Balikpapani Made

Balikpapanist teadmisi :

- Köökides puuduvad küpsetamisahjud
- Kui vihma tuleb, siis korralikult.
- Linn on suurem, aga Lippo Village võrreldes kallim
- Liiklus rahulikum, kaubandus kesisem

                                                                         *     *    *

Yelloo. Olen Balikpapanis olnud 3 päeva. Linnaosad on huvitavd. Mõned on mustemad, teised puhtamad. Võib kohata isegi BMW viimase seeria autot maja ees. Kõva sõna !
Palav on endiselt. Kui elamises konditsioneeri pole, siis paha paha. Pead ennast paksust õhust läbilõikama.

Sai käidud esimesel grill õhtul, kus tehti mini burgereid ja õllet joodi. Siin on kohalik alkohooli diiler, kes töötab 24/7. Pudeli suuruseks 0,6 liitrit ja hinnaks 24,000 rph (vist)
Tellisin endale ühe pudeli Garlsbergi, kõva peoloom olen küll. Isegi seda ei suutnud lõpuni juua.
Peo korraldaja oli Mari-Liis Saar, samuti Eesti tüdruk. Maja oli täitsa kena. Kõigi lemmikuks osutus loomulikult välisterass, kus oli veel kööginurk, baarilaud ja istumis/söögilaud. Külalistes oli suur osakaal meestel + 3 naisterahvast. Rahvuseid oli erinevaid - hispaanlased, ameeriklased, urugailased, eestlased.
Eile õhtul tegime Katarinaga ise süüa. Mõnus oli taaskord köögis asjatada. Menüüd olid maitsestatud türgioad sibulaga, praetud suvikõrvits pipra ja küüslauguga, keedukartul lillkapsa ja brokoliga + kreveti pallikesed.
Õhtul vaatasime sarja Suits, mida vaatasime küll 3 tundi, kuna internetiga on Balikpapanis halvasti. Ühendus on aeglane ja katkendlik.

Märti ootan veel endiselt ): Loodetavasti tuleb varsti ....

Õpime veidi kohalikku keelt!

Apa kabar? Kuidas läheb?

Tänaseks jututeemaks on kohalik keel. Indoneesias räägitakse kokku umbes 750 erinevat keelt ja dialekti. Samas pea kõik oskavad riigi ametlikku keelt - Bahasat. Inglise keelt pursivad nad natuke samuti, seega kuidagi saame hakkama. Bahasas puudub mitmus - selle väljendamiseks kordad nimisõna kaks korda.
Õpime siis koos paar Bahasa keelset sõna:
Piloot - pilot
Õun - apel
Küpsis - kuki
Takso - taksi
Peab märkima, et see pole just maailma kõige keerulisem keel. Paljud uuemad nimisõnad on lihtsalt tuimalt mujalt üle toodud. Mis siis muud kui keeled suhu ja Indoneesiasse!

Ciao,
Märt

Balikpapan, siit me tuleme

Kaks fakti Indoneesiast :

- Taksojuhiga juttu rääkides saime teada, et bensiin maksab siin 40 senti liiter.

-  Kuna rollereid on tohutult palju ja sõidavad kaootiliselt, siis väike statistika õnnetuste kohta: 2011. aasta andmete järgi sai liikluses surma 22 inimest iga 100 000 inimese kohta. Polegi nõnda palju.



                                                                         *    *    *

Mis vahepeal juhtunud.
Käisime nädalavahetusel kesklinnas. Sõitsime 45 minutit ja maksime 8 eurot. Kaubamaja oli korralikult suur ja uhke. Korrused 1-3 olid puhtalt shoppingutele pühendatud, korrused 4-5 söögikohad.
Suured ootused olid meil Pull and Bear-i ja mul Zara poe osas, aga pidime pettuma, sest asjad olid kohati Eestiga võrreldes kallimad. Olin päris kurb, kuna lootsin endale kingad leida, aga seda ei juhtunud.
Koperdasime juhuslikult poodi nimega Cotton On, kust saime endale leide. Söögipausi tegime armsas rohkem kohviku taolises kohas. Märt sõi hästi maitsestatud krevette riisiga, Made tomatisuppi ja vegeterian pitsat. Jäime toitudega väga rahule (:
Kaubamajas olime kokku ligi 3 tundi. Siis läksime linna avastama...

