna - meie Balikpapani (u 600000 elanikku) ja Borneo saare suurimat linna Samarindat (u 700000 inimest).
Seega oli tore kuulda, et ainult meie üksi ei higistanud öö otsa...

Igas maailma sadamas on vähemalt üks eestlase + kiisud

Ernest Hemingway teadis, mida ta räägib... Meil on olnud õnne, et oleme viimasel ajal saanud kõvasti suhelda omade toredate rahvuskaaslastega, omas kaunis emakeeles ning seega pole koduigatsust veel väga jõudnud peale tulla. Võib öelda, et üleminek on olnud üsna sujuv...

Saabusime Balikpapani viiendal juunil ning viimase kuu aja jooksul oleme tervelt 13 päeva veetnud mõnusate eestlaste seltsis. Garuda piloodid Mari-Liis ja Margus käisid meil vahetustega paariks päevaks külas ning nautisime koos seda, mida Balikpapan pakkuda suudab. Edasi viis meid tee Jakartasse, kus jagasime hotelli uue Garuda kapteni Anti ja ta perega. Seejärel võtsime suuna Balile, kus järjekordselt olime kordamööda koos Marguse ja Mari-Liisiga. Esimesega sai vallutatud saare kõige kõrgem vulkaan (3000m) ja teisega arutatud, miks naiste aju on poole väiksem (väike nali).

Nüüd tuleb meil eestlastest küll väike puhkus, kuid saame aega veeta Made jaoks isegi mõnusamate tegelaste - kiisudega. Nimelt tulevad neljakümneks päevaks meie juurde "puhkusele" vanad sõbrad Jupi ja Poiss, kelle elud Made kurjade moslemipoiste käest päästis. Nende praegused omanikud lähevad korraks Šotimaale ning kiisud ei viitsi kaasa minna, vaid tulevad meie juurde kasside varjupaika.

Mimi, kui seda loed, siis ära ole pahane...  Made tunneb end niigi halvasti.

Läbipaistvad aluspüksid ja lennukitähtpäevad

Meil Madega on tavaks saanud, et tähtpäevi tähistame millegipärast koguaeg õhus. Seda postitust kirjutades istume reisijatena CRJ-i pardal ning oleme teel Balikpapani. Kuupäevaks on 5. juuli ning mul on sünnipäev. Jeeeeeee!!!

Üks lend on meil juba seljataga ning kui lõpuks koju jõuame, on kell juba 21:00. Pidu-pidu not so much, kuid pudeli veini kavatseme sisse kangutada küll. Siiski kogu sünnipäev ei möödu lennukitiivul, vaid hommikul sai Balil mõnuletud hotellispaas. Oigasin proua käte vahel, kelle näpud olid pisikesed kui miniviinerid, kuid rammu oli neis kätes mehiselt. Pärast suurepärast ägisemist vedelesin ühekordsete läbipaistvate aluspükstega aroomivannis koos roosiõitega ning elu oli lill. Made tehtud spaakingitus oli ekstramõnna. (Made täpsustas just, et üks sünnipäevakingi osa on see, et ta kavatseb minuga täna jalkat vaadata, mis meie ajavööndis algab südaöösel)

Kuidagi on nii läinud, et kõik meie tähtpäevad mööduvad lennukis istudes. Võib-olla on siin kuidagi seos sellega, et me elame kodust 10000km kaugusel... Esimest korda jõudsin Jakartasse 22.07, kui oli Madel nimepäev; oktoobris Eestisse puhkama jõudes käis parajasti vanaema sünnipäev; 10.11 lendasime minu nimepäeval tagasi Balikpapani (siinkohal mainiks ära, et Made hindab nimepäevasid kõrgemalt kui sünnipäevi); kui Eestis jõudis kätte aasta 2014, tõusime parajasti õhku puhkekohast Manadost; 08.03, teistkordselt kodumaalt lahkudes soovisin isale õnne ning lendasime minema; ka viimane kord tõmbasime kodust uttu tähtsal kuupäeval... 05.06 tähistasime Madega õhus oma kolmandat aastapäeva ning jõime 150€-st shampat, mis Madel eriti kurgust alla ei läinud; ning nüüd olemegi jõudnud tänasesse päeva... jälle tähtpäev, jälle turbulents, jälle imeline taevas.

Me peame oma tegevusi paremini planeerima...