Sulawesi, paradiisisaar, Toraja ja matused

Balikpapani selja taha jättes oli elevus suur, kuid tunda andis ka ebakindlus, kas kõik läheb ikka plaanipäraselt. Ajakavas polnud just väga palju ruumi nihkeks. Siiski, lend sujus ilusti ning mu vanemad ja sugulased said järjekordse kogemuse lennufirma Garuda Indonesiaga. Kokku läbisid nad lausa viis otsa minu tööandja pardal ning lõpus jagus neil selle jaoks vaid kiidusõnu.

Sulawesi saarel, Makassaris maandudes said meie reisikaaslased taaskord aru, miks ma ütlesin, et Indoneesias reisides tuleb suurlinnasid vältida. Suuremad rahvastatud kohad kipuvad olema väga räpased, nendes pole midagi teha, ega tuhkagi vaadata. Kui küsida kohalikelt, mida siin või seal linnas ette võtta, siis nad lihtsalt selgitavad, kus on kaubanduskeskus ja tõdevad elevusega " very good air condition and shopping-shopping mister". Meie riigi elanikel on lihtsalt teised arusaamad meeldivast kohast ja vaba aja veetmisest.

Seega võtsimegi taksodega kiirelt suuna sadama poole. Ühe reisiseltskonnaga käisime korraks läbi bussijaamast, et õhtused piletid välja osta, kuid millegipärast ei jätnud meile eriti usaldusväärset muljet kanakuut (milles lebas mingi tegelena selili), kust müük käis, ega ka suvaline paberitükk, mis pidavat piletiks olema. Lubasime, et tuleme õhtul tagasi ja saime reserveeringu tehtud. Makassari "sadamas" ootas meid härra paadikapten, kellega eelnevalt olime telefoni teel korduvalt inglise keelseid sõnumeid vahetanud, kuid kes sedapuhku oli oma keele alla neelanud, ega lausunud sõnagi meile arusaadavas keeles. Samuti väitis ta, et kokkulepitud ühe paadi asemel tuleb meil minna kahe paadiga, kuna lained (mida polnud ollagi) on nõnda kõrged. Ei jäänud meil muud üle, kui alla vanduda ning tagantjärgi teda siunata. Sarnaseid olukordi tuli meil reisi jooksul veel korduvalt ette - kohalikega asjaajamine on meeletult närvesööv ja aeganõudev ning mõistusehäält ei võta siin riigis keegi kuulda.

Linn jäi kiirelt selja taha ning mõne aja pärast saabusime enam-vähem kaunile pisikesele paradiisisaarele, mille elanikeks on vaid 10 kassi ja hunnik rohutirtse. Selline seltskond oli Madele muidugi meeltmööda. Põksusime Kekel mõned tunnid, mille vältel snorgeldasime kaunites kohtades, hullasime lainetes ning tegelesime päikse käes kõrbemisega (Made asjatas muidugi ka oma uute sõprade kiisudega).

Tagasi Makassari jõudes tegime mõnusa õhtusöögi, nihverdasime end mingisse hotelli pesema ning võtsime suuna bussijaama. Nagu eelnevalt mainitud, oli kanakuudi sarnane müügiputka meid muutnud veidi skeptiliseks. Meid ootas ees umbkaudselt 10 tunnine sõit mööda käänulisi mängiteid Sulawesi saare keskossa ning hoidsime hinge kinni, kui oma bussi astusime. Ausaltöeldes vajus mul suu lahti, kui sisemust nägin - iga inimese jaoks oli ruumi ligi poolteist meetrit ning iste käis peaaegu voodiks. Ostsime piletid, naised kobisesid mehega, kes tegi bussis suitsu, onud ja isa tegid õues pilti automaadiga valvuriga, pistsime unerohu tabletid keele alla, pugesime Angry Birds'i piltidega bleedi alla ning suikusime unne.

Öö oli keeruline, kuid talutav. Varavalges Torajasse jõudes pugesime siiski hotellis taas põhku, kuna ees ootasid pikad päevad. Alustuseks viis meid tee kohaliku meile tundmatu vanadaami matusele. Nii imelik, kui see ka pole, oligi antud üritus peamiseks põhjuseks, miks me üldse suuna sinna üliraskesti ligipääsetavasse kohta võtsime. Antud ala traditsiooniline elustiil on nõnda põnev, et seda on raske ja mõttetu siia ümber trükkida. Annan ülevaate meie toimetustest, kuid lisahuvi korral saate juurde lugeda SIIT või meiega klaasikese taga.