Kesklinn oli minu jaoks täitsa tavaline - suure müra ja sagimisega. Seal ei vaadatud meid kui maailmaimet, sest valgeid inimesi oli teisigi. Linnas oli palju rohelust, üksikud suuremad majad ja kõnniteed olid olemas.
Igatahes... tahtsime minna rahvusmuuseumisse ja rahvusmonumendiga parki. Tehtud, nähtud.
Muuseumisse jõudsime kahjuks 15 minutit enne sulgemist, aga ostsime ikkagi pileti, kuna see oli ainult 80 senti. Nägime küll vähe, aga see oli ülimalt lahe. Tulevikus tahaks kindlasti korralikult kõik 3 korrust läbi uudistada.
Tagasi liikusime ligikaudu tund aega, sest jäime ummikutesse, aga maksime vaid 6 euri. Taksoga sõitmine on odav.

                                                                         *     *     *

Madel on täna viimane õhtu Jakartas. Homme läheb lend Balikpapani. Märdile võidakse igahetk öelda, et pakkigu asjad ja on minek. Seega ei hakka me riskima, et ma lennule ei saa. Päevas tehakse Jakarta - Balikpapani vahel küll 30 lendu, aga mõned päevad olid kõik väljamüüdud.

Muljed ja emotsioonid siin oldud ajast.
Kurta midagi ei ole. Meil on vapustavalt ilusa tagaaiaga hotell, ilmad on konstantselt 27-34 kraadi soojad ja inimesed naeratavad. Kuid tuleb tunnistada, et hotellis elaja tüüp ma ei ole, isegi kui kõik mugavused olemas ja asjad tehakse ette-taha ära.
Toakoristajad mulle enam ei meeldi, sest nad tahavad iga hommik koristama tulla. C'mon. Ma ei ole räpane. Oskan enda järelt ise koristada. Esiteks, mulle meeldib ise koristada ja tunnen sellest suurt puudust. Ootan juba seda hetke, kui me Balikpapanis enda elamise saame ja saan seal SUURPUHASTUSE teha.
Kuna ma olen harjunud päevas palju liikuma, siis viimasel ajal tunnen ennast kui kasti surutuna, kuna see linnaosa on megaväike ja liikumisvõimalus praktiliselt puudub.
Loomulikult tunnen puudust söögitegemisest. Appi, kuidas ma igatsen seda. Märdile ütlesin, et ma vaaritan kaks järgnevat kuud järjest. Siin on lihtsalt niiiiiiiiiiii palju huvitavaid toorneid, vürtse ja puuvilju - kõike-kõike. Ei suuda ära oodata, mil saab ise eksperimenteerida.

Ärge nüüd arvake, et mulle ei meeldi siin. Mitte seda. Lihtsalt kui kuu aega ühes väikses linnaosas ja hotellitoas olla, siis väiksed igatsused ja mittemeeldimised ikka juhtuvad tulema. Muidu on siinne ilmastik, keskkond ja loodus väga mõnusad. Tunnet, et ma tahaks Eestisse tagasi tulla, kuna ei pea siin vastu, pole olnud. Võtan siit kaasa ainult ilusaid ja mõnusaid mälestusi. Aeg on minna avastama uusi asju (:


NB! Märt vaatab üksinda facebookis mingeid tobedaid pilte ja kihistab nagu väike tüdruk vaikselt naeru.

Made ja tema tahtejõud

Tervist, Märt siin. Mul oli just üks ülimalt mõnus õhtusöök tulemas - loomaliha kebab (1.9€) ning kõrval kaks väikest Carlsbergi (3€). Ootamatult sõi Made aga pool mu kebabi ära, selle otsa veel hunniku hommikusöögiks mõeldud kiivisid ning hotelli minibaarist paki küpsiseid. Hiljem avastasin Made enda peale arvutis pahandamast. Panen selle teksti kirja, mis ta arvutisse oli kirjutanud:

"Made, võta ennast kokku! Sul on punnid - LÕPETA MAGUSA SÖÖMINE. KASVATA TAHTEJÕUD TAGASI, LOLLPEA! Söö salateid, saad rohelist rohkem. Aktiivsusega oled vähemalt tubli ja pead vastu. Jõujunn.
Ma olen sinus väga pettunud hetkel. Loodetavasti oled häbis ja paras kah, et hammas valutab! Karistuseks! Loodetavasti lepime varsti ära, siis on kergem."

