Tuesday, April 29, 2014

Bali, Oleg, vandiste ja plätu

Taaskord peame vabandama, et pole pikalt kirjutanud, aga uskuge või mitte, meil ei ole mitte midagi põnevat juhtunud. Elame tavalist rutiinset elukest. Ainuke sündmus oli, et Märdil õnnestus Made ära rääkida, et minna viieks päevaks Balile. Pakkisime kohvri, päev varem ostsime piletid, bookisime hotelli ja olimegi teel.
Saabusime palju kiidetud Balile hilisõhtul. Lennujaamast välja astudes hakkasid taksojuhid enda teenust kahekordse hinnaga peale suruma. Niii tüütu, kuid saime siiski hinna normaalseks kaubelda. 
Hotell oli täitsa mõnna. Tuntud Kuta rand oli meist 2 km kaugusel. Seega saime sinna minnes alati hea jalutuskäigu kirja. Kuigi pool teed oli tavaline Indoneesia tänav, siis piisas vaid ühest pöördest vasakule ja äkitselt nägid mitmeid kenasid poode ja VÄGA paljusid valgeid inimesi. Hoopis teistmoodi Indoneesia.
Esimeseks päevaks oli meil broneeritud päevane reis - paadisõit kärestikulisel jõel ja elevandisafari. Äratus oli varajane. Unistelt tegime hommikusöögi ja tuuri autojuht oligi juba kohal. Autobussis oli veel inimesi - perekond ameeriklasi ja Malaisias elavad venelased (ema pojaga). Poolteist tundi sõitu algas.
Teeääred olid täis kunsti ja nikerdusi. Selliseid asju Balikpapanis kohe kindlalt ei näe. Kunsti otsid meie linnas nagu tikku heinakuhjast taga. Kuna Bali elanikud kummardavad hinduismi, siis sealne hõng oli teistmoodi. Naised olid värvilistes riietes ning kandsid asju pea peal. Meestel olid lahedad pikad Batik seelikud seljas või pikad tuunikad pükstega + lahedad mütsid peas. Tänavad olid puhtad ning neil olid kõnniteed (mida tõesti igas linnas eriti pole).
Kohele jõudes jagati meid väikestesse gruppidesse. Meie saime enda paati Malaisia venelased. Päästevestid  selga, kiiver pähe, suure sõudelabidas kätte ja saadeti välja ootama. Rahvusi oli igasuguseid. Saklased, japsid, venelased, eestlased(meie), hollandlased, ameeriklased jms. Kõik ootasid enda kollased kiivrid reas, nagu väiksed munapead (: 
Tee jõele oli päris pikk ja orgu viival trepil oli palju-palju astmeid. Minul jalad lõpuks värisesid ja pea käis sinkavonkatamisest ringi. Paadis tehti kiire õpe kuidas sõuda, mida hõiked tähendavad ja kuidas neid kuuldes reageerida, ning olimegi teel. Vaated loodusele olid lihtsalt fantastilised. Nii suured kui väikesed kosed igal pool, graveeringud kividel, võimsad puud ning karglevad ahvid.


Teekond kestis kokku 2 tundi. Mina kukkusin päris mitu korda enda kohalt minema ning lömastasin väikest Olegi. Märjaks saime totaalselt ja esimese elamusega jäime super rahule.
Kui inimesed olid ennast kuivadesse riietesse saanud ning olid lõunasöögi lõpetanud, liikusid mõned grupid edasi elevantidesafarile. Algul näidati meile show-d, kus nad istusid, mängisid jalgpalli ning korvpalli ja üks näitas enda Picasso oskusi. Tegime nendega veel pilte ja söötsime ning siis läksime minu hirme täitma ja istusime ühe vahel pahura 52 aastase vandu selga. Olen Märti 2 aastat palun, et me läheks hobustega ratsustama ja ta vedas mind hoopis elevandi selga.



Istetooliks oli kahtlaselt kõikuv pink, millel oli nn turvavööks ainult lõtv nöör. Surusin enda küüned mõlemale poole tooli sisse ja startisin kiirete südamelöökidega. Nende kohmekuse pärast tuteradavad nad ühelt küljelt teisele, mis tekitas mulle mahakukkumise tunnet. Tagasi ma ennast enda häälitsustega ei hoidnud. Pilti tehes hõikas juht midagi, vandu tõstis londi üles ja kehahoiak muutus. Mina arvasin kohe, et nüüd tõuseb ta kahe tagajala peale. Hakkasin kohe otsima kohti, mis puuokstest ja kohtades kukkudes kinni haarata. Ühesõnaga hirm oli meeletult suur, aga samas kogemus jääb meelde eluksajaks ja vaevalt ma nii pea enam elevandiga sõidan. Ühel hetkel kukkus Märdil märkamatult plätu vandi seljast alla. Enne kui me seda märkasime peatus elevant vaikselt, pööras ringi ning võttis plätu maast üles ja ulatas selle oma juhile. Saime mõnuga naerda.



Kui  ringkäik oli tehtud, tegime veel viimaseid pilte, vaatasime üle suveniiri poe ja muuseumi ning jäime ülejäänud gruppi ootama. Tagasisõit autos oli vaikne, kuna enamik inimesi kukkus magama.
Õhtul otsustasime kiirelt käia veel linnapeal ja vaadata poode. Väiksed shopingud tehtud ja suund tagasi hotelli suunas. Säting magama, et hommikul puhanult surfima ja päevitama minna.

No comments:

Post a Comment