Made viisa ja skeitpargi haned

Kaks fakti viisakusest Indoneesias:

- Vasak käsi on nende jaoks must käsi. Sellega ei tohi asju vastu võtta ega anda, eriti kui annad/vahetad raha ja kingitusi.Viisakas on ka kahe käega korraga ulatada.
 Märt peab hakkama paremakäeliseks (:

- Viisakas ei ole ka sõrmega osutamine. Jalgu peetakse samuti räpasteks. Nendega ei tohi suunata ega kuhugi peale panna.

                                                                       *     *     *

Eelmisest postitusest on korralik vahe sees. Hetkel on eluke meil vaikselt liikunud. Suur püha on lõppenud ja Märdil olid viimased kolm loengut. Nüüd ootame paberimajanduse kordasaamist ja Balikpapani suundumist.
Päevad on olnud vaiksed.
Made - ärkamine, söömine, magamine, jõusaal, ujumine, pikutamine, söömine, pikutamine, jõusaal, ujumine ja õhtune lebo Märdiga.
Märt - ärkamine, söömine, loeng, paberite kordaajamine, hotelli jõudmine, söömine, trenn ja õhtune lebo Madega.
Selline oli meie kolmepäevane kava. Madel oli tohutult raske (:

Sai aetud ka Made viisa pikendust. Kaootiline majandamine, bürokraatia ja loll süsteem. Esmaspäeval viid paberid immigratsiooniametisse, neljapäeval pead maksma minema ja reedel saad asjad kätte. Tobe taksoga edasi-tagasi tiirutamine. Täna saime lõpuks kätte ja kõik on korras!

Pärast tunniajast ühest boksist teise liikumist ja ootamist jalutasime läheduses olevasse kaubanduskeskusesse, kui äkitselt näeme üheksat HANE. Segaduses Made küsis sellepeale kohe "Kus nad siia said?".

Poole sammu pealt taheti meiega ka pilti teha (meil käib ka omavahel pisike võistlus, mitu kohalikku meiega pilti on soovinud teha - Märt juhib 5-4). Made kõrval seisev mees oli niiii kikivarvul, kui suutis, Märdi kõrval olev mees pani thumbs up-i ja kolmas tegelane muheles lihtsalt mõnuga.
Teepeal sai tehtud pilti kohalike lastega, kes jooksid meile algul lihtsalt järgi. Küll oldi alles õnnelikud ja kiljuti. Oh seda rõõmu väikestest asjadest!