Vot nii on lood. Minul täitus täna siin hotellis üks kuu ning Madel saab see täis homme. Pole siis ime, kui nii hulluks lähed. Kes ikka suudaks taluda seda, kui päevast päeva elad 30-ne kraadises kuumuses, maja taga on lopsaka looduse keskel kaks basseini, kõik inimesed on sinu vastu ülimalt kenad, tuba tahetakse korrastada mitu korda päevas, pesu pestakse ka sinu eest ära, hommikusöök on rikkalik, lõuna- ja õhtusööki peab sööma restoranis, iga päev saab käia mitmekülgses jõusaalis, mängida sulgpalli, toksida tennist, pelada jalgpalli jne ning kõigele lisaks saab selle eest palka... me oleme vist ainsad eestlased, kes seda hetkel enam ei soovi :). Tahaks minna Balikpapani, teha ise süüa, koristada oma tuba, niita muru ja teha lõpuks ometi tööd. Kas keegi sooviks teha vahetust?
Oeh, vähemalt on mul õlle lõpp veel alles...

Jalutuskäik õues

Tundke end istmes mõnusasti ning tehke minuga üks jalutuskäik meie hotelli tagaaias.

Teie nautige videot, mina lähen mängin Madega kaarte edasi... hetkeseisuga olen kaotamas 1-6. Mis toimub?

Made viisa ja skeitpargi haned

Kaks fakti viisakusest Indoneesias:

- Vasak käsi on nende jaoks must käsi. Sellega ei tohi asju vastu võtta ega anda, eriti kui annad/vahetad raha ja kingitusi.Viisakas on ka kahe käega korraga ulatada.
 Märt peab hakkama paremakäeliseks (:

- Viisakas ei ole ka sõrmega osutamine. Jalgu peetakse samuti räpasteks. Nendega ei tohi suunata ega kuhugi peale panna.

                                                                       *     *     *

Eelmisest postitusest on korralik vahe sees. Hetkel on eluke meil vaikselt liikunud. Suur püha on lõppenud ja Märdil olid viimased kolm loengut. Nüüd ootame paberimajanduse kordasaamist ja Balikpapani suundumist.
Päevad on olnud vaiksed.
Made - ärkamine, söömine, magamine, jõusaal, ujumine, pikutamine, söömine, pikutamine, jõusaal, ujumine ja õhtune lebo Märdiga.
Märt - ärkamine, söömine, loeng, paberite kordaajamine, hotelli jõudmine, söömine, trenn ja õhtune lebo Madega.
Selline oli meie kolmepäevane kava. Madel oli tohutult raske (:

Sai aetud ka Made viisa pikendust. Kaootiline majandamine, bürokraatia ja loll süsteem. Esmaspäeval viid paberid immigratsiooniametisse, neljapäeval pead maksma minema ja reedel saad asjad kätte. Tobe taksoga edasi-tagasi tiirutamine. Täna saime lõpuks kätte ja kõik on korras!

Pärast tunniajast ühest boksist teise liikumist ja ootamist jalutasime läheduses olevasse kaubanduskeskusesse, kui äkitselt näeme üheksat HANE. Segaduses Made küsis sellepeale kohe "Kus nad siia said?".

Poole sammu pealt taheti meiega ka pilti teha (meil käib ka omavahel pisike võistlus, mitu kohalikku meiega pilti on soovinud teha - Märt juhib 5-4). Made kõrval seisev mees oli niiii kikivarvul, kui suutis, Märdi kõrval olev mees pani thumbs up-i ja kolmas tegelane muheles lihtsalt mõnuga.
Teepeal sai tehtud pilti kohalike lastega, kes jooksid meile algul lihtsalt järgi. Küll oldi alles õnnelikud ja kiljuti. Oh seda rõõmu väikestest asjadest!

Kohalik küünekasvatamine, sulgpall ja paradiisisaar.

