Ots on lahti tehtud

Nonii, kallid lugejad. On teil kõrini vihmasest Eestist? Aitab kahekraadisest temperatuurist? Kopp on ees Edgar Savisaarest? Aga tõmmake sealt korraks uttu ja tulge meile Balikpapani külla! Mats ja Kärt-Katrin tegid juba otsa lahti. Ostsime külaliste jaoks ka eriti eksklusiivse kummimadratsi ja Made meisterdaks teile kohalikult turult ostetud kala! Mida veel tahta?

Mats ja Kärt jõudsid Balikpapani 16.11, olles eelnevalt külastanud Jakarta külje all asuvat paradiisisaart ning käisid ära Yogjakarta lähedal paiknevas Borobuduri templis. Oma esimesed külalised võtsime vastu lennujaamast ning hüppasime renditud angkotisse (kohalik ühistranspordi buss).

Asusime teele 50km kaugusel asuvasse orangutanide ja päikesekarude rehabilitatsiooni keskusesse. Selgus, et olime esimesed eestlased, kes selle kümneaastase eksisteerimise ajal seal käinud olid.  Mõnulesime džungli keskel asuvas ülimalt meeldivas majas, jõime teed puulatvade kohal asuval rõdul ning nautisime kohalikke hõrgutisi.

Kui olime toimuvat mõnda aega nautinud, istus lauda meie giid ning tutvustas meile tegevuste ajakava. Alustuseks suundusime puid istutama, mis tulevikus saavad kandma meie nimesilte. Kõik peale Matsi istutasid puuviljapuu, tema aga kvaliteetpuidu puu. Edasi suundusime rehabilitatsiooni peamajja, kus tutvustati koha ajalugu ning eesmärke. Kõva vihma tõttu (olime siiski vihmametsas) jäi vaatetorn kahjuks külastamata.

Ilma trotsides suundusime päikesekarusid külastama. Parajasti oli käimas toitmisaeg, kus panime ka ise käe külge. Saime kärust võtta hunnikuteviisi arbuusiviile ning peitsime neid karude aedikus erinevatesse kohtadesse, et neile otsimisrõõmu pakkuda. Hiljem jälgisime, kuidas tegelased jälle aedikusse lasti ning toitu mõnuga nosisid. Enamik päikesekarusid on päästetud kohalike käest, kellele nad inimtegevuse tõttu ette on jäänud. Lisaks on see liik ohus, kuna hiina rahvameditsiini järgi on nende sapipõiel uskumatud raviomadused... nagu ka orangutanide ajul... Eriti tore karuke oli kolmekäpaline rõõmsameelne tegelane.

Esimese päeva lõpetuseks käisime hämariku ajal kohaliku kaluripaadiga mööda jõge põristamas. Selles piirkonnas elavad mitmed ninaahvide perekonnad ning meil läks õnneks ning nägime paarikümmet neist. Tegelased tšillisid rõõmsalt puu otsas ning mõned kargasid ka maapinnale, et meid palmilehtede ragistamisega hirmutada. Võib-olla olid nad hoopis huvitatud Made ja Kärdiga paaritumisest...

Õhtu veetsime oma mõnusas džunglimajas, sõime meeldivat õhtusööki värskes õhus ja nautisime toredat seltskonda. Öö oli täis metsikut džunglikisa... Uni oli aga magus-magus...

Hommik saabus liiga kähku. Ajasime end kell kuus üles (samas polnud me nädal aega nõnda kaua magada veel saanudki), et varakult toimetama asuda... aga vihmamets oli oma nime vääriline. Kallas korralikult ning ajakava nihkus paar tundi edasi. Pea esimest korda tundsime Indoneesias jahedust ja värsket õhku.

Lõpuks otsustasime, et me pole suhkrust tehtud ning läksime orangutange vaatama. Keskuses elab kokku üle 200 orangutani, kes kõik on jällegi päästetud kohalike käest, kes neid mustal turul müüvad või kes neid väiksena koduloomana hoiavad, suuremana aga hülgavad. Keskuse eesmärk on neid harjutada loodusega, et nad kunagi tagasi vihmametsa jälle lasta. Saabusime toitmisajaks orangutanide juurde ning vaatasime, kuidas nad toore jõuga kookospähkleid puruks kiskusid ning nende sisu nautisid. Nägime nii 90 kilost alfaisast, pisikesi ahvibeebisid ning teisi tegelasi.

Päeva lõpetuseks nautisime veel meeldivat paarikilomeetrist matkarada ja 45 meetri kõrgust vaatetorni. Nautsime veel viimaseid hetki oma majas ning suundusime angkotiga taas kodupoole.

Balikpapanis meil nõnda palju teha polnud, kuid see-eest sai rolleritega koos maha sõidetud umbes 100 km. Muuhulgas käisime vaatamas mudahüpikuid, tähtsat monumenti, kohalikke turge ja meie rande. Nautisime mõnusaid maitseid ning katsetasime puuviljadega. Lisaks tähistasime Made sünnipäeva ja pugisime kooki.

Igatahes oli ülimalt tore ja naeratus oli näol. Seega vabanege ka teie külmadest ilmadest ja Edgar Savisaarest ning tooge meile rõõmu ja musta leiba! Kohtumiseni siin!