Balikpapan, siit me tuleme

Kaks fakti Indoneesiast :

- Taksojuhiga juttu rääkides saime teada, et bensiin maksab siin 40 senti liiter.

-  Kuna rollereid on tohutult palju ja sõidavad kaootiliselt, siis väike statistika õnnetuste kohta: 2011. aasta andmete järgi sai liikluses surma 22 inimest iga 100 000 inimese kohta. Polegi nõnda palju.



                                                                         *    *    *

Mis vahepeal juhtunud.
Käisime nädalavahetusel kesklinnas. Sõitsime 45 minutit ja maksime 8 eurot. Kaubamaja oli korralikult suur ja uhke. Korrused 1-3 olid puhtalt shoppingutele pühendatud, korrused 4-5 söögikohad.
Suured ootused olid meil Pull and Bear-i ja mul Zara poe osas, aga pidime pettuma, sest asjad olid kohati Eestiga võrreldes kallimad. Olin päris kurb, kuna lootsin endale kingad leida, aga seda ei juhtunud.
Koperdasime juhuslikult poodi nimega Cotton On, kust saime endale leide. Söögipausi tegime armsas rohkem kohviku taolises kohas. Märt sõi hästi maitsestatud krevette riisiga, Made tomatisuppi ja vegeterian pitsat. Jäime toitudega väga rahule (:
Kaubamajas olime kokku ligi 3 tundi. Siis läksime linna avastama...

Kesklinn oli minu jaoks täitsa tavaline - suure müra ja sagimisega. Seal ei vaadatud meid kui maailmaimet, sest valgeid inimesi oli teisigi. Linnas oli palju rohelust, üksikud suuremad majad ja kõnniteed olid olemas.
Igatahes... tahtsime minna rahvusmuuseumisse ja rahvusmonumendiga parki. Tehtud, nähtud.
Muuseumisse jõudsime kahjuks 15 minutit enne sulgemist, aga ostsime ikkagi pileti, kuna see oli ainult 80 senti. Nägime küll vähe, aga see oli ülimalt lahe. Tulevikus tahaks kindlasti korralikult kõik 3 korrust läbi uudistada.
Tagasi liikusime ligikaudu tund aega, sest jäime ummikutesse, aga maksime vaid 6 euri. Taksoga sõitmine on odav.

                                                                         *     *     *

Madel on täna viimane õhtu Jakartas. Homme läheb lend Balikpapani. Märdile võidakse igahetk öelda, et pakkigu asjad ja on minek. Seega ei hakka me riskima, et ma lennule ei saa. Päevas tehakse Jakarta - Balikpapani vahel küll 30 lendu, aga mõned päevad olid kõik väljamüüdud.

Muljed ja emotsioonid siin oldud ajast.
Kurta midagi ei ole. Meil on vapustavalt ilusa tagaaiaga hotell, ilmad on konstantselt 27-34 kraadi soojad ja inimesed naeratavad. Kuid tuleb tunnistada, et hotellis elaja tüüp ma ei ole, isegi kui kõik mugavused olemas ja asjad tehakse ette-taha ära.
Toakoristajad mulle enam ei meeldi, sest nad tahavad iga hommik koristama tulla. C'mon. Ma ei ole räpane. Oskan enda järelt ise koristada. Esiteks, mulle meeldib ise koristada ja tunnen sellest suurt puudust. Ootan juba seda hetke, kui me Balikpapanis enda elamise saame ja saan seal SUURPUHASTUSE teha.
Kuna ma olen harjunud päevas palju liikuma, siis viimasel ajal tunnen ennast kui kasti surutuna, kuna see linnaosa on megaväike ja liikumisvõimalus praktiliselt puudub.
Loomulikult tunnen puudust söögitegemisest. Appi, kuidas ma igatsen seda. Märdile ütlesin, et ma vaaritan kaks järgnevat kuud järjest. Siin on lihtsalt niiiiiiiiiiii palju huvitavaid toorneid, vürtse ja puuvilju - kõike-kõike. Ei suuda ära oodata, mil saab ise eksperimenteerida.

Ärge nüüd arvake, et mulle ei meeldi siin. Mitte seda. Lihtsalt kui kuu aega ühes väikses linnaosas ja hotellitoas olla, siis väiksed igatsused ja mittemeeldimised ikka juhtuvad tulema. Muidu on siinne ilmastik, keskkond ja loodus väga mõnusad. Tunnet, et ma tahaks Eestisse tagasi tulla, kuna ei pea siin vastu, pole olnud. Võtan siit kaasa ainult ilusaid ja mõnusaid mälestusi. Aeg on minna avastama uusi asju (:


NB! Märt vaatab üksinda facebookis mingeid tobedaid pilte ja kihistab nagu väike tüdruk vaikselt naeru.