                                                                *   *   *


Räägin teile natukene kohalikust küünekasvatamisest.
Poodides on naistel/meestel pöidla või väikse sõrme küüs ülipikk. See pidavat näitama nende staatust ehk ta ei tee lihttööd (on rikkam ja intelligentsem) enda kätega - nt. põllutööd.

Kehtib rohkem meeste seas, aga oleme näinud ka naistel. Teised küüned on täiesti lühikesed ja koledad va see üks uhkus.


                                                                    *   *   *

Oleme Märdiga varsti edukad sulgpalli sportlased ja julgeme rinda pista kohalike prohvidega. Ostsime endale 10 EUR eest sulgpalli komplekti - 2 reketit, kott ja 3 palli.
Esimene mäng oli paljulubav. Suutsime lausa 145 korda palli kukutamata mängida. Edasised mängud nii paljulubavad pole olnud. Nimetasin üks õhtu meid isegi hädapätakateks ja läksin pealekauba närvipeale ka veel, et nii halvasti mängisime - me ei suutnud isegi 20 korda korralikult toksida.

Pall on korralikult aga vatti saanud. Miks ta selline juust välja näeb? Võite ise vastuse valida:
A) Mängime päevas mitu tundi
B) Made on palli peale närvi läinud
C) Valame enda pinged palli peale välja
D) Kehvast materjalist


                                                                    *   *   *
Vahel on tulnud ette, et leian ennast googeldamast pilte helesinisest veest, korallidest, heledast rannaliivast ja päikesest. Meie käisime täpselt sellises kohas.
Väljasõit hommikul kell 7.00 ja kell 8.00 sõit saarte suunas. Täpsemalt kutsutakse seda piirkond tuhandeks saareks. Paadisõit kestis ligikaudu 2 tundi. Küll alles hüppas vahel, et võttis kõhus täitsa keerama. Mingi hetk hakkasime nägema palju erinevaid saare tutsakaid.
Lõpuks kohale jõudes vajus suu lahti. Ma poleks uskunud, et näen kunagi nii läbipaistvat sinist vett ja erinevates toonides. See võttis sõnatuks.
Reisi maksumus oli 55 EUR nägu. Selle sees oli kohaleviimine, lõunasöök, 4 tundi kohapeal olemist ja tagasisõit.
Päike paistis, inimesed lihtsalt pikutasid toolide peal ja puhkasid. Mõnus rahu ja vaikus. Mina kõige suurem külmavares olin väga hea meelega vees ja ütlesin isegi, et see on soe! Kordagi ei tulnud veest välja sellepärast, et külm oleks hakanud, pigem hammustava kala pärast. Märt rääkis ka meduusidest ja muudest elukatest ja siis tuli mul hirm sisse ja enam ei snorgeldanud. Nautisin lihtsalt kohta ja päikest.
Raske on seda kõike sõnadesse panna. Vaadake parem ise:

Kui meile külla tulete, viime Teid sellistesse kohtadesse! Jääme ootama!
Made

Paradiis ja hammustav kala

Oleme paradiisist tagasi ja Made kirjutab lähiajal sellest vähe pikemalt. Praegu lisan GoPro videokatsetuse Made elu esimesest snorgeldamisest. 13. sekundil saan kalalt hammustada, Made ehmub ja talle mõneks ajaks piisas.

 

Märt

Sürreaalne sulgpall

Teate ju küll seda tunnet, kui mängid õues sulgpalli, nahkhiired üritavad su sulgpalli kätte saada, üle linna kaigub ühtlane moslemite mõmin, mis kutsub palvusele ja samaaegselt täidab õhku ilutulestiku tärin, mis kostub rakettide tiheduse tõttu kui Browningu kuulipildujast täristamine... Kirsiks tordi peale lendab sel hetkel platsi troopiline torm ning lisab orkestrisse oma kõuekõmina ja paduvihma pladina...
Käes on Ramadani viimane õhtu - mõmmm, põmmm ja kõmmm...

Märt

Raha paneb rattad käima

Eile olime rahabossid ning lõime laiaks natuke rohkem kui 9 miljonit. Täna oleme olnud natuke vastutustundlikumad ning kulus vaid 500 000. Praegu lugesin sulli üle ja muutusin murelikuks... ainult 2 miljonit on järgi :).

Miljonäri-Märt

Oksekott ja uued nunnud.

