Balile jõudes tundsime Madega end juba nagu kodus. Kõik kohad olid tuttavad, söögikohad vana headuse juures ning randa jõudes hüüdsid mitmed tegelased "Hey Mart!". Nimelt olime viimasel neljal kuul alati sellele saarele sattunud. Nüüd tuli tutvustada selle võlusid ka teistele (vanemates postitustes oleme enamikest kohtadest juba rääkinud ning end kordama ei hakka, kuid paneme siiski kirja meie põnevamad juhtumid).
Esimesel õhtul oli meil eelnevatest sihtkohtadest väsimus sees ning suurt teha ei jõudnud, kuid naised tõttasid siiski kiirelt poodlema - poldud juba nädal aega shoppata saadud! Siiski Made pidi järgmiseks päevaks leidma endale uued ujumispüksid, kuna eelnevaid Bachtiar kahjuks päästa ei suutnud. Hommikul ootas meid ees surfipäev ning naiste rõõmuks veel shopingut.
Rannas otsisin üles juba tuttavad surfipoisid ning pärast mõningast õllejoomist algas meestel ja onunaisel laine püüdmise õpe. Viimane neist näitas juba liiva peal uskumatut graatsiat ning nägin tugevat potentsiaali. Polnud siis ka suur üllatus, kui ta esimese laine kätte sai ning rahulikult randa liugles. Isa ja onu pusisid, mis nad pusisid, kuid meri polnud nendega nõnda sõbralik. Siiski püsti saadi ning mingi rahulolu sealt leiti, kuid eks neidki võttis kukalt kratsima olukord, kus iga kord, kui nad pea vee alt taas välja pistsid, kihutas onunaine neist rahulikult mööda.
Balil sai muuhulgas ära proovitud igas teises hoones pakutav ülisoodne massaaž, nautisime haruldast täielikku kuuvarjutust, sõitsime rendiautoga põhjapoole, kus muuhulgas külastasime Ubudi ja ahvimetsa (kuigi seal veedetud aeg makaakidega oli lõbus, sööbis kõigile mällu pilt, kus terve ahvikari lendas emale kallale, kui ta mõnepäevase pärdiku kätte võttis, et sellega pilti teha. Ühest maksahoobist alfaisasele piisas, et kari jookseks laiali), mehed said rannas õllet lürpida, naised said kehadele hennad ja mina sain veel ja veel surfida.
Oli hea ja rahulik, sai vedeleda ning vahelduseks hinge tõmmata. Siiski võtsime ka seal olles ette väiksed päevased toimingud. Samal ajal kui mina ja Made kimasime keskpäeva kuumuses jalgratastel maha 25 kilomeetrit, vuhisesid teised reisikaaslased kärestikulisel jõel ning ratsutasid elevantidega. Kuigi kõigile olid tegevused uued ja huvitavad, olime reisi jooksul nõnda palju näinud ja kogenud, et emotsioonid hakkasid peas omavahel sulanduma ning näis, et järgmise wow-efekti saavutamiseks pidi uus tegevus olema veel ja veel lahedam.
Aeg sellel saarel vuhises kiirelt mööda ning juba me leidsimegi end taas transpordivahendist. Seekord kihutasime 2h mikrobussiga (tõsine kihutamine oli ja juht, kes kujunes täielikuks ahviks, ei võtnud hoo mahavõtmist just eriti kuulda - siiski ei hakka ilusat blogi sellise ahvi peale raiskama ning see lugu jääb siin rääkimata) alustuseks ühte väiksemasse sadamasse ning sealt edasi kiirpaadiga Gili Air paradiisisaarele. Kuigi enamike turistide jaoks jäävadki need kaks - Bali ja Gili saared - tavaliselt ainsaks külastuskohaks, soovitan soojalt neist ka kaugemale vaadata. Indoneesias jagub küllaga avastamist ning need kohad kahvatuvad näiteks Komoodol kohatud ilu kõrval.
Saabumine Gili Airile oli väike pettumus. Võib-olla oleme nähtuga liigselt ära hellitatud, kuid juttude põhjal lootsin palju kaunimat kohta. Siiski, koht sobib väga heaks põgenemiseks kiirest ja sumisevast Bali elust - mootorsõidukid on saarel keelatud ning neid asendavad hobukaarikud, inimesed põksuvad rahulikult, huvilised saavad kümnetest kohtades maagilisi seeni osta (üldiselt on narkootilistele ainetele Indoneesias nulltolerants - karistused on kuni surmanuhtluseni), toidukohad on muu Indoneesiaga (Bali ei lähe arvesse) võrreldes NIII head ja saarekesel bungalos elada on lihtsalt väga chill ja bagus!
Rahulikult pikutades, raamatut lugedes, kilpkonnaga mängides, ülejäänud reisist muljetades, liival vedeledes ning kokteile lürpides mööduski meie aeg. Meil ei olnudki kuhugi kiiret, kuid aeg oli see, mis otsustas, et ka ülejäänud reisiseltskonnal oli aeg tagasi kodudesse pöörduda. Eesti ja töö ootasid. Irooniline, et mina ja Made, kes oleks väga tahtnud kodusesse Tartusse minna, pidime jääma Gilile ning teised, kes tahtsid jääda, pidid lahkuma. Olime paradiisi vangid... nagu Tom Hanks ja ta Wilson.
