Nukitsamees, biitlid ja härra vulkaan

Märt on valmis saanud järjekordse video meie tegemistest. Vajutades SIIA leiate väikse video, kus me matkame pilkases pimeduses päikesetõusuks vulkaani otsa ning Made pani meie katsumise kirja. Seega head lugemist ning vaatamist!

Musketärid vs Agung

Elasid kord kolm musketäri, kes otsustasid võtta ette reisi vulkaani otsa. Otsiti päevi sobilikke giide ja mäge - lõpuks leiti sobilikud. Kõige kõrgem, kõige ilusam mägi Agung. Uhkusega oli ta kasvanud 3100 meetriseks ja kõrgus üle Bali.

Meie uhke kaarik võttis meid hotellist peale 23.30 ja algas teekond vulkaani poole. Teekond oli vihmane ja pime. Kohale jõudes vahetati välja meie jalanõud, sest musketär üks oli varbavahe tuhvlites, musketär kaks oli ilusates vabaaja jalatsites ja musketär kolm tennistes. Ega riidedki seljas polnud kiita.  Poolpikad ujumispüksid, poolpikad trenniliibukad ja heledad teksapüksid. Vihmakaitseks anti selga vaese mehe kuhvtid, otsa ette väike lamp ja algaski teekond.
Vihma sadas, kell oli 01.30 öösel ja meie teekond vallutada maailmatipp algas. Võtsime enda mõõgad kätte ja vallutasime esimesed 300 trepiastet. Suurt midagi ei näinud, kiskus juba jahedaks ja riided oli niisked. Jalavill ei aitanud ka kaasa. Teekond ülesse pidi kestma 4 tundi. Algul vallutasime metsaradu, turnisime mägikitsedena 40 kraadistest kallakutest üles, kätt pidime katsuma ka lahtiste kivide, liivase tee ja üleval pool aina külmemaks kiskuvama temperatuuriga. Nähtavus enda ette oli ikka kott must, aga vaade taevasse oli fantastiline. Tähed olid käe ülatuses ja särasid suurelt. Ka Veenus lõi värviliselt tantsu. Olime pilvede peal, sõnaotseses mõttes.

Emotsioonid ja keha andsid vaikselt tunda. Kui teekond oli kestnud umbes poolsteist tundi, siis kõhulihased olid krampis, käed ja jalad olid vaikselt väsinud ja seisma jäädes hakkas külm. Omaette sai peas vannutud ja mõeldud, et võtsin enda jaoks liialt suure katsumuse. Teekond läks aina raskemaks ja jalad väsisid turnimisest. Sai ka nutetud, sest pidime ületama hirmsaid kohti, aga nuuksudes ja värisedes teekond jätkus. Üks hetk haarasid kopp ees tunded ja viha teekonna peale, sest lõppu ei paistnud. Oleks tahtnud pikutada suure teki hunniku sees ja kallistada suurt kohevat patja + soojaveekotti, sest nii kuramuse külm oli kontidel.

Miks võeti ette selline katsumus?  Missioon oli näha päikesetõusu. Musketär kolm jõudis kõige esimesena tippu. Oh, milline kergendus käis kehast korraks läbi. Ajaseier näitas 4.50 ja  päiksetõusuni oli veel aega 40 minutit. Musketärid ja giid sätisid ennast kivadele istuma. Turgutati küpsiste, tee ja šokolaadiga. Giid tegi nurka väikse lõkke, sest musketärid lõdisesid külmast. Kehad lihtsalt vappusid ja vappusid.

Vaikselt hakkas valgemaks minema ja gruppide viisi jõudsid ka teised inimesed Agungi tippu. Ainuke miinus valgemaks minemise puhul oli, et musketär kolm nägi, kui kõrgel me olime, ja tänu sellele hakkas väga paha. Süda läikis, soov oksendada oli kogu aeg, ei julgenud grammigi ennast liigutada ja nägu oli valge kui lumi, mida kaunistasid sinised huuled ja tumedad silmaalused.

Vaade tipust oli lihtsalt vapustavalt fantastiline ja ainulaadne. Kuna olime pilvedest läbi, siis meie all olid SUURED vatipilved, mida oleks tahtnud katsuda ja kallistada. Vaikselt hakkas paistma ka päikesetõusu joon. Seljataha jäi vulkaani sügav kaater, vasakul suured vatitupsud ja paremalt piilus tasa tasa päike. Inimesed istusid kivi äärtel, jõid sooja teed ja tegid pilte. Üks mees oli otsustanud kaasa võtta väikse gaasipliidi, millel valmistas teistele pannkooke + luwaki kohvi, ja teleka, millest vaadati jalgpalli MMi kaheksandikfinaali. Siinkohal olin mina, muskertär number kaks, ülimalt kettas. Polnudki varem jalkat 3 km kõrgusel vulkaani kraatri serval nautinud.

Ülemised naudingud olid teekonda väärt, aga alla pidi ka minema. Kolmas musketär polnud sellest väga vaimustuses, kuna ei jõudnud liigutada ja mõttes mõlkus, et teekond alla kestab samuti 4 tundi. Külmas haigutades suutsid lõualuud lausa krampi minna. Nii ta seal istus, suu tiba lahti, ühe koha peale kangestunud ja proovis turgutuseks magusat batoonikest limpsida. See aga tekitas isu oksendada veelgi rohkem. Vahel oligi selline tunne, et sinna ma jäängi, et lihtsalt ei suuda alla minna. Oman tervisekindlustus, mis hõlmab endas helikopteriga transportimist, kui on SOS juhus. Kaalusin seda koguaeg, sest minu jaoks oli see väga suur SOS.

Inimesed lahkusid vaikselt ja hirm aina suurenes. Kell aina liikus, aga tasane maapind oli endiselt 4 tunni kaugusel. Alustuseks proovisin seista... paar esimest katset ei õnnestunud, kuna pilt hakkas kustuma, aga kuna helikopterit ma tulemas ei näinud, siis sain aru, et ega mul muud üle ei jää, kui pean omadel jalgadel alla liikuda. Võtku see aega kas või terve päeva, kuid alla tuli minna.

Õnneks värisesid väsimusest ka musketärid kaks ja üks. Polnud me ju terve öö põhimõtteliselt üldse maganud. Eks ikka libiseti rohkem, kuna jalad olid all nagu 90 aastasel tudiseval mehikesel. Kõike teekonda ei mäletagi, aga vahel külastas mind sõber deliirium ja hullumeelsus. Sai räägitud enda jalutuskepiga, kelle nimeks sai Gandalf, lauldud nukitsamehe laule ja tsiteeritud Armastust kolme apelsiini vastu.

Kui vulkaani tipust alla liikuma hakates värisesid me kehad külmast, siis mida allapoole me jõudsime, seda soojemaks läks. Alguses kadus seljast tekk, siis jope ning kui lõpuks metsapiiri ületasime, jätkasime juba maikade väel. Oi, kuidas ma sind igatsesin, ooo kallis soss tunne. Kolmas musketär podises enda ette „üks on laisk ja teine on loll ja mina pean üksi rabama... ossam-tossam-oia-toia“, esimene oli mäe otsas ära sebinud ühe saksa neiu ja mina tahtsin lihtsalt magama. Oh seda uskumatut naudingud, kui olime jõudnud alla.

Suur aitäh, Agung, et meid vastu võtsid ning et purskamise vahele jätsid. Veel suurem tänu sulle, et meid elusalt ka alla lasid. Ole sama mõnus edasi ja järgmise kohtumiseni!