See võttis kõigest 12 päeva.
Täna hommikul, koos ilusa päiksepaistega tuli esimene potikallistus. Mitte alkoholist - seda ma jõin viimati 13 juuli (appikene, ma muutun karslaseks). Süüdi oli hoopiski Cooking Panda söögikoht või minu streik Aasia köögi vastu. Nüüdseks on kõik korras ja tuju taaskord hea.

Olime meie bassu ääres. Made loomulikult jälgib ujujaid. Mis ta teada sai ?
Number üks: Nad ei oska krooli ujuda. Käed lähevad plärts ja plärts vette ja ca 60m peal jõud otsas.
Number kaks: Euroopas, mida väiksem bikiini, seda parem. Siin kannavad naised/tüdrukud (isegi väikesed poisid) trikoosid, mis on kindlasti mõndade inimeste mälust kustunud.

        

 

Küll on lillelised, ühetoonilised, sitside-satsidega, pikkade varukatega - you name it. Lastel täitsa vahvad mõned ja tulid enda omagi meelde - neoonroheline. Oh, seda vana aega.

 

Olime täna kulutajad ja ostsime endale uued tellud. Ma pean häbiga tunnistama, et ma läksin nutimaailma üle, aga ainult sellepärast, kuna siin ülimalt lahedad telefoni ümbrised (loomakõrvade, nägude, kiisude jms) ja ma tahan neid endale. Minu praegusele telefonile kahjuks polnud.
Telefonid täitsa ühtekad, Märdil natukene väiksem- ihihihih.
Muretsesime ka kohalikud numbrid.
Made : 0812 12 733356
 Märt : 0812 12 343241 

 

 

Nüüd aga tulevast tripist. Lähme hispaanlaste ja uruguailastega teisipäeval paradiisi saari uudistama.

 

Hommikul kell kuus start.Sadamasse sõidame ligikaudu 30 minutit ja seal ootab meid paat. Kogu üritus kestab 10-12 tundi. Selle sees otsime perfektset paradiisisaart, näeme ülisinist vett, käime ujumas ja sööme. Hea get away hotellist.

Praegu lähen ära Harry Potterit vaatama. Sjaao (:

 

 



 

.

Natuke Ramadanist

Tervist,

Märt siinpool. Räägin teile veidike moslemitest.
Indoneesia on maailma kõige suurem islamiusuline riik. 90% kogu rahvastikust (250 000 000 inimest) on moslemid. Hetkel vältab islamimaailmas kõige tähtsam püha - Ramadan (uskumus on, et koraan jõudis Muhammadini kunagi Ramadani kuu jooksul). Kuidas tähistatakse? Paastutakse kogu selle kuu vältel - juuli alguspaigust kuni augusti keskpaigani. Söömine ja joomine on keelatud alates hommikul kella kuuest kuni õhtul kella kuueni ehk päiksetõusust päikseloojanguni.
Hetkel peatume mina, Made ja piloodid õppeperioodil hotellis Jakarta linnas. Õhtusöögil käime kohalikus kaubamajas (bad ass kaubamajaga on tegu - keskel on lõbustuspark ameerika mägede ja muuga. Tavaliselt eksime poodi vahel ära ning väljapääsu leidmiseks kulub keskmiselt 15 minutit.), kus on jõhkralt söögikohti ja meeletus koguses kohalikke. Võite ette kujutuda, mis juhtub õhtul kell kuus, kui nad lõpuks ometi võivad süüa-juua. Restoranide taga on järjekorrad... et istuma saada...
Arvasime, et oleme jube kavalad ning läksime sööma kell viis õhtul. Kohalikud on veel kavalamad - nad hakkavad kella poole viiest söögikohtadesse kogunema, laudu ära võtma ning osad tellivad isegi söögi ära. Nii nad siis istuvad seal - kõik lauad on võetud, toidud ees ja keegi ei söö. Aga meie maiustame mõnuga!
Räägin natuke ka pilootidest, kes on moslemid. Meie lennufirma poolt on soovitus pilootidele, et nad tööajal ei paastuks. Samas pole võimalik usulisi tegevusi keelata. Väidetavalt umbes 80% kõigist pilootidest, kes on moslemid, paastuvad Ramadani ajal... Rõhutan, et keelatud on ka vedeliku tarbimine ning lennukis on õhuniiskus kordades madalam... Pole hullu - minu esimene lend toimub ilmselt augusti teises pooles, seega selleks ajaks on pühad läbi.
Nagu juba varem mainisin, käib meil hetkel teooriaõpe. Kui olime jõudnud ühe aine läbi võtta ning oli aeg testi hakata lahendama, pidi õppe läbiviija just palvetama minema - meile jagati testid kätte ja jäime üksipäini. Nii mõnus ulakas tunne oli. Nagu oleks jälle keskkoolis tagasi... tegime mõnuga koostööd ja olime jube rahul. Õujee.

