Asusime reisiplaani paika panema juba üle poole aasta enne matka algust. Indoneesias tuleb kõike teha tohutu varuga ning juhuse hooleks midagi väga jätta ei tasu. Kohalikud on lihtsalt nõnda aeglased ning kaotatud aeg liiga hinnaline. Isegi kui oled enda arust kõik läbi mõelnud, ei saa sa rahulikult hingata, sest üllatused ootavad iga nurga taga. Siiski tundus mulle, et ühel hetkel sai kõik paika - meil kõigil oli hunnik lennupileteid, sihtkohtades ootasid meid giidid, hotellid ja bungalod olid broneeritud, transport oli kõikjal organiseeritud ning plaanid paigas. Tuli vaid kodust välja astuda.
Järjekordsetel kõledatel ja vihmastel Eesti sügispäevadel asusid järjestikku teise maailma otsa teele alustuseks ema vend ja ta kaasa ning mõni päev hiljem mu vanemad teise onu ja ta naisega. Kirjeldamatult mõnus oli vastu võtta telefonikõnesid Indoneesia pinnalt, mille vältel ei pidanud pusima kas kohalikus keeles või Hispaania pilootidele inglise keeles midagi selgeks teha üritama. Sai rahulikult vanas heas emakeeles pärida "mis teed?" ja "kuidas läheb?" ning niisama nalja visata. Teema, mis tundub nõnda lihtlabane, tõi meie südamesse sooja tunde.
Esimene onu lendas alustuseks oma kallimaga läbi Jakarta Balile, kus nauditi randa, surfimist, päikest, elevandisõitu, kärestikulisel veel paadisõitu, kohalikke toite, sõbralikke inimesi ja kõike muud. Mõneks ajaks saigi see olema viimane "puhkus" puhkuse ajal. Edasi läks kõik juba mööda tormisemat merd. Suunduti Jaava saarele Yogyakartasse, kus saadi kokku ülejäänud reisiseltskonnaga. Mõnepäevasel olemisel õpiti tundma kohalikku elu, kimati kohaliku velotranspordiga mööda linna, sõideti autoga maha paarsada kilomeetrit, külastati kohvi ja tubaka kasvatamisele spetsialiseerunud külasid, köhiti enda kopsud välja, kui popsutati värsket tubakat, käidi nautimas maailma suurimat buddha templit Borobuduri ning hindude Prambanani templikompleksi, vändati mööda külateid jalgratastel, joodi moslemiga viina, degusteeriti kusehaisuseid kevadrulle (mis tugeva tšillikastmega läksid siiski alla) ning otse keevast õlist tulnud tofut ja tehti kõike muud head ja paremat.
Kui esimesena saabunud onu oli oma naisukesega Indoneesias olnud juba nädalakese, pöörasin ka mina oma lennukinina Yogyakarta suunas. Maandudes selles linnakeses olid liblikad kõhus võimust võtnud. Kappasin rõõmsalt mööda perrooni ootesaali suunas. See hoone oli Indoneesia stiilis puupüsti inimesi ja möla täis ning silme eest tõmbas kirjuks. Oli ootamatult keeruline selles rahvamassist üles leida kuut kahvanägu, kuid seal nad olid! Marssisin võidurõõmsalt nende suunas, kuid minu üllatuseks ei tehtud minu lähenemise peale teist nägugi. Kui neist meetri kaugusele jõudsin, hakkas aga peale täis möll - kõik hüppasid püsti, pistsid sädistama, naerma, nutma ja rõõmsalt hüüdma. Tuli välja, et mind peeti algselt järjekordseks kohalikuks jobuks, kes neile liiga ligi tikub või midagi seletama tuleb ning seetõttu ei pööratud mulle ka tähelepanu (olen ilmselt välimuselt veidi murjamiks muutunud).
Pärast meeliülendavaid emotsioone ja taaskohtumisrõõmu pidin suunduma tagasi pardale, et neid nüüd juba vastu võtta lennukimeeskonna liikmena (seda muidugi pärast mitut pildiseeriat). Kui pardale jõudis ka viimane rõõmsameelne kahvanägu ning üks onudest oli end mugavalt kokpiti sisse seadnud, võis neil järjekordne lend alata. Ausaltöeldes olin ma õhkutõusul nõnda erutunud, et hädaolukorrale poleks võib-olla just kõige kärmemalt suutnud reageerida. Siiski sujus kõik libedalt ja kerkides pilvekihist läbi, kõrgusid meie vasakul käel kolme kilomeetrised vulkaanid, millest üks rahulikult suitsu välja ajas. Tagaplaanil loojus parajasti tulipunane päike ning ma polnudki nõnda lähedalt sellest majesteetlikust mäest möödunud. Kapten klõpsutas oma tahvelarvutiga aina pilte ning onu näol oli lai naeratus (mu enda näol ilmselt tükk maad laiem). Õhusõidu keskosas tegin esmakordselt reisijate tervituse ning seda nii inglise, indoneesia, kui ka vanas heas eesti keeles. Minu ja Made kodulinnas Balikpapanis maandusime hilisõhtul ning tuleb tõdeda, et maandumine (nüüd juba teise onuga kokpitis) kujunes perfektseks, kuigi tunnetasin pinget kuklal ning kujutasin juba parastusi oma vaimusilmas ette.
Aeg Balikapapanis kulges meil meeldivalt. Kui ülejäänud reisisihtkohtades läksime midagi kindlat nägema või kogema, siis siin olles tahtsime neile tutvustada oma argielu ning meie "kodulinna". Esimesel õhtul jagus jutte kauemaks ning järjekordselt valdas meid ehe rõõm. Sai rääkida kõigest ning tunda ennast seltskonnas uskumatult vabalt. Ei pidanud end kuidagipidi tutvustama, tõestama, selgitama, et eesti pole venemaa osa, ega punnitama jututeemasid välja. Saime olla meie ise. Ning sai juua Rock õlut, millest üks oli küll onunaise kotis katki läinud ning põhimõtteliselt kõik riided ära määrinud, kuid teine maitses kui taevamanna. Muidugi mugisime ka eesti komme, vorste ja juustu ning oli ääretult mõnus olla. Viie päeva jooksul, mis reisiseltskond meie majas veetis, külastasime orangutanide ja päikesekarude varjupaika, põristasime kohalikul paadil mööda jõge mangroovimetsas ning ninaahvide elupaigas, tegime üle miljonilise arve Balikpapani parimas söögikohas, kus õgisime muuhulgas kalapeasuppi (nii et pea meid söömise ajal veel jõllitas, kuniks me ta silmad nahka panime), tutvusime eriskummaliste kohalike puuviljadega (kokku degusteeriti reisi jooksul umbes kahtekümmend troopilist vilja, millest pooli poldud varem kohatud) ning tutvusime üldiselt linnaga nii rolleriga, autoga, mikrobussiga, taksodega, kui ka jalgsi. Kuigi me linnas pole vapustavaid ehitisi ega meeletuid atraktsioone, suutsime loodetavasti oldud aja meeldivaks muuta.
Balikpapani selja taha jättes algas minul kauaoodatud puhkus (olime Madega selle kuu aega tavapärasest hilisemaks lükanud ning reisiplaanide paika veeretamiseks sättisin end sugulaste sealviibitud ajaks tööle). Nüüd aga võisin end tunda vabalt. Ees ootasid vapustavad sihtkohad ning uued seiklused, kuid nendest juba järgmistes postitustes...
No comments:
Post a Comment