Taaskord peame vabandama, et pole pikalt kirjutanud, aga
uskuge või mitte, meil ei ole mitte midagi põnevat juhtunud. Elame tavalist
rutiinset elukest. Ainuke sündmus oli, et Märdil õnnestus Made ära rääkida, et
minna viieks päevaks Balile. Pakkisime kohvri, päev varem ostsime piletid,
bookisime hotelli ja olimegi teel.
Saabusime palju kiidetud Balile hilisõhtul. Lennujaamast
välja astudes hakkasid taksojuhid enda teenust kahekordse hinnaga peale suruma.
Niii tüütu, kuid saime siiski hinna normaalseks kaubelda.
Hotell oli täitsa mõnna. Tuntud Kuta rand oli meist 2 km
kaugusel. Seega saime sinna minnes alati hea jalutuskäigu kirja. Kuigi pool
teed oli tavaline Indoneesia tänav, siis piisas vaid ühest pöördest vasakule ja
äkitselt nägid mitmeid kenasid poode ja VÄGA paljusid valgeid inimesi. Hoopis
teistmoodi Indoneesia.
Esimeseks päevaks oli meil broneeritud päevane reis -
paadisõit kärestikulisel jõel ja elevandisafari. Äratus oli varajane. Unistelt
tegime hommikusöögi ja tuuri autojuht oligi juba kohal. Autobussis oli veel
inimesi - perekond ameeriklasi ja Malaisias elavad venelased (ema pojaga). Poolteist
tundi sõitu algas.
Teeääred olid täis kunsti ja nikerdusi. Selliseid asju
Balikpapanis kohe kindlalt ei näe. Kunsti otsid meie linnas nagu tikku heinakuhjast
taga. Kuna Bali elanikud kummardavad hinduismi, siis sealne hõng oli
teistmoodi. Naised olid värvilistes riietes ning kandsid asju pea peal. Meestel
olid lahedad pikad Batik seelikud seljas või pikad tuunikad pükstega + lahedad
mütsid peas. Tänavad olid puhtad ning neil olid kõnniteed (mida tõesti igas
linnas eriti pole).
Kohele jõudes jagati meid väikestesse gruppidesse. Meie saime
enda paati Malaisia venelased. Päästevestid
selga, kiiver pähe, suure sõudelabidas kätte ja saadeti välja ootama.
Rahvusi oli igasuguseid. Saklased, japsid, venelased, eestlased(meie),
hollandlased, ameeriklased jms. Kõik ootasid enda kollased kiivrid reas, nagu väiksed
munapead (:
Tee jõele oli päris pikk ja orgu viival trepil oli palju-palju
astmeid. Minul jalad lõpuks värisesid ja pea käis sinkavonkatamisest ringi.
Paadis tehti kiire õpe kuidas sõuda, mida hõiked tähendavad ja kuidas neid
kuuldes reageerida, ning olimegi teel. Vaated loodusele olid lihtsalt
fantastilised. Nii suured kui väikesed kosed igal pool, graveeringud kividel, võimsad
puud ning karglevad ahvid.
Teekond kestis kokku 2 tundi. Mina kukkusin päris mitu korda enda kohalt minema ning lömastasin väikest Olegi. Märjaks saime totaalselt ja esimese elamusega jäime super rahule.
Teekond kestis kokku 2 tundi. Mina kukkusin päris mitu korda enda kohalt minema ning lömastasin väikest Olegi. Märjaks saime totaalselt ja esimese elamusega jäime super rahule.
Kui inimesed olid
ennast kuivadesse riietesse saanud ning olid lõunasöögi lõpetanud, liikusid
mõned grupid edasi elevantidesafarile. Algul näidati meile show-d, kus nad
istusid, mängisid jalgpalli ning korvpalli ja üks näitas enda Picasso oskusi.
Tegime nendega veel pilte ja söötsime ning siis läksime minu hirme täitma ja
istusime ühe vahel pahura 52 aastase vandu selga. Olen Märti 2 aastat palun, et
me läheks hobustega ratsustama ja ta vedas mind hoopis elevandi selga.
Istetooliks oli kahtlaselt kõikuv pink, millel oli nn
turvavööks ainult lõtv nöör. Surusin enda küüned mõlemale poole tooli sisse ja
startisin kiirete südamelöökidega. Nende kohmekuse pärast tuteradavad nad ühelt
küljelt teisele, mis tekitas mulle mahakukkumise tunnet. Tagasi ma ennast enda
häälitsustega ei hoidnud. Pilti tehes hõikas juht midagi, vandu tõstis londi
üles ja kehahoiak muutus. Mina arvasin kohe, et nüüd tõuseb ta kahe tagajala peale.
Hakkasin kohe otsima kohti, mis puuokstest ja kohtades kukkudes kinni haarata.
Ühesõnaga hirm oli meeletult suur, aga samas kogemus jääb meelde eluksajaks ja
vaevalt ma nii pea enam elevandiga sõidan. Ühel hetkel kukkus Märdil
märkamatult plätu vandi seljast alla. Enne kui me seda märkasime peatus elevant
vaikselt, pööras ringi ning võttis plätu maast üles ja ulatas selle oma juhile.
Saime mõnuga naerda.
Kui ringkäik oli
tehtud, tegime veel viimaseid pilte, vaatasime üle suveniiri poe ja muuseumi
ning jäime ülejäänud gruppi ootama. Tagasisõit autos oli vaikne, kuna enamik
inimesi kukkus magama.
Õhtul otsustasime kiirelt käia veel linnapeal ja vaadata poode. Väiksed
shopingud tehtud ja suund tagasi hotelli suunas. Säting
magama, et hommikul puhanult surfima ja päevitama minna.
No comments:
Post a Comment