Praegu ei viitsigi rohkem kirjutada. Asun parem kohalikke lennujaamu õppima.
Olge mõnusad,
Märt.

Oi-oi

Teate küll ju seda toredat tunnet, kui kohtad kaubanduskeskuse toidupoes valget inimest..

Oeh.. Märt

Peatükk 1. Jakarta.

Kui Made lennukiga Indoneesiasse jõudis, oli Märt juba Singapuris...

 

Kallis Tallinn suutis loomulikult lennu algusega tunnike hilineda(St.Peterburis saime napilt lennukile), teised lennud olid rahulikud. Emiratesi lennukid väga suured, aga meeldiva teeninduse ja söökide-jookidega. Meie eest hoolitseti ilusasti, Estonian Arist sellist asja oodata poleks. Kohe toodi maitsev kehakinnitus ja juua - mida ise tahtsid.

Lennujaamas kiirelt viisa tehtud, pagas kätte saadud ja leitud üles sildiga mees "Made Masik". Algas teekond hotelli suunas. Püha jumal, milline liiklus. Te ei kujuta ette, kui PALJU rollereid ma nägin. Amsterdam, mis on tuntud enda rohkete rataste poolest jääb Indoneesiale alla.

Kirjutan lühidalt, mis vahepeal toimunust eredamalt meeles on ning hiljem räägime muust toimuvast juba vähe täpsemalt.

Arvati, et Märdi elukaaslane on pärit Balilt, kuna seal Made populaatne nimi.          

Me oleme pikad. Inimesed on enamjaolt meile õlgadeni, mõned isegi lühemad + kõik ühesugused.          

Hotellil pole viga. Basseinid, jõusaal, tenniseväljakud, sulgpall, golf, jalkavälja - kõik on olemas ja tasuta.          

Poest saadud valge inimese allahindlust.          

Söödud suure isuga kanavarbaid - yämmmii ! (: Üks õhtu oli halb toit. Märt sai supi, mis lõhnas tugevalt vetika ja soola järgi. Mina nuudlid, mis maitsesid (vabandust sõnakasutuse pärast) nagu sitt. See oli kohutav. Palusime toidu kaasa pakkida, et olla viisakad (valetasime, et saime kõne, et peame ära minema) ja viskasime pärast Mäkki prügikasti.

Hinnad odavad ja käime igal õhtul väljas söömas (Made igatseb väga ise toidutegemist ja koristamist)          

Käidud kinos Mina Supervaras 2 vaatamas (Y)          

Kohvi juues tõi kõrval lauast kohalik tegelane kooki. Märdile maitses, kuna magus ja soolane oli kokku pandud - mustikamoos ja riivitud juust. Om nom nom. Madele not so much. Üksinda (Madel) kaubanduskeskuses väga meeldiv pole käia. Meestelt saad liiga aktiivseid pilte ja suhtlust. Vaadatakse palju, näidatakse näpuga ja käiakse salaja järel. Mees kõrval, pole probleemi!          

Tulnud ka küsimus, kas oleme paar ja abielus. "Mitte veel" oli vastus. Paar aga küll. Õujee! Luba pildi tegemiseks on küsitud alles nüüd. Naljakas kohe vaadata, kuidas see neile nii palju rõõmu toob, et saavad valge inimsega pilti teha.          

Temperatuur on keskmiselt koguaeg 27 kraadi + umbne/niiske. Vihma tulnud vähe, äikest ka näinud.          

Eestist oleme kellaajalist 4 tundi ees.

 

Järgmiste lugudeni! Terima kasih, et läbi jõudsite lugeda! ciao!

 

Made ja Märt.