Pidu oli suurejooneline - inimesi voolas rongkäigu stiilis peole kõikidest lähiümbruse küladest ning kõigil oli ühes võetud vähemalt üks siga, mis rippus ja ruigas bambusikepi küljes pea alaspidi. Pärast põnevate hoonete uudistamist köitis muuhulgas pilku ka keset platsi vedelev pühvli pea, mis rahulikult immitses verd välja ning kutsus kärbseid külla. Selle neljapäevase matuse jooksul ohverdati paarteist härga ning mitukümmend siga (need arvud on mitmekordsed kõrgklassi kuuluvate inimeste ärasaatmisel). Platsil veristatud härg oli neist esimene ning tema hinge seljas pidavat kadunuke minema oma viimasele teekonnale ning meil oli au saada maha istutatud kohta, kuhu härg veel tühja pilguga jõllitas. Seal tutvusime giid Gibsoni abil põhjalikumalt kohaliku kultuuriga, sõime bambuskeppide sees tulel küpsetatud eriti pekist sealiha, mekkisime isukalt värsket palmikärakat, ajasime juttu külarahva ja kadunukese pereliikmetega, lõime laulu ja tantsu ning kogesime kirjeldamatut.

Pärast matuseid viis tee meid puu juurde, mille sisse oldi maetud paarikümne beebi säilmed (puu oli paari aastaga sisse raiutud avavused kinni kasvatanud), külastasime tähtsama perekonna iidset hauapaika, mis oli kaetud pealuudega, käisime uudistamas kõrguvaid kaljusid, mis oli muudetud hauakambriteks (parasjagu toksiti sinna peitli ja haamriga uut avavust ning töömehe mitme nädala tasuks on muidugi härg), läksime ka turgu, kus müüdi sadu pühvleid ning kordades enam sigu, kelle kõigi saatuseks on ohverdatud saada (ausaltöeldes näis, et torajalaste elu keerleb surma ümber), nautisime kauneid panoraam vaateid riisipõldudele (lisaks riisile kasvatavad nad põllul olevas vees ka karpkalu ehk nagu nad ise ütlesid - kaks saaki samalt põllult), pistsime uskumatult odavalt uskumatult head kraami, tutvusime veel ja veel kohaliku külaeluga ning õppisime tundma seda peidetud pärlit, mis üritab ellu jääda tänapäeva maailmas (nagu meie giid selgitas põimumist kristlusega - usk toodi neile ning selgitati, et kui palud andestust, siis Jumal andestab sulle, kuid nende uskumuste kohaselt langeb halva teo tegija tervele külale needus. Seega lähevad nad kindlamat vastupanu teed ning on kristlased ainult pühapäeviti kirikus käies ning muidu austavad ja kardavad ikkagi omi vanu jumalaid).

                             


Kaks päeva, mis me Torajas veetsime olid väga tiheda kavaga, kuid kui sõõm värsket õhku. Ei lastud meil (või täpsemalt öeldes mina ei lasnud teistel) pikalt nähtut seedida või jalgu basseinis sulistada, sest juba ootas meid vana hea 8-tunnine bussisõit ning sellele järgnev ümberistumisega lend Florese saarele (kust muuhulgas on leitud Homo Sapiensi sugulase nn. Florese inimese luid), Labuan Bajo külla. Makassarist õhku tõustes pidin korraks hinge kinni hoidma, kuna lennuk tegi sellele reisietapile väga ebatavalisi manöövreid, kuid pärast kümneminutilist jamamist teatas kapten, et lend võib normaalselt jätkuda (esines probleeme teliku sissetõmbamisel). Meie ajakavva poleks tagasipöördumine mahtunud.

Õnnelikult Labuan Bajo lennujaama jõudes tervitasid meid uksel härra Bachtiar ning kolm autojuhti. Kõik sujus uskumatult libedalt ning juba peagi põristasime mööda merd 21-meetrisel paadil/laeval, mis oli meie päralt. Mõelda vaid, et vähem kui 24 tundi tagasi olime teele asunud Toraja piirkonna mägede keskelt ning nüüd nautisime Bachtiari laeva katusel pehmet peretuulekest ning kauneid vaateid. Absoluutselt kõigi nägusid kaunistasid laiad naeratused.