Friday, July 11, 2014

Indoneesia moto - milleks teha lihtsalt, kui saab keeruliselt?

Kätte on jõudnud järjekordne õhtupoolik ning seljataga on järjekordne Indoneesia stiilis raisku läinud päev. Hoolimata mu pikkadest püüdlustest tänast lolli olukorda vältida, kulus mul siiski üheminutilise protsessi tegemiseks 10 tundi. 
Alustuseks läheme tagasi juunikuu algusesse. Kõik piloodid pidid jooksvalt käima Jakartas, et läbida simulaatori kontroll-lend, kohaliku tööloa uuendus, meditsiiniline kontroll ja meeskonnatöö koolitus. Kuna teised piloodid käisid neid protsesse ükshaaval pealinnas läbimas, siis otsustasin sarnast asja vältida ning käisin korduvalt planeerijatega rääkimas, et saaksin vähemalt esimesed kolm ühekorraga ära tehtud (logistiliselt ülilihtne). Kinnitati ette ja taha, et muidugi saab, ikka saab, ja-jah, mmmuidugi, Märt. 
Kui juuni lõpus jõudis kätte Jakarta lennule eelnev päev, võeti minuga ühendust ja öeldi, et kahjuks siiski meditsiinilist kontrolli läbida ei saa... järgmiseks päevaks kadus ka võimalus tööluba uuendada. Eks ma ikka proovisin olukorda muuta, kuid tuulikutega pole mõtet võidelda... Ärgati järsult ellu, kui ütlesin, et mu tööluba saab kahjuks läbi ning lubati, et juba nädala pärast saan minna ülejäänud kahte protsessi läbima. 
Täna siis tegin järjekordse lennu Jakartasse... ühe minutiga said mu näpujäljed immigratsiooniametis skännitud (Mida aasta tagasi juba tehti, kuid ilmselt kontrolliti, kas need on vahepeal muutunud. Lisaks on ka meie linnas selleks võimalus olemas, aga... ei...) ning tuligi tagasi lennata. Kuigi käisime läbi ka lennumeditsiini keskusest, siis sinna tuleb mul tagasi minna kümne päeva pärast. 
Nojah... ei tasu pabistada asjade pärast, mida muuta ei saa, kuid vahepeal tahaks siiski kurta.  

No comments:

Post a Comment