Vähem kui kahe kuu jooksul olen Makassaris lennanud viite uute sihtkohta
ning selle kuu lõpus peaks see arv tõusma kaheksani. Eriliselt märkimisväärsed
(vähemalt mu enda jaoks) lennuväljad sain kirja täna, kui sain esimese
rahvusvalise lennukogemuse Garuda, suundudes Dili linna, Ida-Timoris ning
teisena maandusin Bali saarel.
Üldiselt tuleb tõdeda, et tänase päeva graafik tekitas segaseid tundeid -
et teha Bali-Dili edasitagasi lend, tuli Makassaris ärgata kell 4 hommikul,
reisijana läbitud lend Balile väljus kell 7 ning juba Dili suunas saime rattad
maast lahti 10 paiku, et siis juba kell 14 seal samas tagasi olla ning oodata
tagasilendu kodubaasi ning koju jõuda kell 20:00... Seega 16 tunnine tööpäev
vähem kui nelja lennutunni nimel, kuid mida iganes! Bali oli üks sihtkohtadest,
kus maandumata ma Indoneesiast poleks saanud lahkuda. Lisaks lend
Ida-Timorisse, mis minu gümnaasiumipäevil alles sai iseseisva riigi staatuse
ning vahtisime Rolpaga seda jaburat kohta geograafia tunnis kaardi pealt,
uskumata et kumbki meist oma jala sinna tõstab...
Kuigi sain kirja järjekordsed linnukesed oma Indoneesia seikluses, ma
sellist päeva rohkem korrata ei soovi. Pärast Bali mahakriipsutamist on siin
riigis mul jäänud veel viimane eesmärk - läbida sukeldumiskoolitus ning
suunduda Raja Ampati nimelisse paradiisi (maailma kõige mitmekesisema mereeluga
koht) veealust imet nautima. Kui on minuga ühineda soovijaid, võtan kõik endaga
hea meelega kaasa! Tulge veel külla... ehk on veel viimane võimalus selleks...
No comments:
Post a Comment