As Salaam Alaikum!
Juba nelja päeva pärast algab Indoneesias
kõigi poolt tohutult oodatud Ramadan. Tegu on moslemite kõige tähtsama kuuga.
See on aeg, mil nad paastuvad ning tohivad süüa-juua vaid siis, kui päike on
loojas. Ilmselt siis Allah ei näe... Kuid mida tähendab see püha meie
jaoks?
Esiteks märgiks ära, et Ramadani alguseks
täitub meil esimene aasta Indoneesias! Saabusime siia ju Ramadani kuul, aastal
1434. Jutt käib nüüd siiski Islami kalendrist, mis järgib kuu faase. Siiski
leping on mul mingil põhjusel Gregooriuse kalendri järgi ning seega on meil
siin jäänud veel umbes 13 kuud.
Teiseks pean pettumuseks tõdema, et suure
tõenäolsusega õlut ma söögikohtades nüüd mõnda aega ei saa. Moselmite jaoks on
alkoholi tarbimine niigi tabu ja seega seda kesvamärjukest on Ramadani ajal
väga keeruline leida.
Lisaks saab meil olema mitmeid ebamugavaid
olukordi, kui oleme söögikohas ainsad inimesed, kes päriselt söövad. Nimelt oli
Jakartas elades tavaline nähtus, et restoran oli inimesi paksult täis, mõnel isegi
toidud ees, kuid kõik lihtsalt ootasid ning kontrollisid närviliselt kella, kas
võib juba miskit põske pista. Samal ajal matsutasime meie juba mõnuga. Tuli ka
ette olukordi, kus me ei pääsenud istuma, sest kõik istmed olid söögikohas juba
võetud, kuid sööjaid polnud...
Märkimisväärne on ka see, et teatud
konservatiivsemates linnades ei olegi võimalik Ramadani ajal väljas süüa.
Nimelt rääkis üks hollandlasest sõber meile loo, kus ta sõi illegaalselt
restorani tagaruumis autokummide varjus. Lihtsalt polnud võimalik linnas mujalt
midagi hamba alla leida.
Kui teisi lugusid saab naljaga võtta (v.a
õllekeeld), siis minu jaoks on häiriv, et ka paljud moslemitest piloodid
paastuvad tööd tehes. Rõhutan, et keelatud on isegi vee joomine! Just eile
saadeti kõigile töötajatele firma poolt kiri, kus paluti mõistuse piires
paastuda ning halva enesetunde korral midagi siiski tarbida. Õnneks töötan ma
enamjaolt Hispaaniast ja Uruguaist pärit pilootidega ning saan muretult lendu
nautida.
Igatahes soovin kõigile mõnnat Ramadani ja
edukat paastumist!
No comments:
Post a Comment