Teisel hommikul ärgates teadsime, et meid võetakse rendiautoga
peagi peale ning läheme väiksele Bali-tiirule. Mida aga ei tulnud oli meie
transport... pärast mõningast ootamist ja vastuseta kõnesid otsustasime võtta
suuna randa.
Algne plaan oli surfimine ja rannariläx. Vesi kihas teistest
surfaritest ning mõnus liivarand jooksis kilomeetrite viisi. Päike siras
sinises taevas ja meri oli vähemalt sama sinine. Lainete jõud ehmatas meid veidi
ära... viskas vees olijaid siia ja sinna ning laual püsti püsimine ei tundunud
just kergemate killast olevat.
Pärast mõningast jalutuskäiku ja kohalike surfipoistega kauplemist
oli meil olemas instruktor ja surfilauad. Siinkohal Made surfipäev ka lõppes...
lained kiskusid aina kõrgemaks ja endalgi oli selline tunne, et kerge ei saa
olema. Made tõmbas mõnusalt rannavoodile pikali ja nautis kõrvetavat päikest.
Algkoolitus oli vaid mõneminutiline. Andrease äraeksinud
kaksikvend tegi mulle lühidalt selgeks, kuid püsti saada ja enne kui ma aru
sain võitlesin juba lainetega, et „positsioonile“ jõuda. Kuigi esimene laine, mida
ma püüdma läksin, viskas mind üsna kähku pikali, siis teisel olin juba püsti
ning ei tundunudki nõnda keeruline olevat. Hiljem mõistsin, et instruktor
lükkas mulle hoogu juurde ja tänu sellele oli kergem püsti saada.
Pärast mõningast harjutamist ranna juures murduvate lainetega suundusime pruuni Andreasega kaugemale, kus lained murdusid esmakordselt. Seal sain tunda seda õigemat surfimist... sõuad, neelad vett ja sõuad veel, et jõuda kohale, et siis saada laine poolt tümitada. Sõuad uuesti ja uuesti ja jälle keerled pesumasinas. Korra kiskus laine mul surfilaua nööri puruks ning see lendles kenasti randa välja. Sain uuesti sõuda ning samas võitlesin läbi kümnest suurest murduvast lainest, et kohale jõuda.
Kõik käis üpriski katseeksitus meetodil. Instruktorilt just
väga palju õpetussõnu ei saanud, aga kui lauaga sain paar korda pikku vahtimist
ning keerlesin laines natuke liiga kaua, siis sain aru küll, mis valesti tegin.
Igatahes, jonni ma ei jätnud ning peagi juba sõitsin ka suurematel lainetel. Eks
ikka sain neilt ka peksa ja eks ikka käed valutasid sõudmisest, aga tunne oli
püsti saades ikka kuradi hea!
Lõpuks surfisin sel päeval kolm tundi ning sääred ja nägu
kõrbesid mõnuga ära. Lisaks oli laua kummipind naha maha hõõrunud suurelt kõhu
osalt, põlvedelt, lõualt, nibudelt ja näppudelt. Aga jällegi see oli seda kõike
väärt ning kaks päeva hiljem olin juba tagasi ning siis tundsin end juba rohkem
nagu kala vees. Okei, korraks tundsin end juba liiga osavana, kuid lained tõid
mind kiirelt maa peale tagasi. Pesumasinas keereldes on aega mõelda küll...
Made käis samuti lainetes mängimas ning jäi mõnulemisega
rahule. Pluss ta sai šhopata ja ära kõrbeda, seega võime rannapäevad lugeda
kordaläinuks.