Märdil küll kestis haigus kaks päeva, minul läheb juba kolmas. Palavik ei taha üldse kaduda ja suurest köhimisest on rindkere valus (mul oli vahel 0 häält ning suutsin vaid piiksuda).
Esimene öö oli kõige hullem. Ei maganud grammigi, 38,5 oli palavik, kõik kondid kehas valutasid, nii et isegi poti peal oli valus istuda, rääkimata kõndimisest. Käisin selg küürus ja ägisesin. Sammudki olid üks tibusamm korraga. Kas nii ongi vanaduses ka ?! (:
Enne haigeks jäämist oli meil täitsa tore. Saime tuttavaks belglastega, kes kolisid hiljuti siia ning kellega jagame paljugi ühist. Oleme neid külastanud, tutvustanud Tip Top toidukohta, Antoine ja Elly juures lauamängu õhtul käinud ja ennast aktiivsena hoidnud jalka/jooga ja jooksudega.
Nagu te teate, oli hiljaaegu Halloween, mida tähistati, minu suureks üllatuseks, ka siin. Igal pool olid igasugu üritused ja peod. Meie võtsime osa special jooksust. Kui tavaliselt hakkab hash run kell viis õhtul, siis seekord läksime jooksma täiesti kottpimedas. Taskulambid kätte või peavalgustid otsaette ja minek. Algul öeldi, et teekond pole pikk, kuna on pime. Oh, seda vana head Indoneesia valet. Lõpuks jooksime 7,1km. Vahel oli õudne, sest jooksime kuskil võsa vahel ja Antoine tegi boogi woogit, aga muidu super mõnus. Hoopis teistmoodi kogemus.
Paistab, et me kehad polnud veel valmis nõnda aktiivseks tegevuseks ning nüüd oleme koos diivanil siruli. Tahaks juba taas inimese moodi end tunda. Enam pole kaua jäänud - varsti oleme Eestis!
No comments:
Post a Comment