Esimesel õhtul oli meil eelnevatest sihtkohtadest väsimus sees ning suurt teha ei jõudnud, kuid naised tõttasid siiski kiirelt poodlema - poldud juba nädal aega shoppata saadud! Siiski Made pidi järgmiseks päevaks leidma endale uued ujumispüksid, kuna eelnevaid Bachtiar kahjuks päästa ei suutnud. Hommikul ootas meid ees surfipäev ning naiste rõõmuks veel shopingut.
Rannas otsisin üles juba tuttavad surfipoisid ning pärast mõningast õllejoomist algas meestel ja onunaisel laine püüdmise õpe. Viimane neist näitas juba liiva peal uskumatut graatsiat ning nägin tugevat potentsiaali. Polnud siis ka suur üllatus, kui ta esimese laine kätte sai ning rahulikult randa liugles. Isa ja onu pusisid, mis nad pusisid, kuid meri polnud nendega nõnda sõbralik. Siiski püsti saadi ning mingi rahulolu sealt leiti, kuid eks neidki võttis kukalt kratsima olukord, kus iga kord, kui nad pea vee alt taas välja pistsid, kihutas onunaine neist rahulikult mööda.
Balil sai muuhulgas ära proovitud igas teises hoones pakutav ülisoodne massaaž, nautisime haruldast täielikku kuuvarjutust, sõitsime rendiautoga põhjapoole, kus muuhulgas külastasime Ubudi ja ahvimetsa (kuigi seal veedetud aeg makaakidega oli lõbus, sööbis kõigile mällu pilt, kus terve ahvikari lendas emale kallale, kui ta mõnepäevase pärdiku kätte võttis, et sellega pilti teha. Ühest maksahoobist alfaisasele piisas, et kari jookseks laiali), mehed said rannas õllet lürpida, naised said kehadele hennad ja mina sain veel ja veel surfida.
 |
Oli hea ja rahulik, sai vedeleda ning vahelduseks hinge tõmmata. Siiski võtsime ka seal olles ette väiksed päevased toimingud. Samal ajal kui mina ja Made kimasime keskpäeva kuumuses jalgratastel maha 25 kilomeetrit, vuhisesid teised reisikaaslased kärestikulisel jõel ning ratsutasid elevantidega. Kuigi kõigile olid tegevused uued ja huvitavad, olime reisi jooksul nõnda palju näinud ja kogenud, et emotsioonid hakkasid peas omavahel sulanduma ning näis, et järgmise wow-efekti saavutamiseks pidi uus tegevus olema veel ja veel lahedam.
Aeg sellel saarel vuhises kiirelt mööda ning juba me leidsimegi end taas transpordivahendist. Seekord kihutasime 2h mikrobussiga (tõsine kihutamine oli ja juht, kes kujunes täielikuks ahviks, ei võtnud hoo mahavõtmist just eriti kuulda - siiski ei hakka ilusat blogi sellise ahvi peale raiskama ning see lugu jääb siin rääkimata) alustuseks ühte väiksemasse sadamasse ning sealt edasi kiirpaadiga Gili Air paradiisisaarele. Kuigi enamike turistide jaoks jäävadki need kaks - Bali ja Gili saared - tavaliselt ainsaks külastuskohaks, soovitan soojalt neist ka kaugemale vaadata. Indoneesias jagub küllaga avastamist ning need kohad kahvatuvad näiteks Komoodol kohatud ilu kõrval.
Saabumine Gili Airile oli väike pettumus. Võib-olla oleme nähtuga liigselt ära hellitatud, kuid juttude põhjal lootsin palju kaunimat kohta. Siiski, koht sobib väga heaks põgenemiseks kiirest ja sumisevast Bali elust - mootorsõidukid on saarel keelatud ning neid asendavad hobukaarikud, inimesed põksuvad rahulikult, huvilised saavad kümnetest kohtades maagilisi seeni osta (üldiselt on narkootilistele ainetele Indoneesias nulltolerants - karistused on kuni surmanuhtluseni), toidukohad on muu Indoneesiaga (Bali ei lähe arvesse) võrreldes NIII head ja saarekesel bungalos elada on lihtsalt väga chill ja bagus!
Rahulikult pikutades, raamatut lugedes, kilpkonnaga mängides, ülejäänud reisist muljetades, liival vedeledes ning kokteile lürpides mööduski meie aeg. Meil ei olnudki kuhugi kiiret, kuid aeg oli see, mis otsustas, et ka ülejäänud reisiseltskonnal oli aeg tagasi kodudesse pöörduda. Eesti ja töö ootasid. Irooniline, et mina ja Made, kes oleks väga tahtnud kodusesse Tartusse minna, pidime jääma Gilile ning teised, kes tahtsid jääda, pidid lahkuma. Olime paradiisi vangid... nagu Tom Hanks ja ta Wilson.
No comments:
Post a Comment