Elukaaslased

Homme jõuab Mari-Liis puhkuselt tagasi ning siis elan taas kahe neiuga. Kahe naise pidaja! Moslemiriigis on see täitsa okei... olgu kas või viis. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin Teile kirjutada, kes siin majas lisaks meile, eestlastele, veel elab.

Kui me siia majja Madega kolisime, kappas iga hommik mööda põrandat ringi mõni 3-4 sentimeetrine prussakas. Siinkohal lubage mul täpsustada, et väidetavalt ei tohi prussakat jalaga puruks litsuda, kuna siis paiskab ta oma munad kehast välja. Alguses ei osanud ma muud targemat teha, kui võtsin poisid kühvli peale ning heitsin suure kaarega kodust eemale. Polnud siis ime, et järgmine hommik mõni tegelane jälle vetsu põrandal pikutas.

Meie majja pääsemine pole just väga keeruline arvestades kohalikku ehituskunsti – ukse ja piida vahel on enamjaolt paar sentimeetrit vaba ruumi ehk kõik on külla teretulnud... Igatahes otsisin prussakateemal uue lahenduse ning lõin neile vangla. Ühel hetkel oli kokku kogutud kolm tegelast ning sulgesin nad taldrikuga plekkanumasse.

Olukord paranes vaid sellevõrra, et üks poisu pistis teised nahka. Selline lähenemine polnud just kõige hügieenilisem ning sõbralikum. Seega võtsin kasutusele Made meetodi ning lasin ta koos teiste klemmide jäsemetega vetsupotist alla. Praeguseks on kõik uksevahed mürki täis pritsitud ja külalisi käib nüüd vähem.

Nagu võib-olla videost juba nägite, on meil majal ka pisike tagaaed. Kümne ruutmeetri suurune murulapp on paksult täis rohutirtse, kellest nii mõnigi on kasvanud priskeks mõne sentimeetri suuruseks suutäieks. Meie neist küll huvitatud pole, aga kohalikud konnad ei ütleks ära. Kätte nad neid ilmselt ei saaks, kuna rohutirtsud on varustatud suurte tiibadega ning lendavad kohmakalt ringi.

Pisike tagaaed on putukate paradiis. Esimesel koristuspäeval kõrvaldasin harjaga umbkaudselt 30 suurt ämblikuvõrku. Lõpuks rippus varre otsas oma niidiga mitu tusast tegelast... Arvasin, et sellega on probleem lahendatud, kuid nende jaoks pole mingi raskus kududa ühe ööpäevaga uus võrkkiik, kus hea mõnus pikutada ja sääski närida. Seega tuleb ikka ja jälle hari kätte haarata ning neid likvideerida. Made meetod toimib jällegi kõige paremini – pihustas mitu nurka mürki täis ja sealt on nad nüüd eemale hoidnud.

Ämblikest rääkides tuleks ära mainida ka üks vähe kopsakam tegelane. Made avastas ta vetsus poti peale istudes, kui märkas pisikest tarantlit ukse juures tšillimast ning kurtis hiljem mulle, et Hagridi sõber on tualetis... Hops kühvli peale ja suure kaarega naabrite aeda.  

Lisaks suurematele tegelastele on pidevalt kuskil pinisemas sääsed... nad on tüütud, kuid vähemalt väidetavalt Borneo omad eriti malaariat ei kanna. Made just kratsis ilmselt sääsepunni. Mul ka üks sügeleb... Sipelgaid sibab ka siin ja seal, aga nemad meid ei sega ja meie neid ei puutu. Aga see ongi troopika ning elu kihab.  

Seda teksti lugedes jääb Teile ilmselt mulje, et elame putukauputuses. Tegelikult on üldjoontes meil kõik väga puhas. Siit tulevad mängu meie koduhaldjad – gekod. Õhtul telku ees on tore vaadata, kuidas nad naks ja naks õhust sääski haaravad. Suur aitäh Teile! Kui neil aga igav on, laksutavad nad kõva häälega oma eriskummalist heli. Seda on väga kõvasti kuulda ja vahepeal tuleb nendega pahandada ning siis jäävad kuss.

Palju neid meiega elab on keeruline öelda, kuna nad käivad uste vahelt sisse-välja. Püsielanikena tuleks välja tuua üks gekolaps (nimega Kiki), kes elab külmiku all ning tema ema, kes teda köögis pidevalt saadab. Veel üks suurem tegelane lagistab teleri juures ning teine söögilaua läheduses. Eks neid silkab ringi mitmes kohas ja meie elukvaliteeti parandavad küll. Toredad seltsilised ja abiks ka.

Sellised ongi meie elukaaslased ja vot sellised ongi lood siinpool sood. Jällekuulmiseni!