Meil Madega on tavaks saanud, et tähtpäevi tähistame millegipärast koguaeg
õhus. Seda postitust kirjutades istume reisijatena CRJ-i pardal ning oleme teel
Balikpapani. Kuupäevaks on 5. juuli ning mul on sünnipäev. Jeeeeeee!!!
Üks lend on meil juba seljataga ning kui lõpuks koju jõuame, on kell juba
21:00. Pidu-pidu not so much, kuid pudeli veini kavatseme sisse kangutada küll.
Siiski kogu sünnipäev ei möödu lennukitiivul, vaid hommikul sai Balil mõnuletud
hotellispaas. Oigasin proua käte vahel, kelle näpud olid pisikesed kui
miniviinerid, kuid rammu oli neis kätes mehiselt. Pärast suurepärast ägisemist
vedelesin ühekordsete läbipaistvate aluspükstega aroomivannis koos roosiõitega
ning elu oli lill. Made tehtud spaakingitus oli ekstramõnna. (Made täpsustas
just, et üks sünnipäevakingi osa on see, et ta kavatseb minuga täna jalkat
vaadata, mis meie ajavööndis algab südaöösel)
Kuidagi on nii läinud, et kõik meie tähtpäevad mööduvad lennukis istudes.
Võib-olla on siin kuidagi seos sellega, et me elame kodust 10000km kaugusel...
Esimest korda jõudsin Jakartasse 22.07, kui oli Madel nimepäev; oktoobris
Eestisse puhkama jõudes käis parajasti vanaema sünnipäev; 10.11 lendasime minu
nimepäeval tagasi Balikpapani (siinkohal mainiks ära, et Made hindab
nimepäevasid kõrgemalt kui sünnipäevi); kui Eestis jõudis kätte aasta 2014,
tõusime parajasti õhku puhkekohast Manadost; 08.03, teistkordselt kodumaalt
lahkudes soovisin isale õnne ning lendasime minema; ka viimane kord tõmbasime
kodust uttu tähtsal kuupäeval... 05.06 tähistasime Madega õhus oma kolmandat
aastapäeva ning jõime 150€-st shampat, mis Madel eriti kurgust alla ei läinud;
ning nüüd olemegi jõudnud tänasesse päeva... jälle tähtpäev, jälle turbulents,
jälle imeline taevas.
Me peame oma tegevusi paremini planeerima...
No comments:
Post a Comment