..ja ongi aasta kohe-kohe täis!

As Salaam Alaikum!

Juba nelja päeva pärast algab Indoneesias kõigi poolt tohutult oodatud Ramadan. Tegu on moslemite kõige tähtsama kuuga. See on aeg, mil nad paastuvad ning tohivad süüa-juua vaid siis, kui päike on loojas. Ilmselt siis Allah ei näe... Kuid mida tähendab see püha meie jaoks? 

Esiteks märgiks ära, et Ramadani alguseks täitub meil esimene aasta Indoneesias! Saabusime siia ju Ramadani kuul, aastal 1434. Jutt käib nüüd siiski Islami kalendrist, mis järgib kuu faase. Siiski leping on mul mingil põhjusel Gregooriuse kalendri järgi ning seega on meil siin jäänud veel umbes 13 kuud. 

Teiseks pean pettumuseks tõdema, et suure tõenäolsusega õlut ma söögikohtades nüüd mõnda aega ei saa. Moselmite jaoks on alkoholi tarbimine niigi tabu ja seega seda kesvamärjukest on Ramadani ajal väga keeruline leida. 

Lisaks saab meil olema mitmeid ebamugavaid olukordi, kui oleme söögikohas ainsad inimesed, kes päriselt söövad. Nimelt oli Jakartas elades tavaline nähtus, et restoran oli inimesi paksult täis, mõnel isegi toidud ees, kuid kõik lihtsalt ootasid ning kontrollisid närviliselt kella, kas võib juba miskit põske pista. Samal ajal matsutasime meie juba mõnuga. Tuli ka ette olukordi, kus me ei pääsenud istuma, sest kõik istmed olid söögikohas juba võetud, kuid sööjaid polnud...

Märkimisväärne on ka see, et teatud konservatiivsemates linnades ei olegi võimalik Ramadani ajal väljas süüa. Nimelt rääkis üks hollandlasest sõber meile loo, kus ta sõi illegaalselt restorani tagaruumis autokummide varjus. Lihtsalt polnud võimalik linnas mujalt midagi hamba alla leida. 

Kui teisi lugusid saab naljaga võtta (v.a õllekeeld), siis minu jaoks on häiriv, et ka paljud moslemitest piloodid paastuvad tööd tehes. Rõhutan, et keelatud on isegi vee joomine! Just eile saadeti kõigile töötajatele firma poolt kiri, kus paluti mõistuse piires paastuda ning halva enesetunde korral midagi siiski tarbida. Õnneks töötan ma enamjaolt Hispaaniast ja Uruguaist pärit pilootidega ning saan muretult lendu nautida. 

Igatahes soovin kõigile mõnnat Ramadani ja edukat paastumist! 

Mehised sipelgad

Panen kirja ühe loo, mis juhtus kaugel-kaugel ajal, kui Mari-Liis veel meiega elas.

Meil on siin pidevalt probleeme sipelgate ja teiste putukate-mutukatega. Seega seisab meil enamik toidukraami külmikus, kuhu nad ei tüki. Kui köögis näed sipelgatejada, võid üpris kindel olla, et nad on midagi siiski leidnud. Olgu siis selleks pähklid või surnud prussakas... kõik sobis! 

Ühel päeval tekkis mul isu Mari poolt toodud alkoholiga kommide järgi. Pistsin ühe suhu, kuid oh pettumust... tunda oli vaid šokolaadi, mitte viina. Kiirelt rändas suhu veel üks, kuid jälle sama jama. Kolmandat haarates jäi silma pakendil sibav sipelgas... uurisin kommi vähe täpsemalt ja no aitäh! Selgus, et sipelgad käisid kommides alkoholi kaevandamas. Kavalpead olid suletud kommikarpi tee leidnud ning käisid nüüd seal kõrtsis.

Avasin veel mitmeid ja mitmeid komme, kuid kõik olid tühjaks tehtud. Šokolaadi jäeti sinnapaika ning pesa viidi viina täis, seega võib teha kiire järelduse, et sipelgad on isased.

Tüdrukute kätš ja Märdi valutavad kannikad

Tundub, nagu oleksime tagasi olnud juba mõningat aega, aga tegelikult pole nädaladki täis. Oleme tublilt osa võtnud hashrunist ja lauamängudest ning võõrustanud külalist. Jep, meil käis juba külaline. Vana hea majakaaslane Mari-Liis.

Eestist ostsime kaasa Xbox-i, millega Made ennast lõbustab. Käisime linnas, et osta uusi mänge, kuid kahjuks pole meil lahti muugitud masin ehk saame ainult originaalmänge mängida, mida kahjuks siin ei müüda (va need kaks, mis meil juba olemas). Siiski õnn naeratas meile ja saime spordivõistlus mängu. Mari-Liisi saabudes hakkasime asjaga tuttvuma. Väga mõnusad mängud olid ja küll me alles kõik higistasime ja olime omadega läbi.

Hommikul sõime kõik laua taga hommikusööki, nagu vanasti ja lõunal läksime jõusaali, nagu vanasti (Märt bassu äärde ja meie jõmmi :). Õhtupoole saime kokku kahe teise lenduriga ja läksime ainukesse toidukohta, kus saame sealiha ning õllet. Kõhud täidetud, liikusime kodupoole tagasi. Kaptenil õlled kaasa võetud, Eesti šokolaad lauale pandud ja alustasime Xboxi võistlustega - punane ja roheline tiim.

Küll sai jalgpalli mängitud, tõkkeid joostud, ketast visatud jms. Väga lahe oli vaadata, kuidas 50 aastane kapten jooksis kohapeal kiirelt-kiirelt ja proovis tõketest üle hüpata või kuidas Zach hoidis pükse ja trulle kätega üleval, et joostes alla ei kukuks. Keeglit mängiti kahe käega ja oda viskamisega tuleb veel vaeva näha. Võistlused lõpetasid tüdukute omavaheline poksimatš - Made vs Mari-Liis. Meestele meeldis väga vaadata, kuidas kaks tüdrukut võitlevad (arutleti, kas peaks selleks muda ja valgeid t-särke muretsema). Korda mööda võitsime ja kaotasime. Õhtu lõpetasid loomulikult lõbusad piloodijutud.

Hommikul valutasid Mari-Liisil tallaalused, Madel käed ja üleselg, Märdil valutasid eile juba kannikad. Tulge aga külla mängima!

Tagasi Indoneesias

Tervist ! (:

Tahtsime öelda, et oleme elusalt ja tervelt jõudnud tagasi Balikpapani. Puhkus Eestis oli fantastiko ja nautisime kõike/kõiki.

Ootame Teie joonistusi, kirju, kaarte ja muud mõnusat kraami, sest leida väike ümbrik postkastist teeb tuju alati heaks ja toob naeratuse näole

BALIKPAPAN BARU , SAN FRANSISCO BLOK FG5 GN
SAMARINDA NO.5
KotaBalikpapan, 76125
INDONESIA

 

 

Olge mõnusad ja päikest ! (:

Made ja Märt