Ernest Hemingway teadis, mida ta räägib... Meil on olnud õnne, et
oleme viimasel ajal saanud kõvasti suhelda omade toredate rahvuskaaslastega,
omas kaunis emakeeles ning seega pole koduigatsust veel väga jõudnud peale
tulla. Võib öelda, et üleminek on olnud üsna sujuv...
Saabusime Balikpapani viiendal juunil ning viimase kuu aja jooksul oleme
tervelt 13 päeva veetnud mõnusate eestlaste seltsis. Garuda piloodid Mari-Liis
ja Margus käisid meil vahetustega paariks päevaks külas ning nautisime koos
seda, mida Balikpapan pakkuda suudab. Edasi viis meid tee Jakartasse, kus
jagasime hotelli uue Garuda kapteni Anti ja ta perega. Seejärel võtsime suuna
Balile, kus järjekordselt olime kordamööda koos Marguse ja Mari-Liisiga.
Esimesega sai vallutatud saare kõige kõrgem vulkaan (3000m) ja teisega
arutatud, miks naiste aju on poole väiksem (väike nali).
Nüüd tuleb meil eestlastest küll väike puhkus, kuid saame aega veeta Made
jaoks isegi mõnusamate tegelaste - kiisudega. Nimelt tulevad neljakümneks
päevaks meie juurde "puhkusele" vanad sõbrad Jupi ja Poiss, kelle
elud Made kurjade moslemipoiste käest päästis. Nende praegused omanikud lähevad
korraks Šotimaale ning kiisud ei viitsi kaasa minna, vaid tulevad meie
juurde kasside varjupaika.
Mimi, kui seda loed, siis ära ole pahane...
Made tunneb end niigi halvasti.
No comments:
Post a Comment