Täna on olnud tore päev - sain uue kogemuse võrra rikkamaks, kui tunnetasin esimest korda elus maavärinat. Polnud teine just tugevamate killast, aga võttis südame põksuma küll, kui laua all kükitasin. Keha tunnetas hotelli tugevat võnkumist siia ja sinna ning võttis ka mõned esemed toas liikuma. Hiljem tuli paaril korral veel ka mõned järeltõuked, kuid siis enam põrandale ei pagenud.
Maavärin oli üks selliseid asju, mida soovisin kindlasti Indoneesias kogeda. Samas tean, et Made ei taha seda kindlasti tunda. Seega ongi hea, et sain selle tunde kätte ajal, kui olen temast mitmesaja kilomeetri kaugusel Manados. Tegelikult polegi see esimene kord, kui olen end leidnud sama hotelli põrandalt. Vaid kaks kuud tagasi olin ma surmkindel, et paari kilomeetri kaugusel kõrguv vulkaan on kaane maha visanud ning põrgu on lahti läinud. Müra ja vibratsioon, mis maja läbis oli lihtsalt nõnda võimas - ausaltöeldes pole ma sellist helitugevust, mis sel päeval maja raputas, vist kunagi tunnetanud. Hiljem selgus, et kolm hävitajat olid mõne meetri kõrguselt üle hotelli madallendu teinud. Eeldan, et helibarjääri nad seal ei läbinud, kuid see uskumatu müra jättis kehasse veel mõneks ajaks värina sisse. Maavärvin oli selle kõrval poisike.
PS: Mõni tund hiljem sain maavärina kohta täpsemat teavet. Epitsenter oli paarisaja kilomeetri kaugusel, mere põhjas. Richteri skaalal mõõdeti seda 7,3 palliga ning minu linnas näitas seier 6,3. Sellise tugevusega maavärinat loetakse väga ohtlikuks ning purustavaks. Oleks see mõnda rahvastatud piirkonda tabanud, oleks hukkunud ilmselt tuhandeid. Lähiümbruses paiknevatele linnadele ja riikidele anti tsunaamihoiatus, mida siiski ei järgnenud. Pärast sellist infot olin superelevil, et seda omal nahal/tasakaaluelunditel tunda sain. Sain oma looduse bucket listist ühe asja taas maha tõmmata.
No comments:
Post a Comment